Seened ja Wertheri efekt

TOOMAS PAUL kirjutab lihtsate sõnadega õige ja vale ning hea ja halva olemuse lahti. http://epl.ee/arvamus/373620
Omalt poolt täiendan, et lisaks lähtuvad inimesed õige ja vale määratlemisel lähtepunktist, mis hetkel kasulikum või arusaadavam tundub.

Eesti rahvalikus eeposes “Kevade“ on Kiire pere hädas, kuidas leida poisslapsele ilus nimi. See on mure, mis ei kao kuhugi. Tahaks midagi hästi kaunist ja erilist – on ju meie laps täiesti eriline! Mäletan oma suurt pettumust, kui selgus, et me esimesele tütrele pandud nimi oli tolle aasta TOP-is number üks ning kui ta kooli läks, oli tal klassis kolm nimekaimu…
Paraku, täpselt nii see käib. Tahad olla kõigest väest originaalne, ent siis selgub, et oled seda oma ajastu poolt ette antud kujul.
Ega need, kes panevad lapsele moenime, ei tee seda teadlikult trendi jälgides. Me lihtsalt oleme inimestena – näivalt sõltumatute indiviididena – ometi seened, täpsemini: seenekübarad, keda seob üksteisega nähtamatu seeneniidistik.
Inimest suunab sotsiaalse tõenduse printsiip. Me otsustame õige ja vale üle, jälgides, mida teised inimesed õigeks peavad. See põhimõte kehtib eriti juhul, kui meil tuleb otsustada, kuidas on õige käituda. Me peame mingit käitumisviisi antud olukorras õigeks sedavõrd, kui palju näeme teisi seda kasutamas. Olgu küsimus selles, mida hakata kinos peale tühja popkornikarbiga, kui kiiresti sõita teatud maanteelõigus või kuidas peolauas kana süüa – vastuse leidmiseks on oluline juhis see, kuidas talitavad teised meie kõrval.
Müügi- ja motivatsioonikonsultant Cavett Robert võtab selle kenasti kokku:
“Kuna 95 protsenti inimesi on jäljendajad ja ainult viis protsenti algatajad, veenab teiste käitumine inimesi rohkem kui ükski muu tõestus, mida võiksime pakkuda.“ See teeb mõistetavaks, miks näiteks pikkades telesaadetes, millega kogutakse raha heategevusele, pühendatakse ebaproportsionaalselt palju aega juba oma annetuse teinud vaatajate kokku lugemisele. Õhin kisub kaasa.
Peale selle on oluline veel üks tingimus – sarnasus. Teismeliste vanemad ning õpetajad peavad neid sageli mässumeelseteks ja isemõtlejateks. Tavaliselt vastab see tõele ainult nende suhetes oma vanematega. Endasuguste hulgas alluvad nad äärmiselt kuulekalt sellele, mida eakaaslased õigeks peavad.
Meiega sarnaste inimeste käitumisviis näitab meile kõige kiiremini, milline käitumine võiks olla sünnis meiegi puhul. Küllap see on põhjus, miks me näeme televisioonist järjest sagedamini oma arvamust avaldamas “tavainimest tänavalt“. Reklaamitootjad teavad, kui tõhus viis mingit toodet müüa on näidata, et “tavalised“, normaalsed inimesed kasutavad seda ja see meeldib neile.
