http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=992
http://lhv.delfi.ee/forums/index.cfm?id=150123
Eesti majanduse Tarass Bulba-ks on kujunenud kinnisvara „Mina su sigitasin, mina su ka tapan!“ annavad edasi värvikalt tekkinud olukorda.
Mulli puhumine
Selleks, et mõista tulevikku, tuleb süüvida minevikku - miks tekkis kinnisavarabuum Eestis?
Esimese tõuke kinnisavarahindade tõusuks andsid vast välismaalased, kes ostsid Tallinnas hea asukohaga kortereid, nende huvi sai omakorda alguse kusagil 1997. aastal alanud ülemaailmsest kinnisvarabuumist. Loomulikult pani kallimate korterite hindade kerkimine liikuma ka odavama kinnisvara.
Nii nagu meie ärimehed ostavad praegu meie mõistes odavalt, kuid kohaliku turu keskmisest hinnast kallimalt Ida-Euroopas kinnisvara, toimetasid Lääne-Euroopa ärimehed sellal siin sarnaselt.
1997 lõpus elas Eesti majandus läbi väikese majanduskriisi, mis sai alguse järsust aktsiahindade kukkumisest Tallinna Börsil ja süvenes 98 Venemaa turgude äralangemisega. See sündmus lükkas ka edasi kinnisavarabuumi teket ja viimast poleks võib olla kunagi praegusel kujul tekkinud, kui poleks tulnud rootslaseid. Mullile puhus ju õige õhu sisse alles välismaine laenuraha.
Korraga hakkasid Rootsi pangad Eestisse pumpama sisse suurtes kogustes ja väga soodsat laenuraha.
Seega võib julgelt väita, et määravaks teguriks kinnisvarabuumi tekkel Eestis said Lääne-Euroopa ärimehed ja Skandinaavia pangad.
Laenud tegid võimalikuks keskklassil hakata soetama kinnisvara ja parandada oma elutingimusi. Laenuraha ei toonud kasumit ainult pangale ja kinnisvaraarendajale vaid elavdas ka üldist majandust, pannes selle lausa õitsele ja lubas praktiliselt mitte midagi tootval riigil saavutada uskmatuid majandustulemusi. 2005. aasta majanduskasv oli 9,5%, 2006 11,6% samal ajal kui eksport kasvas näiteks 2006. aasta viimases kvartalis kõigest 0,5% ( import kasvas 10,9% ) ja viimase kolme aasta peale on eksport üldse kokku kasvanud 16%.
Kuna kinnisvarabuum oli jalgu alla saamas ka kõrvalmaades (Soomes) siis tõusid hüppeliselt ehitajate palgad, et nad välismaale jalga ei laseks. Praegu saavad Eesti ehitajad puhtalt kätte ligi 20 000 - 25 000 krooni kuus, mis ületab pea kolmekordselt keskmist palka ja nende jaoks on palk juba Soomele järgi jõudnud või seda ületanud, kui arvestada elukallidust. Kui Ansip nuputab välja, kuidas sama ka ülejäänud Eestiga teha, siis võime me juba mõne aasta pärast Soomel kandadel olla.
Ehitussektori mõju Eesti majandusele on raske üle hinnata. Arvuliselt rääkides töötab seal ligi 10% eesti töötegijatest. Ka on ta kaudne mõju suur - transport, ehitusmaterjalide tootjad, poed, ladustajad, mööblitootjad, meedia (kinnisvara reklaam), maaklerid jne.
Kõik nad on saanud tänu ehitusbuumile tunduvalt oma kasumit tõsta, võtta juurde uusi töötajaid ning tõsta palku, teiste sõnadega - toota juurde uusi laenuvõimelisi inimesi.
Muidugi ei saa tähelepanuta jätta, et 25 000 krooni teeniv ehitaja saab ka rohkem kulutada - kas või baaris ning selle abil tõuseb lõpuks ka baaritöötaja palk st. tekkib uus laenuvõimeline inimene.
Seda võib kutsuda ka raha ringluseks, kuid kahjuks töötab süsteem seni kuni tuleb juurde värsket (laenu)raha.
Ehitajate põud forsseeris veelgi mulli, sest uut toodangut suudeti palju vähem peale toota, kui nõudlust oli. Kinnisvara oli muutunud defitsiidiks ja kortereid osteti isegi neid nägemata. Loomulikult ei maksa unustada ka igasuguste spekulantide osa hinnarallis, kes alati proovivaid selliste massipsühhooside pealt teenida.
Kinnisvaraarendajad teenisid rekordkasumeid, ehituse ja edu vahele võis tõmmata võrdusmärgi ning kõik, kellel natukenegi pea jagas hakkasid ehitajateks, isegi näiteks Eesti politseinikud.
Seega hakkasidki hinnad tõusma: 2005. aastal koguni 57%, 2006 54%, praegu ületavad juba kesklinnas paremates kohtades ruutmeetri hind maagilist sadat tuhandet krooni, olles samas suurusjärgus Manhattani ruutmeetrihindadega. Põlluarendused maksavad juba pea, et 30 000 krooni ruutmeeter.
Sealjuures näiteks Stockmanni tornmaja, mida on mul olnud võimalus ka ise seest näha ei saa muud moodi kirjeldada kui eko maja. Kahekordsed aknad õhutusavadega, kipsvaheseinad, odavaimad plaatradiaatorid, värvitud seinad. Ja terve see luksus on suudetud mahutatud kõigest 50 000- 80 000 kroonise ruutmeetri hinna sisse!
Kolmekordsed aknad, kliimaseade, kolumbia kivist vaheseinad, alumiiniumradiaatorid ja korralik vinüültapeet oleks ruutmeetri hinda tõstnud vast tuhat krooni, kui sedagi.
Ega kiita saa ka enamikke uusarendusi, mis on põllu peale ehitatud puitkarkassmajad puuduliku vundamendiga (plaatvundamendi asemel on valatud betoonplaat maapinnale). Kuigi puitkarkassmajadest räägitakse igasuguseid imejutte ja tuuakse soome näiteid, on tegemist USAst tulnud konstruktsiooniga, mille elueaks oli algselt planeeritud kusagil 10 aastat. Kõigele lisaks ehitatakse 99% puitkarkassmajadest Eestis valesti, sest neile ette nähtud OSB plaadist karkass jäikuse saavutamiseks puudub. Tänu sellele ka enamik uusehitis nagisevad tuules ning kipsseintes on praod.
Eestiaegsed nn „puitkarkassmajad“, milles vanus ületab juba sajandit on siiski enamjaolt püstpalkmajad ja tahutud palke ei anna võrrelda 50 x 150 prussiga nagu ka täislaudisseina kipsplaadiga.
Puudutamata ei saa jätta ka uusarenduste välimust, neid maju nähes tulevad meelde Siberisse aetud sunnitöölised, kes on põllule püstitanud oma madalad barakid. Siberi sunnitöölise ja uuselamurajooni elaniku vahel on ka muid sarnasusi, kui esimesi muutis sunnismaisteks ja sunnitöölisteks kommunistlik riik, siis viimased on seda vabast tahtest pangalepinguga. Sunnitöölised said tavaliselt 25 aastat, umbes samas suurusjärgus kodulaenu pikkusele.
Tegemist on tõeliste laenumajadega, mis peale laenu tasumist on amortiseerunud täielikult nii arhitektuuriliselt kui konstruktsiooniliselt ning nende renoveerimine läheks maksma samas suurusjärgus uue ehitamisega.
Praeguseks on buum saavutanud oma haripunkti, lihtsalt pole võimalik enam hinda rohkem tõsta. Nagu igale buumile kombeks ei toeta hinda enam ükski loogiline argument, vaid ainult kollektiivne enesepettus.
Tänapäev - vaikus enne tormi
Kinnisvara hinnad on saavutanud oma lae, laenuvõtjaid (ehk raha juurdepumpajaid) pole ka enam eriti jäänud.
Kained kinnisvara arendajad lõpetavad töö objektidel, mis võivad muutuda kahjulikuks (need ajad on möödas, kui massiliselt ostetakse kortereid enne valmimist ette ja kui kahe aasta pärast saab ehitis valmis, siis kurat teab mis võivad hinnad olla). Veelgi targemad proovivad oma firmad maha müüa (Arco Vara) ja saada kätte maksimaalset kasumit.
Pank proovib laenamisele pidureid peale tõmmata ja mängib läbi erinevaid stsenaariumeid. Inimesed on äraootaval seisukohal, viimased spekulandid proovivad oma kahjulikuks muutunud vara rahaks teha ning levima hakkavad igasugused kuuldused.
Riik teeb naeratava näo ja ütleb, et kõik on korras.
Must neljapäev
Miks ma arvan, et kinnisvaramulli lõhkemisel on väga suur võimalus väljenduda majanduskatastroofina? Numbrid räägivad enda eest.
Eesti välisvõla kasv miljardites:
1997 - 36,7
1998 - 39,2
1999 - 44,8
2000 - 50,6
2001 - 58,0
2002 - 70,3
2003 - 88,5 ( 62,7% SKP-st)
2004 - 117,0 ( 75,5% SKP-st)
2005 - 148,5 ( 89,9% SKP-st)
2006 - 179,2 ( 96,2%)
Eesti Pank prognoosid:
2007 - 212.3 ( 102,6% SKP-st)
2008 - 244,1 ( 106,9% SKP-st)
1. Kogu välisvõlg ületab SKP arvulise suuruse 2007 aasta jooksul.
2. Laenukoormuse kasv hakkas hüppeliselt suurenema 2002 - 2003 aastal, sealjuures aastal 2002- 2005 laenusumma kahekordistus kõigest kolme aastaga. Aastal 2002 - 2008 ehk kuue aastaga on laenukoormus aga juba 3,5 korda suurem.
3. Kui välisvõla kasvukiirust ei piirata, siis pole võlgade tagasimaksmine võimalik enam ei teoreetiliselt ega praktiliselt.
4. Enamik laenuraha pole investeeritud vaid kulutatud ülehinnatud kinnisvarale või on tegemist tarbimislaenudega. Eraisikute poolt võetud laenude kogusumma on iga aastaga järjest tõusnud.
Kui kinnisavarakrahh ehk kiire kinnisvarahindade kukkumine areneb majanduskatastroofiks (millele on juba ka Roosi pangad viidanud) siis läheb pankade jaoks kõvasti raha kaotsi (tuhandete gyprocmajadega, mis neile panditud, pole midagi teha, sest siis on ka nende hind kukkunud nii kuus - seitse korda vähemalt).
Kinnisvaraturu krahhi vastu poleks neil midagi, sest nagunii, kes on saanud laenu võtta need on võtnud. Kuid tavaliselt käivad majanduskrahhid ja kinnisvarakrahhid käsikäes - eriti reaalne on see veel Eestis, kus suur osa vett majandusveski ratastele on pumbatud kinnisvara laenu kaevust.
