Bo Kragh arvamus aastast 1999

Kogu artiklit saab lugeda http://luup.postimees.ee/luup/99/09/maja1.shtm

Järgnevalt on lühendatult välja toodud, kuidas kiirlaskumine Rootsis välja nägi.

Mis siis ikkagi juhtus, et 1992. aastal Rootsi krooni kurss 25% kukkus?

Kõik kümme aastat varem, 1982. aastal. Siis oli võimul sotsiaaldemokraatlik valitsus eesotsas hiljem mõrvatud Olof Palmega. Kõigi jaoks ootamatult devalveeris Palme valitsus 1982. aastal Rootsi krooni kurssi 16% võrra. Sel moel suutis Rootsi suurendada oma konkurentsivõimet eelkõige Soome ja Norraga. Ja esmane efekt oli väga hea, Rootsi eksport paiskus otsekohe üles. Kõige edukam on vaid ootamatu devalvatsioon. Vastasel juhul kasutab turg ära varasemad kuuldused ning see kasumitükike, mida riik devalveerimisest saaks, muutub olematuks. Tavaliselt lähtub EESTIS debatt eeldusest, et devalvatsiooni lihtsalt olla ei saa, mis on tingitud vastava ajaloolise kogemuse puudumisest Eestis.

Miks Rootsi edu püsima ei jäänud?
Lasti läbi üks suur viga: inflatsioon Rootsis jäi tunduvalt kõrgemaks kui piiri taga. Ja see tähendas, et inflatsioon sõi ära eelise, mida krooni devalveerimine andis. Kahjuks puudus finantsdistsipliin ka riigil endal. Lisaks alustasid pangad ja teised finantsasutused ning kinnisvarafirmad kohutavalt kiiret laienemist.
Pangad heitsid vanad head reeglid kõrvale. Nad loobusid konservatiivsusest kinnisvarasse investeerimisel. Kinnisvara tagatisel välja antud laen peaks olema vähemalt 30% väiksem kinnisvara väärtusest. Mõned pangad olid valmis finantseerima kinnisvara soetamist kuni 100%-se laenuga. Vahel isegi rohkem - 105%-se või 110%-se laenuga. Areng Rootsi kinnisvaraturul oli grandioosne, igal aastal tõusid hinnad 20-25% võrra. Muide, 1992. aasta kriis polnud Rootsis sugugi esimene. 1920-ndail juhtus Rootsis midagi täiesti sarnast. Ent siis polnud tegemist mitte kinnisvarabuumiga, vaid osteti aktsiaid ja kinnisvaraosakuid. Pangad olid valmis finantseerima 100%-liselt suvaliste väärtpaberite ostmist

Kõik läks Rootsi börsil ja kinnisvaraturul hästi kuni 1990. aasta sügiseni. Siis kukkus Göteborgis kokku suur kinnisvarafirma Nyckeln (tõlkes võti), mille nimi oli prohvetlik. See oli esimene krahhi ilming. Kinnisvarafirmad hakkasid üksteise järel pankrotistuma ning pangad paiskasid kinnisvara müüki sellises koguses, et hinnad kukkusid. Ka börs kukkus, need kaks turgu arenevad tavaliselt paralleelselt.

Pärast suurt krahhi rahvuslikul börsil on mõne aja pärast oodata spekulatsioone rahvusliku valuuta vastu. See ei ole nii mitte alati, kuid väga sageli. Nii rahvusvahelised kui ka Rootsi rahandusringkonnad hakkasid mängima Rootsi krooni vastu. Esimene rünnak oli 1991. aasta lõpus. Rootsi krooni vastu mängis ka laialdaselt tuntud George Soros.

Väärtpaberibörs oli järsult kukkunud umbes 50% võrra, kohutavalt kannatas kinnisvaraturg. Korterite hinnad langesid, ent veelgi rohkem kukkusid kontoripindade hinnad. Peale selle kandsid valusaid kaotusi liisingu- ning kindlustusfirmad.
Esmakordselt paljude aastate jooksul muutus hoiuste reaalintress positiivseks. 70.-80. aastatel oli nii, et hinnatõus, inflatsioon oli kõrgem kui hoiuseintress pankades. Seetõttu uskusid kõik, et ainult loll hoiab oma raha pangas. Kõik mõtlesid vaid, et tuleb osta, siis müüa, ja siis jällegi osta.

Jätkus väga tugev spekulatsioon Rootsi krooni vastu. Keskpank tõstis intresse kuni 500%-ni, ent spekulandid ei kadunud kusagile. Novembris 1992 andsid keskpanga president Bengt Dennis ja peaministriks saanud Carl Bildt lihtsalt alla ja teatasid, et keskpank ei kavatse enam kaitsta krooni kurssi, mida oli seni hirmsa jõuga hoitud. Rootsi krooni kurss lasti vabaks, see kukkus hoobilt 25%.
Seejärel hakkasid langema ka intressimäärad ning majandus võis taas vabamalt hingata. Kriisiprogrammid, mida vahepeal tehti, kägistasid majandust.

Paljud kaotasid. Need, kellel olid suured laenud välisvaluutas, nemad kaotasid. Kellel olid suured laenud Rootsi kroonides, need ohkasid kergendatult. Importöörid kaotasid, eksport võitis suuresti. Intressimäärad langesid, krediidiliinid avanesid taas.
Olen täiesti veendunud, et maa jaoks tervikuna oli võit tohutu, aga osa füüsilistest ja juriidilistest isikutest kannatasid tugevalt.

Ehkki EESTI valuutakomitee süsteem kaitseb küll kõige väiksemat osa rahamassist, on majandus tervikuna kaitseta.

Tahan devalveerimise kohta öelda lõpetuseks nii palju, et on aeg, kus otsused sõltuvad ainult meist, ja on aeg, kus peame otsuse tegema sõltumata meist, kas me seda tahame või ei.