Kuid sotsiaalse surve printsiip ulatub argivalikutest sügavamale. Sotsioloog David Phillips on avaldanud hulga uurimusi, milles ta osutab nn Wertheri efektile. Üle kahesaja aasta tagasi avaldas Goethe romaani “Noore Wertheri kannatused“. Sellel raamatul, mille peategelane teeb enesetapu, oli tähelepanuväärne mõju. Peale selle, et Goethe sai kohe kuulsaks, andis see tõuke kogu Euroopas levivale enesetappude lainele. Mõju oli nii tugev, et paljudes maades keelasid võimud selle romaani ära.
Sünged seosed
Phillips on oma uurimistöös jälginud Wertheri efekti tänapäevast ilmnemist. Eesti on liiga väike, et siinse statistika põhjal saaks teha üldistusi. USA on aga suur ning sealsed arvud annavad töödeldes usaldatava pildi. Phillips tegi oma järeldused, uurides Ameerika Ühendriikide suitsiidide ja õnnetusjuhtumite statistikat aastail 1947–1968. Ta avastas, et kahe kuu jooksul pärast iga suitsiiditeemalise esiküljeloo ilmumist kustutas ise oma eluküünla keskmiselt 58 inimest rohkem kui tavaliselt. Näib, nagu oleks tegemist doominokivide riviga, mis loogu langemiseks vajab vaid tühist tõuget. Mida suuremat tähelepanu meedia mõnele enesetapule pööras, seda rohkem oli järgnevaid enesetappe.
Aga statistikast selgus süngemaidki seoseid. Kohe pärast meedias laialt kajastatud enesetapulugusid suurenes lennuõnnetustes surma saanud inimeste arv kümme korda. Ka autoõnnetuste ohvrite arv kasvas järsult. Mis võiks olla selle taga?
Saanud teada kellegi enesetapust, otsustab häirivalt suur hulk ameeriklasi, et see on sobiv lahendus ka nende jaoks. Mõni neist viib oma mõtte täide sirgjooneliselt ja salatsemata. Kuid teised ei ole nii otsekohesed. On palju põhjusi, miks mõni inimene ei soovi, et tema vabasurmast teada saadaks – et kaitsta oma head nime, säästa perekonda häbist, võimaldada endast sõltuvatele inimestele kindlustusraha jne. Ta tahab, et tema surma peetaks õnnetuseks. Need inimesed põhjustavad meelega, kuid oma kavatsust varjates auto- või lennuõnnetuse, olles ise juht või kaasasõitja.
Graafikutest on selgelt näha, et oht on kõige suurem kolmandal-neljandal päeval pärast uudisloo avaldamist. Pärast lühi-
ajalist langust saabub umbes nädal aega hiljem teine kõrgpunkt. See näitab, et isikud, kes püüavad oma jäljendavat enesetappu õnnetuseks lavastada, ootavad selle sooritamisega paar päeva – võib-olla julguse kogumiseks, intsidendi kavandamiseks või oma asjade korda ajamiseks.
Tuleb välja, et sotsiaalse tõenduse printsiibil on nii ulatuslik ja tugev mõju, et toimib isegi nii põhimõtteliste küsimuste puhul nagu elu ja surma üle otsustamine. Iseloomulik on, et kui meedia eksponeeris noore inimese enesetappu, sõitsid ennast vastu puid, poste ja teetamme surnuks noored juhid, aga kui uudislugu käsitles eaka inimese enesetappu, juhtus õnnetusi vanemate juhtidega. Eeskujul on kalduvus motiveerida end tapma inimesi, kes on ohvriga sarnased – nüüd peavad nad õigustatuks ka enda surmaminekut.