Majanduskrahhi oludes, kus 30% või rohkem kaotab oma töö, sattub enamik makseraskustesse, kinnisvara võib müüki panna, kuid kellelgi pole raha. Laenuvõtjatel võivad olla mitme miljoni kroonised võlad, kuid nad on paljad nagu aafrika pärismaalased. Ning kus pole midagi, pole ka midagi võtta.
Kinnisvarabuum jahtub juba üle maailma, seega pole ka oodata välisinvestoritest raisakulle, kes hindade langemisel tuleksid siia massiliselt kinnisvara (panga keeles tagatisi) ostma. Rolli mängib ka psühholoogiline efekt - kui investoril ei kerki enam dollarimärgid silmade ette kuuldes sõna kinnisvara, hakkab ta kainemalt mõtlema kuidas oma raha paigutada.
Ja kui kainelt mõelda, siis:
1.Eesti elanikkond väheneb, mitte ei suurene ning maailma mõistes oleme me väga hajusalt asustatud. See peab varem või hiljem tunda andma nii maa kui kinnisvara hinnas.
2.Müügihind ületab niigi kalliks aetud ruutmeetri ehitushinda (10 000 - 12 000 krooni) keskmiselt ligi 2 -3 korda.
3.Pikkemas plaanis jääme me Euroopa Liidu Eesti nimelise provintsi pealinnaks ja ka kinnisvara hinnad nihkuvad paika vastavalt staatusele.
4.Buum on nagu ahi - tule allolemiseks vajab see pidevalt juurde kütust. Enam vähem need kellel on mingi võimalus kinnisvara soetada on seda juba ka teinud. Uut kütust on väheseks jäänud.
5.Kinnisvara hinna ja palga suhe on täielikult paigast nihkunud, varem või hiljem peab see paika loksuma ja vaevalt, et see juhtub kahe - kolme kordse palgatõusu näol.
6.Ülemaailmne kinnisvara buum hakkab otsa saama.
Ainus tõsine vastuväide, miks ei peaks kinnisvarahinnad oluliselt kukkuma on, et Eesti majandusel läheb jätkuvalt hästi - kuid samas, Eesti majandusel läheb hästi kuna siia on pumbatud väga palju laenuraha (välis- ja kodumaist) läbi kinnisvarasektori.
Kesklinna ja vanalinna korterihindu aitab ehk suuremast kukkumisest päästa see, et kui need liiga odavaks muutuvad ostavad EL-i investorid need nii igaks juhuks ära, kuid põlluarenduste ja magalate vastu puudub neil huvi.
Kuid ka siin on omad konksud. Nimelt kui ülemaailme mull jookseb tühjaks võib ka ülejäänud maailmas kinnisvara märgatavalt odavneda. Jaapanis näiteks peale kinnisvaramulli kokkukukkumist odavnes kinnisvara kuni 100 korda. Seega sõltub hindade kukkumine ka kõrvalmaade (Euroliidu) kinnisvaraturust.
Titanicu kaptenid
Kui kinnisvarasektor elab läbi märgatava hindade languse, ehitusfirmad lähevad pankrotti ning veavad endaga kaasa ka teisi firmasid ja selle tulemusel peaksid tekkima paljudel makseraskused siis jääb raha saamata Eesti pankadel ja kui olukord peaks väga hulluks minema pankrotistuvad need kõigepealt. Kuid kuna suur osa raha on tegelikult pärit Rootsist (Eesti pangad on lihtsalt vahendajad) siis see mõjutab päris kindlasti ka emapankasid ja seega hakkavad nemad otsustama mis edasi hakkab toimuma.
Kirsiks koogi peal on see, et seis kõigis kolmes Balti riigis on küllaltki sarnane ja arvatavasti kõigi kolme riigi kinnisvara sektor saab paugu kätte samal ajal. Ka laenukundeks kõigil kolmel on samad Rootsi pangad.
Seega kokkuvõttes oleme me alguses tagasi. Kinnisvarabuum algas siin Rootsi pankade abil ja see lõppeb ka Rootsi pankade otsusel. Küsimus on ainult kuidas?
Parim seis pankadele oleks, kui kõik laenuvõtjad maksvad hambad ristis ja väga paljud nendest pankrotti ei läheks.
Seega võib oletada, et Eesti majanduse põhjalaskmine pole neile kindlasti kasulik, kuid muidugi on võimalik, et investeeringu päästmine võib minna kallimaks kui investeeringu hoidmisest saadav kasu ja meid lastaksegi põhja.
Kõige suurem lollus, mis võib juhtuda selles olukorras on, et riik proovib hakata eraisikute laene tasuma. See võib olla ka Rootsi pankade kulissidetagune katastroofiväljapääs, kindlasti saaksid nad mingid poliitilised ringkonnad sellega nõusse ja ka rahvale meeldiks see idee (kes ei tahaks, et keegi teine tema võlad tasuks?).
See oleks kinnisvarakrahhist - majanduslangusest otsetee kinnisvarakrahh - majanduskrahhile. Selle võla maksaksid ära ehk meie lapselapsed kui nad tublilt tööd teevad.
On räägitud, et krooni devalveerimine võib päästa olukorda aga see on enam kui kahtlane, sest sellest kasu saajaid poleks (ehk peale mõne spekulandi) ning inflatsiooni pidurdamise asemel on usutavam hoopis hüperinflatsioon, kui tekkinud olukorras proovivad veelgi krooni odavnemist kartvad inimesed oma rahast lahti saada. Peale selle, kui kroon devalveerida ja arvestada, et laenud on võetud eurodes - oleks kinnisvarakrahh tundide küsimus.
Inflatsiooni peamiseks põhjuseks on praegu ju tõusvad palgad, mis otseselt muudavad kallimaks nii teenuseid kui kaupu. Selleks, et maksta juuksurile 5000 krooni asemel 10 000 krooni peab ju teenuse hinda tõstma vähemalt kaks korda.
Teiste sõnadega inflatsiooni vähendamiseks peaksime me palgad külmutama. Mis pole aga Eestis võimalik. Devalveerimise pooldajad rõhutavad veel ekspordisektorile, kuid see võit oleks lühiajaline ja kaheldava väärtusega. Nimelt Eestil puudub arvestaval tasemel töötlev tööstus ja ekspordisektori väike turgutamine majanduskrahhi hinnaga oleks lollus.
Arvestades maailma ajalugu, siis sellisest olukorrast pole lihtsat maandumist. Nii mitmedki kinnisvaraärimehed, investorid jäävad oma rahadest ilma, üle oma võimete elajad kaotavad oma elamised, autod ja muu, mis on nende käsutuses aga kuulub pangale (kas kunagi on nendega teisiti läinud?). Lihtinimesed, kes käsi hõõrudes ootavad kuidas tühiste summade eest saab Viimsis villasid osta, peavad siiski pettuma, selleks ajaks on nad töötud või rühivad tööl ning pingutavad veelgi rohkem rihma koomale.
Pangad mängisid oma mänge, kinnisvaraarendajad oma. Võitsid nii ühed kui teised. Kuid kaotajateks jääb Eesti rahvas.
24 February 2008
01 February 2008
Rio Iguazu BA
02FEB 6 Tallinn-Helsinki kl 1420 1455
02FEB 6 Helsinki-PariisD kl 1605 1810, 5h
02FEB 6 PariisE-RIO kl 2315 0725+1
08FEB 5 RIO - Iguazu kl 1040 1250
11FEB 5 Iguazu - Buenos Aires kl 1020 1210
18FEB 1 Buenos Aires-PariisE kl 1805 1100+1 , 8h 19FEB 2 PariisF-Helsinki kl 1900 2300
19FEB 2 Helsinki-Tallinn kl 2345 0020+1
Rio:
http://www.astoria.com.br/ e-mail: reservas@astoria.com.br phone: +552125459090
Iguazu:
Loodame hotellile Colonial brasiilia pool
http://www.hoteleradelsol.com.ar/fozdoiguacu/hotelcolonial/index.html
ja argentiina poolel hotell Carmen
http://www.hoteleradelsol.com.ar/iguazu/hotelcarmen/index.html
Buenos Aires:
www.letsgoargentina.com/home/propview.php?id=AP102
google lingi näide (reavahetused tuleb ära korjata)<
iframe src="http://www.panoramio.com/plugin.php?lt=-34.579366&ln=-58.411836&z=-1&k=2&" width="600" height="400"><
/iframe>
02FEB 6 Helsinki-PariisD kl 1605 1810, 5h
02FEB 6 PariisE-RIO kl 2315 0725+1
08FEB 5 RIO - Iguazu kl 1040 1250
11FEB 5 Iguazu - Buenos Aires kl 1020 1210
18FEB 1 Buenos Aires-PariisE kl 1805 1100+1 , 8h 19FEB 2 PariisF-Helsinki kl 1900 2300
19FEB 2 Helsinki-Tallinn kl 2345 0020+1
Rio:
http://www.astoria.com.br/ e-mail: reservas@astoria.com.br phone: +552125459090
Iguazu:
Loodame hotellile Colonial brasiilia pool
http://www.hoteleradelsol.com.ar/fozdoiguacu/hotelcolonial/index.html
ja argentiina poolel hotell Carmen
http://www.hoteleradelsol.com.ar/iguazu/hotelcarmen/index.html
Buenos Aires:
www.letsgoargentina.com/home/propview.php?id=AP102
google lingi näide (reavahetused tuleb ära korjata)<
iframe src="http://www.panoramio.com/plugin.php?lt=-34.579366&ln=-58.411836&z=-1&k=2&" width="600" height="400"><
/iframe>
27 September 2007
Laenud ja intressid
Delfi :
Asjaajaja, 25.09.2007 16:18
Kuna Eestil endal erilist kapitali ei ole, siis on need laenud sisse toodud välisfondidest. Kui võtta jämedalt, et need laenud on tekkinud viimase 10a jooksul, siis on tulnud Eesti Pangal vahetada ca 22 miljardit krooni aastas eurode vastu. Kuulu järgi pidi see olema 1/3 sisemajanduse koguproduktist. Seega lisaks sellele veel eksporditavate kaupade eest ca 44 miljardit. See on aidanud tagada seni ka krooni stabiilse kursi, kuna vahetusest saadud eurosid saab kasutada tagasi vahetuseks importimisel. Ehk siis on majandusse sisse harjutatud ca 66miljardi krooni eest eurode sissetulek.
Nüüd kui laenamine on pidurdunud, siis langeb see välisvaluuta allikas sisuliselt ära. Laenude juurdekasv pidurdub üsna järsult, kuna suurem vajadus on reefinantseerimise järele. Hullem veel, laenude tagasimaksed on vaja vahetada kroonidest eurodeks. Lihtne arvutus, keskmine intress on ca 6%, mis teeb sama üldkoormuse puhul ca 13miljardit. See raha on vaja kroonidest eurodeks vahetada.
Ehk siis mis teeb inflatsiooni eriti teravaks - võrreldes eelnevate aastatega hakkab puudu jääma 22 + 13 miljardi krooni jagu eurosid. Kuna me ei tooda erilist midagi, siis on see väga kõva põnts. Kas me oleme valmis näiteks tarbimist vähendama poole võrra? Vaevalt!
kilu, 25.09.2007 17:01
Austatud Asjaajaja. Sissetulnud rahast ei ole tulnud Eesti Pangal küll midagi eurodest kohe kroonideks konverteerida ja seega pole vajalik ka vastupidine konverteerimine. Palun teha selgeks mis osa ringlusest olevast rahast Eesti Pank tagab ja mida mitte. Kogu see laenudega tulnud raha on tulnud kommertspankadesse ja Eesti Panka on läinud vaid kohustuslikud reservid (ja need on siis kohe ka enamasti eurodeks tagasi konverditud).
Minu meelest on see summa natuke liiga suur. Tegu ju sisuliselt tarbimislaenudega, mis lisaväärtust ei loo. Ligi 5000 eurot iga eestimaalase kohta.
Ja see tähendab ka seda, et lähemad 25-30 aastat võetakse meil tarbimisest 5-6 miljardit ja kasvatatakse välisriikide majandusi.
Asjaajaja, 25.09.2007 18:00
2 kilu
Kommertspangad ei tegele kroonide trükkimisega! Kui mingi välisfond annab kommertspangale eurodes raha näiteks kinnisvaralaenude jaoks, kuid panga klient laenab kroonides, et müüjale maksta, siis on selge, et see tuleb kusagil ümber konverteerida. Sellest tekivad Eesti Pangale, kui kroonide trükkijale valuuta varud, mille abil on võimalik vastu tulla nõudlusele vahetuse osas, et see ei mõjutaks krooni kurssi euro suhtes. Nüüd ise küsimus on see, et kui suured need varud on ja kauaks neist jagub, kui laenude sissevool pidurdub. Kui need otsa saavad, siis tuleb kroon devalveerida. Pakun et see krahh toimub järgmise aasta jooksul.
www.eestipank.info
=========================
tabel 2.2.1 Laenujääk valuutade lôikes (valuutalaenud kokku, miljonid kroonid, lepinguline väärtus)
juuni 1997: 8891
juuni 2007: 167809
Lisandunud 10 aastaga: 158 mld
==========================
tabel 2.1.1. Leenujääk kliendigruppide lôikes (miljonid kroonid)
=juuni 1997
KOKKU: 16843
eraisikud: 2917
äriühingud: 10626
finantseerimisasutused: 3123
valitsus: 177
=juuni 2007
KOKKU: 214153
eraisikud 97241
äriühingud: 96445
finantseerimisasutused: 17689
valitsus: 2778
= muutus 10 aastaga:
KOKKU: 197 miljardit krooni
eraisikud: 94 mld
äriühingud: 86 mld
finantseerimisasutused: 15 mld
valitsus: 2,6mld
Asjaajaja, 25.09.2007 16:18
Kuna Eestil endal erilist kapitali ei ole, siis on need laenud sisse toodud välisfondidest. Kui võtta jämedalt, et need laenud on tekkinud viimase 10a jooksul, siis on tulnud Eesti Pangal vahetada ca 22 miljardit krooni aastas eurode vastu. Kuulu järgi pidi see olema 1/3 sisemajanduse koguproduktist. Seega lisaks sellele veel eksporditavate kaupade eest ca 44 miljardit. See on aidanud tagada seni ka krooni stabiilse kursi, kuna vahetusest saadud eurosid saab kasutada tagasi vahetuseks importimisel. Ehk siis on majandusse sisse harjutatud ca 66miljardi krooni eest eurode sissetulek.
Nüüd kui laenamine on pidurdunud, siis langeb see välisvaluuta allikas sisuliselt ära. Laenude juurdekasv pidurdub üsna järsult, kuna suurem vajadus on reefinantseerimise järele. Hullem veel, laenude tagasimaksed on vaja vahetada kroonidest eurodeks. Lihtne arvutus, keskmine intress on ca 6%, mis teeb sama üldkoormuse puhul ca 13miljardit. See raha on vaja kroonidest eurodeks vahetada.
Ehk siis mis teeb inflatsiooni eriti teravaks - võrreldes eelnevate aastatega hakkab puudu jääma 22 + 13 miljardi krooni jagu eurosid. Kuna me ei tooda erilist midagi, siis on see väga kõva põnts. Kas me oleme valmis näiteks tarbimist vähendama poole võrra? Vaevalt!
kilu, 25.09.2007 17:01
Austatud Asjaajaja. Sissetulnud rahast ei ole tulnud Eesti Pangal küll midagi eurodest kohe kroonideks konverteerida ja seega pole vajalik ka vastupidine konverteerimine. Palun teha selgeks mis osa ringlusest olevast rahast Eesti Pank tagab ja mida mitte. Kogu see laenudega tulnud raha on tulnud kommertspankadesse ja Eesti Panka on läinud vaid kohustuslikud reservid (ja need on siis kohe ka enamasti eurodeks tagasi konverditud).
Minu meelest on see summa natuke liiga suur. Tegu ju sisuliselt tarbimislaenudega, mis lisaväärtust ei loo. Ligi 5000 eurot iga eestimaalase kohta.
Ja see tähendab ka seda, et lähemad 25-30 aastat võetakse meil tarbimisest 5-6 miljardit ja kasvatatakse välisriikide majandusi.
Asjaajaja, 25.09.2007 18:00
2 kilu
Kommertspangad ei tegele kroonide trükkimisega! Kui mingi välisfond annab kommertspangale eurodes raha näiteks kinnisvaralaenude jaoks, kuid panga klient laenab kroonides, et müüjale maksta, siis on selge, et see tuleb kusagil ümber konverteerida. Sellest tekivad Eesti Pangale, kui kroonide trükkijale valuuta varud, mille abil on võimalik vastu tulla nõudlusele vahetuse osas, et see ei mõjutaks krooni kurssi euro suhtes. Nüüd ise küsimus on see, et kui suured need varud on ja kauaks neist jagub, kui laenude sissevool pidurdub. Kui need otsa saavad, siis tuleb kroon devalveerida. Pakun et see krahh toimub järgmise aasta jooksul.
www.eestipank.info
=========================
tabel 2.2.1 Laenujääk valuutade lôikes (valuutalaenud kokku, miljonid kroonid, lepinguline väärtus)
juuni 1997: 8891
juuni 2007: 167809
Lisandunud 10 aastaga: 158 mld
==========================
tabel 2.1.1. Leenujääk kliendigruppide lôikes (miljonid kroonid)
=juuni 1997
KOKKU: 16843
eraisikud: 2917
äriühingud: 10626
finantseerimisasutused: 3123
valitsus: 177
=juuni 2007
KOKKU: 214153
eraisikud 97241
äriühingud: 96445
finantseerimisasutused: 17689
valitsus: 2778
= muutus 10 aastaga:
KOKKU: 197 miljardit krooni
eraisikud: 94 mld
äriühingud: 86 mld
finantseerimisasutused: 15 mld
valitsus: 2,6mld
11 February 2007
Seened ja Wertheri efekt
TOOMAS PAUL kirjutab lihtsate sõnadega õige ja vale ning hea ja halva olemuse lahti. http://epl.ee/arvamus/373620
Omalt poolt täiendan, et lisaks lähtuvad inimesed õige ja vale määratlemisel lähtepunktist, mis hetkel kasulikum või arusaadavam tundub.
Eesti rahvalikus eeposes “Kevade“ on Kiire pere hädas, kuidas leida poisslapsele ilus nimi. See on mure, mis ei kao kuhugi. Tahaks midagi hästi kaunist ja erilist – on ju meie laps täiesti eriline! Mäletan oma suurt pettumust, kui selgus, et me esimesele tütrele pandud nimi oli tolle aasta TOP-is number üks ning kui ta kooli läks, oli tal klassis kolm nimekaimu…
Paraku, täpselt nii see käib. Tahad olla kõigest väest originaalne, ent siis selgub, et oled seda oma ajastu poolt ette antud kujul.
Ega need, kes panevad lapsele moenime, ei tee seda teadlikult trendi jälgides. Me lihtsalt oleme inimestena – näivalt sõltumatute indiviididena – ometi seened, täpsemini: seenekübarad, keda seob üksteisega nähtamatu seeneniidistik.
Inimest suunab sotsiaalse tõenduse printsiip. Me otsustame õige ja vale üle, jälgides, mida teised inimesed õigeks peavad. See põhimõte kehtib eriti juhul, kui meil tuleb otsustada, kuidas on õige käituda. Me peame mingit käitumisviisi antud olukorras õigeks sedavõrd, kui palju näeme teisi seda kasutamas. Olgu küsimus selles, mida hakata kinos peale tühja popkornikarbiga, kui kiiresti sõita teatud maanteelõigus või kuidas peolauas kana süüa – vastuse leidmiseks on oluline juhis see, kuidas talitavad teised meie kõrval.
Müügi- ja motivatsioonikonsultant Cavett Robert võtab selle kenasti kokku:
“Kuna 95 protsenti inimesi on jäljendajad ja ainult viis protsenti algatajad, veenab teiste käitumine inimesi rohkem kui ükski muu tõestus, mida võiksime pakkuda.“ See teeb mõistetavaks, miks näiteks pikkades telesaadetes, millega kogutakse raha heategevusele, pühendatakse ebaproportsionaalselt palju aega juba oma annetuse teinud vaatajate kokku lugemisele. Õhin kisub kaasa.
Peale selle on oluline veel üks tingimus – sarnasus. Teismeliste vanemad ning õpetajad peavad neid sageli mässumeelseteks ja isemõtlejateks. Tavaliselt vastab see tõele ainult nende suhetes oma vanematega. Endasuguste hulgas alluvad nad äärmiselt kuulekalt sellele, mida eakaaslased õigeks peavad.
Meiega sarnaste inimeste käitumisviis näitab meile kõige kiiremini, milline käitumine võiks olla sünnis meiegi puhul. Küllap see on põhjus, miks me näeme televisioonist järjest sagedamini oma arvamust avaldamas “tavainimest tänavalt“. Reklaamitootjad teavad, kui tõhus viis mingit toodet müüa on näidata, et “tavalised“, normaalsed inimesed kasutavad seda ja see meeldib neile.
Kuid sotsiaalse surve printsiip ulatub argivalikutest sügavamale. Sotsioloog David Phillips on avaldanud hulga uurimusi, milles ta osutab nn Wertheri efektile. Üle kahesaja aasta tagasi avaldas Goethe romaani “Noore Wertheri kannatused“. Sellel raamatul, mille peategelane teeb enesetapu, oli tähelepanuväärne mõju. Peale selle, et Goethe sai kohe kuulsaks, andis see tõuke kogu Euroopas levivale enesetappude lainele. Mõju oli nii tugev, et paljudes maades keelasid võimud selle romaani ära.