Pärast David Phillipsi uurimustega tutvumist hakkasin mõistma ka mõningaid muid matkimisjuhtusid. Mäletate – möödunud sügisel teatati võikast loost, et Keilas vägistati järjepanu kaks alaealist tüdrukut. Kanal 2 uudistesaatele “Reporter” antud usutluses ütles neist ühe ema, et tal “on nüüd kahju surmanuhtluse kaotamise pärast. Sest ta ei usu vangla parandavasse toimesse. Ta lootis vaid, et vanglas karistavad vägistajat teised vangid. Oma last ta enam välja mängima ei luba“ (PM 14.10.2006). Pärast põhjalikku uurimist selgus, et viieaastast pisitüdrukut ei ole keegi kuritarvitanud (PM 15.12.2006). Kuid politseile laekus tütarlastelt hulgaliselt avaldusi, mis õnneks osutusid väljamõelduteks.
Nakkav eksimine
Kaks aastat tagasi hakkas ühtäkki lapsi ja vanainimesi üksteise järel metsa eksima. Kohalikud elanikud ja kaitsevägi käisid ümbruskonda kammimas ja meedia jagas vahetpidamata operatiivinfot. Ometi ei ole Eestis enam põlislaant, kõik metsa moodi alad on sirgete sihtidega varustatud ja kui kõmbid neid mööda otse mõne kilomeetri, oled metsast väljas. Ent eksimine nakkas. Ei pea arvama, et kõik kadumaminekud toimusid täie teadlikkusega. Kummatigi – tähelepanu ja hoolimine, mis sulle osaks saab, on ahvatlev. Möödunud suvel ei eksinud enam keegi, sest – avalikkust ei teavitatud otsimisoperatsioonidest.
Need näited on ekstreemsed ja puudutavad vaid väheseid. Kuid nad näitavad, et sotsiaalse tõenduse ja matkimise printsiip toimib nii heas kui ka halvas. Me usume, et meie oleme individualistid ja suveräänsed otsustajad, sest nii usuvad praegu kõik. Aga seegi usk on üks seenevõrgu niitidest, mis on meid kujundanud oma aja ja kultuuri kandjateks – kelle ussitanud, kelle läikiva kübaraga seenemikuks.
Arvamuslugu ajalehes ei ole koht, kus anda nõu eneseabiks. Aga lõpetuseks siiski paar positiivset sõna.
Psühhoos, näiteks paranoia või endogeenne depressioon, on olemuselt kehatekkeline ja kokkuvõttes selgub ta etioloogia biokeemia abil. Mõnigi kord tapavad tagakiusamisluulu all kannatavad patsiendid oma oletatava tagakiusaja. Sellegipoolest ei tarvitse lasta end juhtida fatalistlike lõppjäreldusteni. Viktor E. Frankl, Viini kolmanda süvapsühholoogia koolkonna, nn logoteraapia rajaja, räägib oma kogemustest psühhiaatrina, kuidas ta on näinud ka selliseid paranoiajuhtusid, mil oletatavale vaenlasele on andestatud. Andestaja ei lähtunud oma psühhoosist – see on tema jaoks ülim reaalsus –, vaid reageeris suuremeelselt sellest hoolimata. Headuski on juurtevõrk, mille kehastamiseks võib mullast pea välja pista.