Sünged seosed
Phillips on oma uurimistöös jälginud Wertheri efekti tänapäevast ilmnemist. Eesti on liiga väike, et siinse statistika põhjal saaks teha üldistusi. USA on aga suur ning sealsed arvud annavad töödeldes usaldatava pildi. Phillips tegi oma järeldused, uurides Ameerika Ühendriikide suitsiidide ja õnnetusjuhtumite statistikat aastail 1947–1968. Ta avastas, et kahe kuu jooksul pärast iga suitsiiditeemalise esiküljeloo ilmumist kustutas ise oma eluküünla keskmiselt 58 inimest rohkem kui tavaliselt. Näib, nagu oleks tegemist doominokivide riviga, mis loogu langemiseks vajab vaid tühist tõuget. Mida suuremat tähelepanu meedia mõnele enesetapule pööras, seda rohkem oli järgnevaid enesetappe.
Aga statistikast selgus süngemaidki seoseid. Kohe pärast meedias laialt kajastatud enesetapulugusid suurenes lennuõnnetustes surma saanud inimeste arv kümme korda. Ka autoõnnetuste ohvrite arv kasvas järsult. Mis võiks olla selle taga?
Saanud teada kellegi enesetapust, otsustab häirivalt suur hulk ameeriklasi, et see on sobiv lahendus ka nende jaoks. Mõni neist viib oma mõtte täide sirgjooneliselt ja salatsemata. Kuid teised ei ole nii otsekohesed. On palju põhjusi, miks mõni inimene ei soovi, et tema vabasurmast teada saadaks – et kaitsta oma head nime, säästa perekonda häbist, võimaldada endast sõltuvatele inimestele kindlustusraha jne. Ta tahab, et tema surma peetaks õnnetuseks. Need inimesed põhjustavad meelega, kuid oma kavatsust varjates auto- või lennuõnnetuse, olles ise juht või kaasasõitja.
Graafikutest on selgelt näha, et oht on kõige suurem kolmandal-neljandal päeval pärast uudisloo avaldamist. Pärast lühi-
ajalist langust saabub umbes nädal aega hiljem teine kõrgpunkt. See näitab, et isikud, kes püüavad oma jäljendavat enesetappu õnnetuseks lavastada, ootavad selle sooritamisega paar päeva – võib-olla julguse kogumiseks, intsidendi kavandamiseks või oma asjade korda ajamiseks.
Tuleb välja, et sotsiaalse tõenduse printsiibil on nii ulatuslik ja tugev mõju, et toimib isegi nii põhimõtteliste küsimuste puhul nagu elu ja surma üle otsustamine. Iseloomulik on, et kui meedia eksponeeris noore inimese enesetappu, sõitsid ennast vastu puid, poste ja teetamme surnuks noored juhid, aga kui uudislugu käsitles eaka inimese enesetappu, juhtus õnnetusi vanemate juhtidega. Eeskujul on kalduvus motiveerida end tapma inimesi, kes on ohvriga sarnased – nüüd peavad nad õigustatuks ka enda surmaminekut.
Pärast David Phillipsi uurimustega tutvumist hakkasin mõistma ka mõningaid muid matkimisjuhtusid. Mäletate – möödunud sügisel teatati võikast loost, et Keilas vägistati järjepanu kaks alaealist tüdrukut. Kanal 2 uudistesaatele “Reporter” antud usutluses ütles neist ühe ema, et tal “on nüüd kahju surmanuhtluse kaotamise pärast. Sest ta ei usu vangla parandavasse toimesse. Ta lootis vaid, et vanglas karistavad vägistajat teised vangid. Oma last ta enam välja mängima ei luba“ (PM 14.10.2006). Pärast põhjalikku uurimist selgus, et viieaastast pisitüdrukut ei ole keegi kuritarvitanud (PM 15.12.2006). Kuid politseile laekus tütarlastelt hulgaliselt avaldusi, mis õnneks osutusid väljamõelduteks.
Nakkav eksimine
Kaks aastat tagasi hakkas ühtäkki lapsi ja vanainimesi üksteise järel metsa eksima. Kohalikud elanikud ja kaitsevägi käisid ümbruskonda kammimas ja meedia jagas vahetpidamata operatiivinfot. Ometi ei ole Eestis enam põlislaant, kõik metsa moodi alad on sirgete sihtidega varustatud ja kui kõmbid neid mööda otse mõne kilomeetri, oled metsast väljas. Ent eksimine nakkas. Ei pea arvama, et kõik kadumaminekud toimusid täie teadlikkusega. Kummatigi – tähelepanu ja hoolimine, mis sulle osaks saab, on ahvatlev. Möödunud suvel ei eksinud enam keegi, sest – avalikkust ei teavitatud otsimisoperatsioonidest.
Need näited on ekstreemsed ja puudutavad vaid väheseid. Kuid nad näitavad, et sotsiaalse tõenduse ja matkimise printsiip toimib nii heas kui ka halvas. Me usume, et meie oleme individualistid ja suveräänsed otsustajad, sest nii usuvad praegu kõik. Aga seegi usk on üks seenevõrgu niitidest, mis on meid kujundanud oma aja ja kultuuri kandjateks – kelle ussitanud, kelle läikiva kübaraga seenemikuks.
Arvamuslugu ajalehes ei ole koht, kus anda nõu eneseabiks. Aga lõpetuseks siiski paar positiivset sõna.
Psühhoos, näiteks paranoia või endogeenne depressioon, on olemuselt kehatekkeline ja kokkuvõttes selgub ta etioloogia biokeemia abil. Mõnigi kord tapavad tagakiusamisluulu all kannatavad patsiendid oma oletatava tagakiusaja. Sellegipoolest ei tarvitse lasta end juhtida fatalistlike lõppjäreldusteni. Viktor E. Frankl, Viini kolmanda süvapsühholoogia koolkonna, nn logoteraapia rajaja, räägib oma kogemustest psühhiaatrina, kuidas ta on näinud ka selliseid paranoiajuhtusid, mil oletatavale vaenlasele on andestatud. Andestaja ei lähtunud oma psühhoosist – see on tema jaoks ülim reaalsus –, vaid reageeris suuremeelselt sellest hoolimata. Headuski on juurtevõrk, mille kehastamiseks võib mullast pea välja pista.
Omalt poolt täiendan, et lisaks lähtuvad inimesed õige ja vale määratlemisel lähtepunktist, mis hetkel kasulikum või arusaadavam tundub.
Eesti rahvalikus eeposes “Kevade“ on Kiire pere hädas, kuidas leida poisslapsele ilus nimi. See on mure, mis ei kao kuhugi. Tahaks midagi hästi kaunist ja erilist – on ju meie laps täiesti eriline! Mäletan oma suurt pettumust, kui selgus, et me esimesele tütrele pandud nimi oli tolle aasta TOP-is number üks ning kui ta kooli läks, oli tal klassis kolm nimekaimu…
Paraku, täpselt nii see käib. Tahad olla kõigest väest originaalne, ent siis selgub, et oled seda oma ajastu poolt ette antud kujul.
Ega need, kes panevad lapsele moenime, ei tee seda teadlikult trendi jälgides. Me lihtsalt oleme inimestena – näivalt sõltumatute indiviididena – ometi seened, täpsemini: seenekübarad, keda seob üksteisega nähtamatu seeneniidistik.
Inimest suunab sotsiaalse tõenduse printsiip. Me otsustame õige ja vale üle, jälgides, mida teised inimesed õigeks peavad. See põhimõte kehtib eriti juhul, kui meil tuleb otsustada, kuidas on õige käituda. Me peame mingit käitumisviisi antud olukorras õigeks sedavõrd, kui palju näeme teisi seda kasutamas. Olgu küsimus selles, mida hakata kinos peale tühja popkornikarbiga, kui kiiresti sõita teatud maanteelõigus või kuidas peolauas kana süüa – vastuse leidmiseks on oluline juhis see, kuidas talitavad teised meie kõrval.
Müügi- ja motivatsioonikonsultant Cavett Robert võtab selle kenasti kokku:
“Kuna 95 protsenti inimesi on jäljendajad ja ainult viis protsenti algatajad, veenab teiste käitumine inimesi rohkem kui ükski muu tõestus, mida võiksime pakkuda.“ See teeb mõistetavaks, miks näiteks pikkades telesaadetes, millega kogutakse raha heategevusele, pühendatakse ebaproportsionaalselt palju aega juba oma annetuse teinud vaatajate kokku lugemisele. Õhin kisub kaasa.
Peale selle on oluline veel üks tingimus – sarnasus. Teismeliste vanemad ning õpetajad peavad neid sageli mässumeelseteks ja isemõtlejateks. Tavaliselt vastab see tõele ainult nende suhetes oma vanematega. Endasuguste hulgas alluvad nad äärmiselt kuulekalt sellele, mida eakaaslased õigeks peavad.
Meiega sarnaste inimeste käitumisviis näitab meile kõige kiiremini, milline käitumine võiks olla sünnis meiegi puhul. Küllap see on põhjus, miks me näeme televisioonist järjest sagedamini oma arvamust avaldamas “tavainimest tänavalt“. Reklaamitootjad teavad, kui tõhus viis mingit toodet müüa on näidata, et “tavalised“, normaalsed inimesed kasutavad seda ja see meeldib neile.
Kuid sotsiaalse surve printsiip ulatub argivalikutest sügavamale. Sotsioloog David Phillips on avaldanud hulga uurimusi, milles ta osutab nn Wertheri efektile. Üle kahesaja aasta tagasi avaldas Goethe romaani “Noore Wertheri kannatused“. Sellel raamatul, mille peategelane teeb enesetapu, oli tähelepanuväärne mõju. Peale selle, et Goethe sai kohe kuulsaks, andis see tõuke kogu Euroopas levivale enesetappude lainele. Mõju oli nii tugev, et paljudes maades keelasid võimud selle romaani ära.
Sünged seosed
Phillips on oma uurimistöös jälginud Wertheri efekti tänapäevast ilmnemist. Eesti on liiga väike, et siinse statistika põhjal saaks teha üldistusi. USA on aga suur ning sealsed arvud annavad töödeldes usaldatava pildi. Phillips tegi oma järeldused, uurides Ameerika Ühendriikide suitsiidide ja õnnetusjuhtumite statistikat aastail 1947–1968. Ta avastas, et kahe kuu jooksul pärast iga suitsiiditeemalise esiküljeloo ilmumist kustutas ise oma eluküünla keskmiselt 58 inimest rohkem kui tavaliselt. Näib, nagu oleks tegemist doominokivide riviga, mis loogu langemiseks vajab vaid tühist tõuget. Mida suuremat tähelepanu meedia mõnele enesetapule pööras, seda rohkem oli järgnevaid enesetappe.
Aga statistikast selgus süngemaidki seoseid. Kohe pärast meedias laialt kajastatud enesetapulugusid suurenes lennuõnnetustes surma saanud inimeste arv kümme korda. Ka autoõnnetuste ohvrite arv kasvas järsult. Mis võiks olla selle taga?
Saanud teada kellegi enesetapust, otsustab häirivalt suur hulk ameeriklasi, et see on sobiv lahendus ka nende jaoks. Mõni neist viib oma mõtte täide sirgjooneliselt ja salatsemata. Kuid teised ei ole nii otsekohesed. On palju põhjusi, miks mõni inimene ei soovi, et tema vabasurmast teada saadaks – et kaitsta oma head nime, säästa perekonda häbist, võimaldada endast sõltuvatele inimestele kindlustusraha jne. Ta tahab, et tema surma peetaks õnnetuseks. Need inimesed põhjustavad meelega, kuid oma kavatsust varjates auto- või lennuõnnetuse, olles ise juht või kaasasõitja.
Graafikutest on selgelt näha, et oht on kõige suurem kolmandal-neljandal päeval pärast uudisloo avaldamist. Pärast lühi-
ajalist langust saabub umbes nädal aega hiljem teine kõrgpunkt. See näitab, et isikud, kes püüavad oma jäljendavat enesetappu õnnetuseks lavastada, ootavad selle sooritamisega paar päeva – võib-olla julguse kogumiseks, intsidendi kavandamiseks või oma asjade korda ajamiseks.
Tuleb välja, et sotsiaalse tõenduse printsiibil on nii ulatuslik ja tugev mõju, et toimib isegi nii põhimõtteliste küsimuste puhul nagu elu ja surma üle otsustamine. Iseloomulik on, et kui meedia eksponeeris noore inimese enesetappu, sõitsid ennast vastu puid, poste ja teetamme surnuks noored juhid, aga kui uudislugu käsitles eaka inimese enesetappu, juhtus õnnetusi vanemate juhtidega. Eeskujul on kalduvus motiveerida end tapma inimesi, kes on ohvriga sarnased – nüüd peavad nad õigustatuks ka enda surmaminekut.
Pärast David Phillipsi uurimustega tutvumist hakkasin mõistma ka mõningaid muid matkimisjuhtusid. Mäletate – möödunud sügisel teatati võikast loost, et Keilas vägistati järjepanu kaks alaealist tüdrukut. Kanal 2 uudistesaatele “Reporter” antud usutluses ütles neist ühe ema, et tal “on nüüd kahju surmanuhtluse kaotamise pärast. Sest ta ei usu vangla parandavasse toimesse. Ta lootis vaid, et vanglas karistavad vägistajat teised vangid. Oma last ta enam välja mängima ei luba“ (PM 14.10.2006). Pärast põhjalikku uurimist selgus, et viieaastast pisitüdrukut ei ole keegi kuritarvitanud (PM 15.12.2006). Kuid politseile laekus tütarlastelt hulgaliselt avaldusi, mis õnneks osutusid väljamõelduteks.
Nakkav eksimine
Kaks aastat tagasi hakkas ühtäkki lapsi ja vanainimesi üksteise järel metsa eksima. Kohalikud elanikud ja kaitsevägi käisid ümbruskonda kammimas ja meedia jagas vahetpidamata operatiivinfot. Ometi ei ole Eestis enam põlislaant, kõik metsa moodi alad on sirgete sihtidega varustatud ja kui kõmbid neid mööda otse mõne kilomeetri, oled metsast väljas. Ent eksimine nakkas. Ei pea arvama, et kõik kadumaminekud toimusid täie teadlikkusega. Kummatigi – tähelepanu ja hoolimine, mis sulle osaks saab, on ahvatlev. Möödunud suvel ei eksinud enam keegi, sest – avalikkust ei teavitatud otsimisoperatsioonidest.
Need näited on ekstreemsed ja puudutavad vaid väheseid. Kuid nad näitavad, et sotsiaalse tõenduse ja matkimise printsiip toimib nii heas kui ka halvas. Me usume, et meie oleme individualistid ja suveräänsed otsustajad, sest nii usuvad praegu kõik. Aga seegi usk on üks seenevõrgu niitidest, mis on meid kujundanud oma aja ja kultuuri kandjateks – kelle ussitanud, kelle läikiva kübaraga seenemikuks.
Arvamuslugu ajalehes ei ole koht, kus anda nõu eneseabiks. Aga lõpetuseks siiski paar positiivset sõna.
Psühhoos, näiteks paranoia või endogeenne depressioon, on olemuselt kehatekkeline ja kokkuvõttes selgub ta etioloogia biokeemia abil. Mõnigi kord tapavad tagakiusamisluulu all kannatavad patsiendid oma oletatava tagakiusaja. Sellegipoolest ei tarvitse lasta end juhtida fatalistlike lõppjäreldusteni. Viktor E. Frankl, Viini kolmanda süvapsühholoogia koolkonna, nn logoteraapia rajaja, räägib oma kogemustest psühhiaatrina, kuidas ta on näinud ka selliseid paranoiajuhtusid, mil oletatavale vaenlasele on andestatud. Andestaja ei lähtunud oma psühhoosist – see on tema jaoks ülim reaalsus –, vaid reageeris suuremeelselt sellest hoolimata. Headuski on juurtevõrk, mille kehastamiseks võib mullast pea välja pista.
07 February 2007
Bo Kragh arvamus aastast 1999
Kogu artiklit saab lugeda http://luup.postimees.ee/luup/99/09/maja1.shtm
Järgnevalt on lühendatult välja toodud, kuidas kiirlaskumine Rootsis välja nägi.
Mis siis ikkagi juhtus, et 1992. aastal Rootsi krooni kurss 25% kukkus?
Kõik kümme aastat varem, 1982. aastal. Siis oli võimul sotsiaaldemokraatlik valitsus eesotsas hiljem mõrvatud Olof Palmega. Kõigi jaoks ootamatult devalveeris Palme valitsus 1982. aastal Rootsi krooni kurssi 16% võrra. Sel moel suutis Rootsi suurendada oma konkurentsivõimet eelkõige Soome ja Norraga. Ja esmane efekt oli väga hea, Rootsi eksport paiskus otsekohe üles. Kõige edukam on vaid ootamatu devalvatsioon. Vastasel juhul kasutab turg ära varasemad kuuldused ning see kasumitükike, mida riik devalveerimisest saaks, muutub olematuks. Tavaliselt lähtub EESTIS debatt eeldusest, et devalvatsiooni lihtsalt olla ei saa, mis on tingitud vastava ajaloolise kogemuse puudumisest Eestis.
Miks Rootsi edu püsima ei jäänud?
Lasti läbi üks suur viga: inflatsioon Rootsis jäi tunduvalt kõrgemaks kui piiri taga. Ja see tähendas, et inflatsioon sõi ära eelise, mida krooni devalveerimine andis. Kahjuks puudus finantsdistsipliin ka riigil endal. Lisaks alustasid pangad ja teised finantsasutused ning kinnisvarafirmad kohutavalt kiiret laienemist.
Pangad heitsid vanad head reeglid kõrvale. Nad loobusid konservatiivsusest kinnisvarasse investeerimisel. Kinnisvara tagatisel välja antud laen peaks olema vähemalt 30% väiksem kinnisvara väärtusest. Mõned pangad olid valmis finantseerima kinnisvara soetamist kuni 100%-se laenuga. Vahel isegi rohkem - 105%-se või 110%-se laenuga. Areng Rootsi kinnisvaraturul oli grandioosne, igal aastal tõusid hinnad 20-25% võrra. Muide, 1992. aasta kriis polnud Rootsis sugugi esimene. 1920-ndail juhtus Rootsis midagi täiesti sarnast. Ent siis polnud tegemist mitte kinnisvarabuumiga, vaid osteti aktsiaid ja kinnisvaraosakuid. Pangad olid valmis finantseerima 100%-liselt suvaliste väärtpaberite ostmist
Kõik läks Rootsi börsil ja kinnisvaraturul hästi kuni 1990. aasta sügiseni. Siis kukkus Göteborgis kokku suur kinnisvarafirma Nyckeln (tõlkes võti), mille nimi oli prohvetlik. See oli esimene krahhi ilming. Kinnisvarafirmad hakkasid üksteise järel pankrotistuma ning pangad paiskasid kinnisvara müüki sellises koguses, et hinnad kukkusid. Ka börs kukkus, need kaks turgu arenevad tavaliselt paralleelselt.
Pärast suurt krahhi rahvuslikul börsil on mõne aja pärast oodata spekulatsioone rahvusliku valuuta vastu. See ei ole nii mitte alati, kuid väga sageli. Nii rahvusvahelised kui ka Rootsi rahandusringkonnad hakkasid mängima Rootsi krooni vastu. Esimene rünnak oli 1991. aasta lõpus. Rootsi krooni vastu mängis ka laialdaselt tuntud George Soros.
Väärtpaberibörs oli järsult kukkunud umbes 50% võrra, kohutavalt kannatas kinnisvaraturg. Korterite hinnad langesid, ent veelgi rohkem kukkusid kontoripindade hinnad. Peale selle kandsid valusaid kaotusi liisingu- ning kindlustusfirmad.
Esmakordselt paljude aastate jooksul muutus hoiuste reaalintress positiivseks. 70.-80. aastatel oli nii, et hinnatõus, inflatsioon oli kõrgem kui hoiuseintress pankades. Seetõttu uskusid kõik, et ainult loll hoiab oma raha pangas. Kõik mõtlesid vaid, et tuleb osta, siis müüa, ja siis jällegi osta.
Jätkus väga tugev spekulatsioon Rootsi krooni vastu. Keskpank tõstis intresse kuni 500%-ni, ent spekulandid ei kadunud kusagile. Novembris 1992 andsid keskpanga president Bengt Dennis ja peaministriks saanud Carl Bildt lihtsalt alla ja teatasid, et keskpank ei kavatse enam kaitsta krooni kurssi, mida oli seni hirmsa jõuga hoitud. Rootsi krooni kurss lasti vabaks, see kukkus hoobilt 25%.
Seejärel hakkasid langema ka intressimäärad ning majandus võis taas vabamalt hingata. Kriisiprogrammid, mida vahepeal tehti, kägistasid majandust.
Paljud kaotasid. Need, kellel olid suured laenud välisvaluutas, nemad kaotasid. Kellel olid suured laenud Rootsi kroonides, need ohkasid kergendatult. Importöörid kaotasid, eksport võitis suuresti. Intressimäärad langesid, krediidiliinid avanesid taas.
Olen täiesti veendunud, et maa jaoks tervikuna oli võit tohutu, aga osa füüsilistest ja juriidilistest isikutest kannatasid tugevalt.
Ehkki EESTI valuutakomitee süsteem kaitseb küll kõige väiksemat osa rahamassist, on majandus tervikuna kaitseta.
Tahan devalveerimise kohta öelda lõpetuseks nii palju, et on aeg, kus otsused sõltuvad ainult meist, ja on aeg, kus peame otsuse tegema sõltumata meist, kas me seda tahame või ei.