Bo Kragh arvamus aastast 1999

Kogu artiklit saab lugeda http://luup.postimees.ee/luup/99/09/maja1.shtm

Järgnevalt on lühendatult välja toodud, kuidas kiirlaskumine Rootsis välja nägi.

Mis siis ikkagi juhtus, et 1992. aastal Rootsi krooni kurss 25% kukkus?

Kõik kümme aastat varem, 1982. aastal. Siis oli võimul sotsiaaldemokraatlik valitsus eesotsas hiljem mõrvatud Olof Palmega. Kõigi jaoks ootamatult devalveeris Palme valitsus 1982. aastal Rootsi krooni kurssi 16% võrra. Sel moel suutis Rootsi suurendada oma konkurentsivõimet eelkõige Soome ja Norraga. Ja esmane efekt oli väga hea, Rootsi eksport paiskus otsekohe üles. Kõige edukam on vaid ootamatu devalvatsioon. Vastasel juhul kasutab turg ära varasemad kuuldused ning see kasumitükike, mida riik devalveerimisest saaks, muutub olematuks. Tavaliselt lähtub EESTIS debatt eeldusest, et devalvatsiooni lihtsalt olla ei saa, mis on tingitud vastava ajaloolise kogemuse puudumisest Eestis.

Miks Rootsi edu püsima ei jäänud?
Lasti läbi üks suur viga: inflatsioon Rootsis jäi tunduvalt kõrgemaks kui piiri taga. Ja see tähendas, et inflatsioon sõi ära eelise, mida krooni devalveerimine andis. Kahjuks puudus finantsdistsipliin ka riigil endal. Lisaks alustasid pangad ja teised finantsasutused ning kinnisvarafirmad kohutavalt kiiret laienemist.
Pangad heitsid vanad head reeglid kõrvale. Nad loobusid konservatiivsusest kinnisvarasse investeerimisel. Kinnisvara tagatisel välja antud laen peaks olema vähemalt 30% väiksem kinnisvara väärtusest. Mõned pangad olid valmis finantseerima kinnisvara soetamist kuni 100%-se laenuga. Vahel isegi rohkem - 105%-se või 110%-se laenuga. Areng Rootsi kinnisvaraturul oli grandioosne, igal aastal tõusid hinnad 20-25% võrra. Muide, 1992. aasta kriis polnud Rootsis sugugi esimene. 1920-ndail juhtus Rootsis midagi täiesti sarnast. Ent siis polnud tegemist mitte kinnisvarabuumiga, vaid osteti aktsiaid ja kinnisvaraosakuid. Pangad olid valmis finantseerima 100%-liselt suvaliste väärtpaberite ostmist

Kõik läks Rootsi börsil ja kinnisvaraturul hästi kuni 1990. aasta sügiseni. Siis kukkus Göteborgis kokku suur kinnisvarafirma Nyckeln (tõlkes võti), mille nimi oli prohvetlik. See oli esimene krahhi ilming. Kinnisvarafirmad hakkasid üksteise järel pankrotistuma ning pangad paiskasid kinnisvara müüki sellises koguses, et hinnad kukkusid. Ka börs kukkus, need kaks turgu arenevad tavaliselt paralleelselt.

Pärast suurt krahhi rahvuslikul börsil on mõne aja pärast oodata spekulatsioone rahvusliku valuuta vastu. See ei ole nii mitte alati, kuid väga sageli. Nii rahvusvahelised kui ka Rootsi rahandusringkonnad hakkasid mängima Rootsi krooni vastu. Esimene rünnak oli 1991. aasta lõpus. Rootsi krooni vastu mängis ka laialdaselt tuntud George Soros.

Väärtpaberibörs oli järsult kukkunud umbes 50% võrra, kohutavalt kannatas kinnisvaraturg. Korterite hinnad langesid, ent veelgi rohkem kukkusid kontoripindade hinnad. Peale selle kandsid valusaid kaotusi liisingu- ning kindlustusfirmad.
Esmakordselt paljude aastate jooksul muutus hoiuste reaalintress positiivseks. 70.-80. aastatel oli nii, et hinnatõus, inflatsioon oli kõrgem kui hoiuseintress pankades. Seetõttu uskusid kõik, et ainult loll hoiab oma raha pangas. Kõik mõtlesid vaid, et tuleb osta, siis müüa, ja siis jällegi osta.

Jätkus väga tugev spekulatsioon Rootsi krooni vastu. Keskpank tõstis intresse kuni 500%-ni, ent spekulandid ei kadunud kusagile. Novembris 1992 andsid keskpanga president Bengt Dennis ja peaministriks saanud Carl Bildt lihtsalt alla ja teatasid, et keskpank ei kavatse enam kaitsta krooni kurssi, mida oli seni hirmsa jõuga hoitud. Rootsi krooni kurss lasti vabaks, see kukkus hoobilt 25%.
Seejärel hakkasid langema ka intressimäärad ning majandus võis taas vabamalt hingata. Kriisiprogrammid, mida vahepeal tehti, kägistasid majandust.

Paljud kaotasid. Need, kellel olid suured laenud välisvaluutas, nemad kaotasid. Kellel olid suured laenud Rootsi kroonides, need ohkasid kergendatult. Importöörid kaotasid, eksport võitis suuresti. Intressimäärad langesid, krediidiliinid avanesid taas.
Olen täiesti veendunud, et maa jaoks tervikuna oli võit tohutu, aga osa füüsilistest ja juriidilistest isikutest kannatasid tugevalt.

Ehkki EESTI valuutakomitee süsteem kaitseb küll kõige väiksemat osa rahamassist, on majandus tervikuna kaitseta.

Tahan devalveerimise kohta öelda lõpetuseks nii palju, et on aeg, kus otsused sõltuvad ainult meist, ja on aeg, kus peame otsuse tegema sõltumata meist, kas me seda tahame või ei.