03 January 2007
Eesti majandust ootavad naudingud
Eesti Päevaleht 28.12.2006 http://www.epl.ee/majandus/368060
Psühholoog Voldemar Kolga ennustab Eestile lähiaastatel tootmise kadumist, kuid majandusteadlane Urmas Varblane lubab tulevikku ka töösturitele.
Voldemar Kolga
psühholoogiadoktor, Akadeemia Nord
Tootmine on Eestis perspektiivitu ja läheb varem või hiljem kinni. Uus majandus on naudingumajandus, kus müüakse välja mõeldud ihasid, mille järgi kujundatakse tooteid ja teenuseid.
Meie ühiskond on postindustriaalne ehk siis infoühiskond. Asjade tegemine, nagu see oli paarkümmend aastat tagasi, on tõrjutud kolmandatesse maadesse nagu Hiina. Kui Eestis midagi veel toodetakse, nagu näiteks kartuleid, siis see ajapikku kaob.
Meie ühiskonda iseloomustab individuaalsuse õitseng. Püsikliendile pole enam tähtis toode või teenus ise, vaid iha, mis tootega kaasas käib. See tähendab, et uue ajastu infotooted peavad muutuma individuaalseks.
Iga inimene ajab mingit oma rida, mis teisi ei huvita, ta peab hakkama interneti abil otsima endale liitlasi üle maailma, sest naabrid temast ei huvitu.
Inimesed kaotavad üha rohkem ja rohkem otsustusvõimet, sest kaovad loogilised otsustamise alused. Võtame näiteks küsimuse sõjast Iraagis või Sakala keskuse lammutamise. Traditsiooniline ühiskond on jaotunud hea-halva skaalal ning inimene peab alati valima poole. Kuid praegu kaovad rindejooned ära.
Elu uues maailmas
Jõukus aitab otsustamatuse seisundi tekkimisele kaasa. Vaese inimesega on kergem manipuleerida, sest temal ei ole mitut valikut ja ta peab varem või hiljem pakutava ära võtma.
Kui inimese kuu sissetulek on netorahas kuni 10 000 krooni, siis raha juurde tulemine suurendab õnnetunnet. Ka noored ütlevad, et see on kuupalk, millega võib hakata elama. Kuni selle piirini oled õnnelikum, mida rohkem töötad, sest saad osta rohkem hüvesid.
Nüüd tekib nn outsourssimise teema, kus inimene loobub paljudest seni tavapärastest tegevustest, ostes need teiste käest sisse: valmistoit, autoremonditöökojad. Inimesed, kes on 10 000 piiri ületanud, elavad uues maailmas, kus ei pea enam kõike ise tegema.
Raha abil kujundavad inimesed endast väljapoole väga suurepärase pildi. Kuid tegelikult oled nii vilets, et ei oska isegi süüa teha. Muna oskad veel keeta, aga kartulit enam praadida ei oska. Inimese välised oskused ja isiksus muutuvad tühiseks.
Seega tõuseb uueks ärisuunaks hinge ja rahulolu müümine.
Saabub suur võimalus igasugustele religioonidele, kes seletavad inimestele, mis maailmas toimub. Tõekuulutajate äri hakkab õitsema, sest inimene on ise nii tühine.
Totalitaarsed mudelid asuvad võidukäigule. Sa ei pea ise mõtlema. Keegi on sinu eest ära mõelnud, nagu teevad reisi-, ostu- ja perekonsultandid.
Hea näide on toidunõustamine, kus liiguvad suured rahad. Inimene ei oska juba praegu ise süüa, ei tea, mis on temale hea. 1950-ndatel öeldi, et organism teab, mida süüa, kuid praegu ei usu keegi enam oma keha sõnumeid. Nüüd koostab keegi tasu eest individuaalse dieedi. Kui loed raamatu läbi, pead maksma 300 krooni, aga kui keegi nõustab just sind, siis juba 3000 krooni.
Noored, töö- või äriturule sisenevad inimesed, peavad tungima majandusellu teadmistega, mida inimene tahab. Kuid selle teeb raskeks asjaolu, et inimene ei tea, mida ta tahab. Nüüd hakkavad teenindajad ise uusi vajadusi looma.
Eestlasi juhib praegu ekspansioon, soov võimalikult palju haarata. Kas sellel tohutul majade ehitamisel Tallinna ümbruses on seost inimeste reaalsete vajadustega? Haakristide ja viisnurkade ära keelamine, mis on hoopis teiste riikide sümbolid, läheb sama nähtuse alla. Meil on selline superinimese tunne, et saame kõike kontrollida ja ette kirjutada. See tähendab, et ka kaupa või teenust ostes peab inimene tundma ennast kangelasena. Meie ettevõtjad saavad ennekõike panustada pakenditööstusele, kuid pakendi sees võib olla Hiina või Vietnami kaup.
Tootmine läheb Aafrikasse
Sama toimub Ameerikas. Kõik asjad, mida seal müüakse, on valmistatud Hiinas või Vietnamis.
Kui Hiina saab jõukaks, siis lükkab ta omakorda tootmise kuhugile mujale, näiteks Indiasse. Sealt edasi saab asjade tootmine nihkuda vaid Aafrikasse. Praegu ongi arenenud maailma üheks suurimaks probleemiks, kuidas tõsta Aafrika tasemele, et seal hakataks kümne aasta pärast midagi tootma. Kui aafriklased ei taha enam meile moblasid teha, siis tulevad robotid, sest seni on inimtöö odavam.
Mis saab Eestist? Kreenholm läheb kinni, Elcoteq läheb kinni. Sadamad on kadunud, sest naftat enam ei liigu, üle on mindud teistele energiatele.
Reformierakonna plaanide järgi kulub selleks 10–15 aastat, kuid Savisaare lubadus maksta 25 000 krooni kuus paneb tootmisele veelgi kiiremini põõna. Sellele palgatõusule järgnevat moraali langust ei ela ükski tööstusettevõte üle.
Tulevad turismitalud. Kilingi-Nõmmele ehitatakse konverentsikeskus paarile tuhandele inimesele. Igas külas on veekeskus, mis ühendatakse kaubanduskeskustega. Pintsaku ostad pärast seda, kui oled palju naudinguid ostnud ja lainetes möllanud.
Urmas Varblane
majandusdoktor, Tartu Ülikool
Eesti ei tohiks niipea tootmisvabaks piirkonnaks muutuda, sest meie kulutase on veel neli-viis korda madalam Lääne-Euroopa riikidest. Nendele järele jõudmiseks läheb veel paarkümmend aastat. Kuna meie majandus on väga väike, siis on ka võimalik leida maailmaturul niisuguseid nisˇsˇe, mille täitmine on meile jõukohane ja kus saame ka konkureerida. Ma ei räägi ainult peentest teadmusmahukatest kaupadest. Suur osa maailmas tarbitavatest kaupadest ja teenustest kuulub traditsiooniliste hulka ka edaspidi. Ka tulevikus on inimestel vaja süüa, elamispinda, kirjutusvahendeid ning meil on võimalusi ka nende vajaduste rahuldamisel maailmaturul edukad olla.
Lähim näide on Eesti majaehitusfirmade liikumine maailmaturule, kus selgub, et puidust kilpmaja on näiteks paljudes kohtades veel üsna tundmatu ja need turud ainult ootavad.
Eesti elanikud ei ole kaugeltki rikkad ja nad pole oma valikutes kuigivõrd vabad. Praegu valitseb eestlasi soov olla parem kui tegelikult. See mootor paneb suurt osa Eesti elanikest tarbima üle võimete, laenude arvelt ja tegema tööd hoopis hiljem.
Tooted lähevad uuele ringile
Kas on mõistlik, et inimesed loobuvad üha rohkem paljudest tavapärastest tegevustest ja ostavad need sisse teistelt? Kuid just läbi spetsialiseerumise on osutunud võimalikuks tõsta tootlikkust ja anda inimestele vaba aega ning muuta nende igapäevatöö füüsiliselt kergemaks. Tõenäoliselt läheb kogu meie igapäevaelus vajalike toodete ja teenuste innovatsioon uuele ringile, kus tarbimine seotakse infotehnoloogia ja tarkade materjalide uute võimalustega. Eriti rõhutaksin materjalide omaduste muutmist ja selle mõjul täiesti uute tarbimisvõimalustega toodete valmistamist, näiteks nn tark paber.
Optimistina loodan, et kui inimene saab rikkaks, tekib uus ring, kus ta on oma valikutes vaba. Pole välistatud, et nüüd tekib tal just huvi oma aias taimede ja lilledega askeldama hakata või oma perele vahelduseks ise leiba küpsetada. Tuntakse rõõmu käigust metsa, kus pannakse ise kokku kaseviht, mida oma kätega tehtud saunas kasutada.
Ma ei imestaks, kui paarikümne aasta pärast hakatakse pakkuma teenustena võimalusi õppida tegema asju, mida meie esivanemad iseenesest mõistetavalt oskasid ja pidevalt kasutasid.
Kõrgemal rikkuse tasandil võib toimuda uuel tasandil oskuste taassünd, mida toidab suuremast tulutasemest tulenev nõudlus nende toodete ja teenuste järgi, mis on tõepoolest suurepäraste oskuste tulemus. Näiteks on juba praegu Eestis olemas noori mehi, kes tunnevad huvi sepatöö vastu, üle kümnendite hakatakse jälle paate ehitama. Kuid praegu oleme veel nii vaesed, et ei raatsi kulutada raha tõeliselt väärtusliku meistritöö ostmiseks, vaid eelistame osta odavat ja lihtsat kaupa Made in China.
Eriti selge suund on ökoloogiliselt puhta toidu tarbimise kiire kasv, mis on ju sisuliselt tagasipöördumine vanade tarbimisharjumuste juurde, kasutades kombineerituna vanu ja kaasaegseid tootmistehnoloogiaid. Selle pöörde toimumise eeldus on kõrge tulutase, mis lubab kulutada ökotoidule palju rohkem ja teiselt poolt võimaldab see ka tootjatele suurt kasumlikkust.
Oluline küsimus seisneb toodete ja teenuste standardiseerimise ja kohandumise vahekorras. Reaalses majanduses on toodete ja teenuste täielik kohandamine iga indiviidi vajaduste järgi ülimalt kallis. Seetõttu tundub küll tõenäolisem, et pigem pakutakse piltlikult öeldes standardset võileiba, millel on peal õhuke kiht indiviidile kohandumiseks sobivat katet. Mida rikkamad on tarbijad, seda paksem on võileiva kate.
Kui tõepoolest peaks realiseeruma ülima individualiseerituse tasandil toodete ja teenuste pakkumine, siis see on suur võimalus rikaste riikide töötajatele oma igapäevase leiva teenimisel, sest nemad tunnevad oma rikaste kaaskondsete soove palju paremini kui Hiina või Bangladeshi tootjad. Seda enam, et Hiina majandus ei ole veel lähimatel kümnenditel huvitatud väikepartiilisest tootmisest ja selle nisˇi täitmine võtab neil veel hulk aega.
Eesti peamine ülesanne on arendada kooliharidust, mis arendab loovust ja kujundab väärtushinnanguid, mille kandjad on võimelised hakkama saama tulevikus, kus uue põlvkonna tulutase on kõvasti kasvanud. Näiteks nelja-viieaastane laps tahaks kangesti kõiki asju ise teha, proovida, katsetada ja avastada. Kuid mõne aja pärast hakkab tal see huvi vaibuma. Meie eesmärk on üles ehitada selline koolisüsteem, et avastuslikkus koolis säiliks ja areneks. Eestis on sadu noori tehnikahuvilisi, kelle jaoks on iga ralliauto või mootorratta jupp peensusteni tuttav ja nad on nõus sellele palju oma vaba aega kulutama.
Väga hea ja laialdane kõigile kättesaadav haridus võib meid paljuski päästa nende probleemide eest, millest kirjutab Voldemar Kolga.
Psühholoog Voldemar Kolga ennustab Eestile lähiaastatel tootmise kadumist, kuid majandusteadlane Urmas Varblane lubab tulevikku ka töösturitele.
Voldemar Kolga
psühholoogiadoktor, Akadeemia Nord
Tootmine on Eestis perspektiivitu ja läheb varem või hiljem kinni. Uus majandus on naudingumajandus, kus müüakse välja mõeldud ihasid, mille järgi kujundatakse tooteid ja teenuseid.
Meie ühiskond on postindustriaalne ehk siis infoühiskond. Asjade tegemine, nagu see oli paarkümmend aastat tagasi, on tõrjutud kolmandatesse maadesse nagu Hiina. Kui Eestis midagi veel toodetakse, nagu näiteks kartuleid, siis see ajapikku kaob.
Meie ühiskonda iseloomustab individuaalsuse õitseng. Püsikliendile pole enam tähtis toode või teenus ise, vaid iha, mis tootega kaasas käib. See tähendab, et uue ajastu infotooted peavad muutuma individuaalseks.
Iga inimene ajab mingit oma rida, mis teisi ei huvita, ta peab hakkama interneti abil otsima endale liitlasi üle maailma, sest naabrid temast ei huvitu.
Inimesed kaotavad üha rohkem ja rohkem otsustusvõimet, sest kaovad loogilised otsustamise alused. Võtame näiteks küsimuse sõjast Iraagis või Sakala keskuse lammutamise. Traditsiooniline ühiskond on jaotunud hea-halva skaalal ning inimene peab alati valima poole. Kuid praegu kaovad rindejooned ära.
Elu uues maailmas
Jõukus aitab otsustamatuse seisundi tekkimisele kaasa. Vaese inimesega on kergem manipuleerida, sest temal ei ole mitut valikut ja ta peab varem või hiljem pakutava ära võtma.
Kui inimese kuu sissetulek on netorahas kuni 10 000 krooni, siis raha juurde tulemine suurendab õnnetunnet. Ka noored ütlevad, et see on kuupalk, millega võib hakata elama. Kuni selle piirini oled õnnelikum, mida rohkem töötad, sest saad osta rohkem hüvesid.
Nüüd tekib nn outsourssimise teema, kus inimene loobub paljudest seni tavapärastest tegevustest, ostes need teiste käest sisse: valmistoit, autoremonditöökojad. Inimesed, kes on 10 000 piiri ületanud, elavad uues maailmas, kus ei pea enam kõike ise tegema.
Raha abil kujundavad inimesed endast väljapoole väga suurepärase pildi. Kuid tegelikult oled nii vilets, et ei oska isegi süüa teha. Muna oskad veel keeta, aga kartulit enam praadida ei oska. Inimese välised oskused ja isiksus muutuvad tühiseks.
Seega tõuseb uueks ärisuunaks hinge ja rahulolu müümine.
Saabub suur võimalus igasugustele religioonidele, kes seletavad inimestele, mis maailmas toimub. Tõekuulutajate äri hakkab õitsema, sest inimene on ise nii tühine.
Totalitaarsed mudelid asuvad võidukäigule. Sa ei pea ise mõtlema. Keegi on sinu eest ära mõelnud, nagu teevad reisi-, ostu- ja perekonsultandid.
Hea näide on toidunõustamine, kus liiguvad suured rahad. Inimene ei oska juba praegu ise süüa, ei tea, mis on temale hea. 1950-ndatel öeldi, et organism teab, mida süüa, kuid praegu ei usu keegi enam oma keha sõnumeid. Nüüd koostab keegi tasu eest individuaalse dieedi. Kui loed raamatu läbi, pead maksma 300 krooni, aga kui keegi nõustab just sind, siis juba 3000 krooni.
Noored, töö- või äriturule sisenevad inimesed, peavad tungima majandusellu teadmistega, mida inimene tahab. Kuid selle teeb raskeks asjaolu, et inimene ei tea, mida ta tahab. Nüüd hakkavad teenindajad ise uusi vajadusi looma.
Eestlasi juhib praegu ekspansioon, soov võimalikult palju haarata. Kas sellel tohutul majade ehitamisel Tallinna ümbruses on seost inimeste reaalsete vajadustega? Haakristide ja viisnurkade ära keelamine, mis on hoopis teiste riikide sümbolid, läheb sama nähtuse alla. Meil on selline superinimese tunne, et saame kõike kontrollida ja ette kirjutada. See tähendab, et ka kaupa või teenust ostes peab inimene tundma ennast kangelasena. Meie ettevõtjad saavad ennekõike panustada pakenditööstusele, kuid pakendi sees võib olla Hiina või Vietnami kaup.
Tootmine läheb Aafrikasse
Sama toimub Ameerikas. Kõik asjad, mida seal müüakse, on valmistatud Hiinas või Vietnamis.
Kui Hiina saab jõukaks, siis lükkab ta omakorda tootmise kuhugile mujale, näiteks Indiasse. Sealt edasi saab asjade tootmine nihkuda vaid Aafrikasse. Praegu ongi arenenud maailma üheks suurimaks probleemiks, kuidas tõsta Aafrika tasemele, et seal hakataks kümne aasta pärast midagi tootma. Kui aafriklased ei taha enam meile moblasid teha, siis tulevad robotid, sest seni on inimtöö odavam.
Mis saab Eestist? Kreenholm läheb kinni, Elcoteq läheb kinni. Sadamad on kadunud, sest naftat enam ei liigu, üle on mindud teistele energiatele.
Reformierakonna plaanide järgi kulub selleks 10–15 aastat, kuid Savisaare lubadus maksta 25 000 krooni kuus paneb tootmisele veelgi kiiremini põõna. Sellele palgatõusule järgnevat moraali langust ei ela ükski tööstusettevõte üle.
Tulevad turismitalud. Kilingi-Nõmmele ehitatakse konverentsikeskus paarile tuhandele inimesele. Igas külas on veekeskus, mis ühendatakse kaubanduskeskustega. Pintsaku ostad pärast seda, kui oled palju naudinguid ostnud ja lainetes möllanud.
Urmas Varblane
majandusdoktor, Tartu Ülikool
Eesti ei tohiks niipea tootmisvabaks piirkonnaks muutuda, sest meie kulutase on veel neli-viis korda madalam Lääne-Euroopa riikidest. Nendele järele jõudmiseks läheb veel paarkümmend aastat. Kuna meie majandus on väga väike, siis on ka võimalik leida maailmaturul niisuguseid nisˇsˇe, mille täitmine on meile jõukohane ja kus saame ka konkureerida. Ma ei räägi ainult peentest teadmusmahukatest kaupadest. Suur osa maailmas tarbitavatest kaupadest ja teenustest kuulub traditsiooniliste hulka ka edaspidi. Ka tulevikus on inimestel vaja süüa, elamispinda, kirjutusvahendeid ning meil on võimalusi ka nende vajaduste rahuldamisel maailmaturul edukad olla.
Lähim näide on Eesti majaehitusfirmade liikumine maailmaturule, kus selgub, et puidust kilpmaja on näiteks paljudes kohtades veel üsna tundmatu ja need turud ainult ootavad.
Eesti elanikud ei ole kaugeltki rikkad ja nad pole oma valikutes kuigivõrd vabad. Praegu valitseb eestlasi soov olla parem kui tegelikult. See mootor paneb suurt osa Eesti elanikest tarbima üle võimete, laenude arvelt ja tegema tööd hoopis hiljem.
Tooted lähevad uuele ringile
Kas on mõistlik, et inimesed loobuvad üha rohkem paljudest tavapärastest tegevustest ja ostavad need sisse teistelt? Kuid just läbi spetsialiseerumise on osutunud võimalikuks tõsta tootlikkust ja anda inimestele vaba aega ning muuta nende igapäevatöö füüsiliselt kergemaks. Tõenäoliselt läheb kogu meie igapäevaelus vajalike toodete ja teenuste innovatsioon uuele ringile, kus tarbimine seotakse infotehnoloogia ja tarkade materjalide uute võimalustega. Eriti rõhutaksin materjalide omaduste muutmist ja selle mõjul täiesti uute tarbimisvõimalustega toodete valmistamist, näiteks nn tark paber.
Optimistina loodan, et kui inimene saab rikkaks, tekib uus ring, kus ta on oma valikutes vaba. Pole välistatud, et nüüd tekib tal just huvi oma aias taimede ja lilledega askeldama hakata või oma perele vahelduseks ise leiba küpsetada. Tuntakse rõõmu käigust metsa, kus pannakse ise kokku kaseviht, mida oma kätega tehtud saunas kasutada.
Ma ei imestaks, kui paarikümne aasta pärast hakatakse pakkuma teenustena võimalusi õppida tegema asju, mida meie esivanemad iseenesest mõistetavalt oskasid ja pidevalt kasutasid.
Kõrgemal rikkuse tasandil võib toimuda uuel tasandil oskuste taassünd, mida toidab suuremast tulutasemest tulenev nõudlus nende toodete ja teenuste järgi, mis on tõepoolest suurepäraste oskuste tulemus. Näiteks on juba praegu Eestis olemas noori mehi, kes tunnevad huvi sepatöö vastu, üle kümnendite hakatakse jälle paate ehitama. Kuid praegu oleme veel nii vaesed, et ei raatsi kulutada raha tõeliselt väärtusliku meistritöö ostmiseks, vaid eelistame osta odavat ja lihtsat kaupa Made in China.
Eriti selge suund on ökoloogiliselt puhta toidu tarbimise kiire kasv, mis on ju sisuliselt tagasipöördumine vanade tarbimisharjumuste juurde, kasutades kombineerituna vanu ja kaasaegseid tootmistehnoloogiaid. Selle pöörde toimumise eeldus on kõrge tulutase, mis lubab kulutada ökotoidule palju rohkem ja teiselt poolt võimaldab see ka tootjatele suurt kasumlikkust.
Oluline küsimus seisneb toodete ja teenuste standardiseerimise ja kohandumise vahekorras. Reaalses majanduses on toodete ja teenuste täielik kohandamine iga indiviidi vajaduste järgi ülimalt kallis. Seetõttu tundub küll tõenäolisem, et pigem pakutakse piltlikult öeldes standardset võileiba, millel on peal õhuke kiht indiviidile kohandumiseks sobivat katet. Mida rikkamad on tarbijad, seda paksem on võileiva kate.
Kui tõepoolest peaks realiseeruma ülima individualiseerituse tasandil toodete ja teenuste pakkumine, siis see on suur võimalus rikaste riikide töötajatele oma igapäevase leiva teenimisel, sest nemad tunnevad oma rikaste kaaskondsete soove palju paremini kui Hiina või Bangladeshi tootjad. Seda enam, et Hiina majandus ei ole veel lähimatel kümnenditel huvitatud väikepartiilisest tootmisest ja selle nisˇi täitmine võtab neil veel hulk aega.
Eesti peamine ülesanne on arendada kooliharidust, mis arendab loovust ja kujundab väärtushinnanguid, mille kandjad on võimelised hakkama saama tulevikus, kus uue põlvkonna tulutase on kõvasti kasvanud. Näiteks nelja-viieaastane laps tahaks kangesti kõiki asju ise teha, proovida, katsetada ja avastada. Kuid mõne aja pärast hakkab tal see huvi vaibuma. Meie eesmärk on üles ehitada selline koolisüsteem, et avastuslikkus koolis säiliks ja areneks. Eestis on sadu noori tehnikahuvilisi, kelle jaoks on iga ralliauto või mootorratta jupp peensusteni tuttav ja nad on nõus sellele palju oma vaba aega kulutama.
Väga hea ja laialdane kõigile kättesaadav haridus võib meid paljuski päästa nende probleemide eest, millest kirjutab Voldemar Kolga.
21 December 2006
Pajula: Rootsi juhib meie kinnisvara
Äripäev 21. detsember 2006
http://www.aripaev.ee/3441/arv_kolumn_uus_344101.html
Kõigepealt vahest paari sõnaga sellest, miks Eesti kinnisvaraturgu käsitlevas artiklis meie kinnisvaraturust eriti üldse juttu ei tule. 2005. a oli IMFi hinnangul Eesti sisemajanduse kogutoodangu väärtus ostuvõime pariteedi järgi 20 miljardit dollarit (ilma pariteedita oli see näitaja peaaegu kaks korda väiksem).
Eesti kinnisvaraturu kõrgkonjunktuur on iseseisva nähtusena sama olematu kui Antsla tehnoloogiabuum. Soome ja Rootsi - mille arvele langeb umbes 40 protsenti meie ekspordist ja kust on tulnud ligi 75 protsenti Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest - SKPde summa oli samal aastal 435 miljardit dollarit. Nende arvude võrdlus tõukab meid paratamatult järeldusele, et majanduslikus mõttes on Eesti maakond Fennoskandia kuninglikus vabariigis ning Eesti kinnisvaraturu kõrgkonjunktuur on iseseisva nähtusena umbes sama olematu kui Antsla tehnoloogiabuum (palun Antsla tehnoloogide ees vabandust).
Fennoskandia kuningliku vabariigi majandusruum on võrdlemisi komplitseeritud. Suurimas riigis on kasutusel oma valuuta, mille kurss on turujõudude meelevallas. Soome kuulub Euroopa Rahaliitu. Eesti rahaliitu küll ei kuulu, kuid on oma valuuta euroga jäigalt sidunud ning siin tegutsevad suurimad kommertspangad kirjutavad oma bilansid Rootsi kroonides.
Rahapoliitilises mõttes tekib seega huvitav kolmnurk, mille tipud paiknevad Frankfurdis, Stockholmis ja Tallinnas. Tallinn kuulub sellesse loetellu küll üsna tinglikult, sest valuutakomitee puhul ei saa ju rahapoliitikast üldse juttu olla, mistõttu Eesti Panka võiks ju sisuliselt käsitleda ka Rootsi keskpanga filiaalina (täpselt samuti nagu Eesti suurimad kommertspangad on sisuliselt Rootsi suurpankade filiaalid).
Eesti avalikkus peab lähimaks keskpangaks üldjuhul Euroopa Keskpanka. See on ka loomulik, sest rõhuv osa Eesti eraisikute eluaseme- ja ettevõtete investeerimislaene on võetud eurodes. Ent ikkagi - laenud on väljastanud pangad, kelle kasumiarvestus käib Rootsi kroonides ning kelle jaoks raha kättesaadavus sõltub eelkõige Rootsi keskpanga intressiotsustest.
Siit on aga vaid üks samm järelduseni, et Eesti rahandustingimused ja nende tuletised (sh ka kinnisvarahinnad) sõltuvad palju rohkem Brunkebergstorg 11 astutud sammudest, kui seda seni on arvatud.
Iseasi on muidugi see, et võrreldes Euroopa Liiduga, on Rootsi veel väiksem (ca kaks protsenti) kui Eesti võrreldes Rootsiga (ca kaheksa protsenti), mistõttu ka Rootsi pole omakorda sisuliselt midagi enamat kui maakond Euroopa Liidu äärealal. Kaubandussidemete tihedusest tulenevalt astub Rootsi ka majandustsükli mõttes Euroopa Liiduga ühte sammu. Mis tähendab jällegi seda, et ka keskpanga intressitsüklis kõnnivad Frankfurt ja Stockholm suuresti käsikäes.
Viimase kaheksa aasta kogemus kinnitab seda väidet. Mõlemad pangad alustasid intresside tõstmist 1999. aasta lõpupoole ning muutsid kurssi 2001. aasta keskpaiku. Langetamisfaasis oli Riksbank esialgu märksa vaoshoitum; veel 2002. aasta lõpus oli Rootsi keskpanga intress 100 baaspunkti kõrgemal.
Tsükli lõpus aga olukord muutus - 2005. aasta juunis langetas Riksbank oma intressi 1,5 protsendini (Euroopa Keskpanga madalaimaks jäi mäletatavasti kaks protsenti).
Võib-olla ei olegi see pelk juhus, et Eesti kinnisvaraturu äratõuge langes just 2005. aasta teise poolde. SEB prognoosi järgi tõstab Riksbank rahapoliitilise intressimäära 2007. aasta lõpuks nelja protsendini.
Nii kõrgel oli see viimati 2002. aasta lõpus. Ruutmeeter Tallinna kesklinna kahetoalises korteris maksis siis 15 500 krooni
http://www.aripaev.ee/3441/arv_kolumn_uus_344101.html
Kõigepealt vahest paari sõnaga sellest, miks Eesti kinnisvaraturgu käsitlevas artiklis meie kinnisvaraturust eriti üldse juttu ei tule. 2005. a oli IMFi hinnangul Eesti sisemajanduse kogutoodangu väärtus ostuvõime pariteedi järgi 20 miljardit dollarit (ilma pariteedita oli see näitaja peaaegu kaks korda väiksem).
Eesti kinnisvaraturu kõrgkonjunktuur on iseseisva nähtusena sama olematu kui Antsla tehnoloogiabuum. Soome ja Rootsi - mille arvele langeb umbes 40 protsenti meie ekspordist ja kust on tulnud ligi 75 protsenti Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest - SKPde summa oli samal aastal 435 miljardit dollarit. Nende arvude võrdlus tõukab meid paratamatult järeldusele, et majanduslikus mõttes on Eesti maakond Fennoskandia kuninglikus vabariigis ning Eesti kinnisvaraturu kõrgkonjunktuur on iseseisva nähtusena umbes sama olematu kui Antsla tehnoloogiabuum (palun Antsla tehnoloogide ees vabandust).
Fennoskandia kuningliku vabariigi majandusruum on võrdlemisi komplitseeritud. Suurimas riigis on kasutusel oma valuuta, mille kurss on turujõudude meelevallas. Soome kuulub Euroopa Rahaliitu. Eesti rahaliitu küll ei kuulu, kuid on oma valuuta euroga jäigalt sidunud ning siin tegutsevad suurimad kommertspangad kirjutavad oma bilansid Rootsi kroonides.
Rahapoliitilises mõttes tekib seega huvitav kolmnurk, mille tipud paiknevad Frankfurdis, Stockholmis ja Tallinnas. Tallinn kuulub sellesse loetellu küll üsna tinglikult, sest valuutakomitee puhul ei saa ju rahapoliitikast üldse juttu olla, mistõttu Eesti Panka võiks ju sisuliselt käsitleda ka Rootsi keskpanga filiaalina (täpselt samuti nagu Eesti suurimad kommertspangad on sisuliselt Rootsi suurpankade filiaalid).
Eesti avalikkus peab lähimaks keskpangaks üldjuhul Euroopa Keskpanka. See on ka loomulik, sest rõhuv osa Eesti eraisikute eluaseme- ja ettevõtete investeerimislaene on võetud eurodes. Ent ikkagi - laenud on väljastanud pangad, kelle kasumiarvestus käib Rootsi kroonides ning kelle jaoks raha kättesaadavus sõltub eelkõige Rootsi keskpanga intressiotsustest.
Siit on aga vaid üks samm järelduseni, et Eesti rahandustingimused ja nende tuletised (sh ka kinnisvarahinnad) sõltuvad palju rohkem Brunkebergstorg 11 astutud sammudest, kui seda seni on arvatud.
Iseasi on muidugi see, et võrreldes Euroopa Liiduga, on Rootsi veel väiksem (ca kaks protsenti) kui Eesti võrreldes Rootsiga (ca kaheksa protsenti), mistõttu ka Rootsi pole omakorda sisuliselt midagi enamat kui maakond Euroopa Liidu äärealal. Kaubandussidemete tihedusest tulenevalt astub Rootsi ka majandustsükli mõttes Euroopa Liiduga ühte sammu. Mis tähendab jällegi seda, et ka keskpanga intressitsüklis kõnnivad Frankfurt ja Stockholm suuresti käsikäes.
Viimase kaheksa aasta kogemus kinnitab seda väidet. Mõlemad pangad alustasid intresside tõstmist 1999. aasta lõpupoole ning muutsid kurssi 2001. aasta keskpaiku. Langetamisfaasis oli Riksbank esialgu märksa vaoshoitum; veel 2002. aasta lõpus oli Rootsi keskpanga intress 100 baaspunkti kõrgemal.
Tsükli lõpus aga olukord muutus - 2005. aasta juunis langetas Riksbank oma intressi 1,5 protsendini (Euroopa Keskpanga madalaimaks jäi mäletatavasti kaks protsenti).
Võib-olla ei olegi see pelk juhus, et Eesti kinnisvaraturu äratõuge langes just 2005. aasta teise poolde. SEB prognoosi järgi tõstab Riksbank rahapoliitilise intressimäära 2007. aasta lõpuks nelja protsendini.
Nii kõrgel oli see viimati 2002. aasta lõpus. Ruutmeeter Tallinna kesklinna kahetoalises korteris maksis siis 15 500 krooni
Subscribe to:
Posts (Atom)