Kinnisvara statistikast
Meedias saab põhjendamatult palju kajastust Eesti (eriti Tallinna) elukinnisvara igakuine statistika. Tegemist on lihtsate võitudega, kuna Maa-amet pakub väga heal tasemel algandmeid, mida erinevad kinnisvaraspetsid uute andmete ilmumise korral hoogsalt tõlgendama hakkavad. Paljuski on need tõlgendused pinnapealsed, kuna väidan, et keskmisel ruutmeetrihinnal põhinevad järeldused on juba eos ekslikud. Nimelt, keskmise ruutmeetri hinna muutus ühes kalendrikuus ei ütle midagi valimisse kuuluva kinnisvara valmiduse või taseme kohta. Ehk teiste sõnadega, mida näitab meile ühe renoveeritud vanalinna korteri ja ühe laguneva Tallinna aguli puumaja korteri keskmine ruutmeetrihind?
Juhinduda tuleks hoopis S&P/Case-Shiller indeksi metoodikast. Tegemist on USA, et mitte öelda kogu maailma, kõige olulisema elukinnisvara indeksiga, mille koostamise aluseks on ühe ja sama kinnistu müügihinna erinevus erinevatel ajaperioodidel. Ühe konkreetse kinnisvara erinevate müügiaegade põhjal moodustub võrdluspaar, mis on indeksi koostamise aluseks. Kuigi ka antud metoodikal on olemas omad puudused, on sellisel viisil saadud hinnang kindlasti palju objektiivsem kui keskmine ruutmeetrihind.
Eesti elukinnisvara turu hetkeseisus on kaks olulist, objektiivset fakti: tehingu aktiivsus aasta baasil kasvab (tänu väga madalale võrdlusbaasile) ning kinnisvaraportaalide küsimishindade indeksid on stabiliseerunud. See näitab, et turg on kiire kukkumise faasi läbinud. Edasise arengu vastus ei peitu mitte kinnisvaraturus, vaid Eesti makromajanduse väljavaadetes tervikuna. Isiklikult oman siinkohal ettevaatlikult positiivset vaadet. Samas ei saa mööda vaadata faktist, et eluasemelaenu jäägid vähenevad ja eeldatavasti teevad seda terve 2010. aasta jooksul.
Ärikinnisvarast
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Olukord ärikinnisvara turuülevaadete osas on palju keerulisem kui elukinnisvara osas. Nimelt ei ole Eestis ühtegi head, tõsiseltvõetavat statistilist andmebaasi või aegrida, erandina ehk kogu äripindade summaarne ruutmeetrite arv ja selle jagamine per capita. Erinevad kinnisvarabürood üllitavad suures koguses turuülevaateid, mis põhinevad üksikute hoonete ülesloetlemisel ning sellest tuleneva kogumi pealt järelduste tegemisel. Statistika vaeses ruumis on taoline tegevus kindlasti mõistlik, kuid ärikinnisvara turu keskmised näitajad on veel ohtlikumad kui elukinnisvara puhul.
Võtame näiteks olukorra kus, Tallinnas seisab lähestikku kaks moodsat büroomaja, ühel on vakantsus 20% ning teisel 70%. Kas antud juhul võiks järeldada, et turu keskmine vakantsus on 45%? Tegemist oleks selgelt vale järeldusega. Kahe büroohoone omanikud on nimelt muutunud turuolukorras käitunud erinevalt. Üks neist on turuga kohanenud ja valinud hinnaliidri strateegia – kindla eesmärgiga täita kõik pinnad üürnikega vastavalt turul kehtivale hinnatasemele, et mitte maksta kommunaalkulusid omast taskust. Samas teise hoone omanik on nõus ootama, olles sealjuures oma kaubas nii kindel, et hinda alla ei lase ning eelistab lasta majal pigem seista tühjana kui täita odavate üürnikega. Olgu lisatud, et tegemist on konkreetse näitega Tallinna büroopindade turult. Seega turu keskmiste üürihindade ja vakantsuse määradega on hea olla kursis, kuid nende baasil investeerimisotsuseid teha on väär.
Tihti on üürnikud minevikus tehtud pikaajaliste üürilepingute ohvrid, mis ei võimalda neil ära kasutada tänase turu madalaid üüritasemeid. Eksisteerivate lepingute alusel on üürnikud seotud olemasoleva pinnaga ning varem kokku lepitud üüritasemega. Läbirääkimiste tulemused taanduvad enamasti majaomaniku tahtele. Tegemist on taas näitega reaalsest elust, kus omanik ei võta ühtegi üürniku jutule ja asi on viidud nii kaugele, et üürnikud on hoones moodustanud majaomaniku vastu ühisrinde. Samas on olemas näide, kus majaomanik alandas kõigil üürnikel üüri 15%, et nad rasked ajad üle elaksid – ka nendel üürnikel, kes vastavat taotlust polnud esitanud.
Investeeringute turust rääkides on selgelt tunda elavnemist, peamiselt huvitatuse osas. Tehinguteni jõutakse veel vähe, kuid nii kodumaiste kui ka välisriikidest pärinevate investorite huvi on hüppeliselt tõusnud. Põhjuseks on paljuski meie valitsuse uskumatult hea rahaline enesedistsipliin, mis paljudes Euroopa riikides on ainult helesiniseks unistuseks. Iga investor räägib tootlusest ehk moodsas keeles yield’ist. Seejuures paneb mind alati imestama, et hoopis vähem pööratakse sisulist tähelepanu küsimusele, et tootlus küll, kuid mille pealt? Kas me räägime kogu bruto üüritulust aastabaasil või omaniku puhastulust (praktikas enim kasutatud mudel, mille puhul omaniku kulud hoonele on bruto üüritulust maha lahutatud)? Millisest üüritasemest me räägime – kas juba alandatud üüritasemest või ikka „2007. aasta tasemest“? Kuidas hinnastatakse müüdavas hoones vakantseid pindasid – kas vakantsus antakse n-ö tasuta kaasa või võetakse ka vabadelt pindadelt aluseks teatud, teoreetiline üürivoog? Millised on üürilepingud, kas üürnikud saavad homme lahkuda või on nad aastateks pinnaga seotud? Need on väga olulised küsimused, millele tihti ei pöörata tähelepanu või lähenetakse pinnapealselt - keskendutakse tootluse näitajale ning vähem küsitakse, et millest selline näitaja tuleb.
Siin kohal toon ühe väikse näite elust. EfTEN Kinnisvarafond ostis 2009. aasta detsembris kahasse Silikaat Grupi tütarfirmaga pankrotistunud Lepa kaubanduskeskuse Pärnus. Ostmise hetkel oli projekti vakantsus 63% üüritavatest pindadest ning eksisteeriva rahavoo baasil (omaniku puhastulust) oli sisenemistootlus (tootlus ostu hetkel eksisteeriva üürivoo alusel ehk entrance yield) 7,6%. Mõlemad esitatud numbrid on iseäranis halvad, kuna nii madala sisenemistootlusega tehinguid täna ei teha ning vakantsus on hirmuäratavalt suur. Vastukaaluks pakun aga veel ühe numbri – objekti hind ühe ruutmeetri kohta oli 4 280 EEK/m2. Antud näitaja on juba eeskujulik, kuna jääb ligikaudu kahekordselt alla taastamisväärtusele, maahinnast rääkimata. Meie konservatiivsete arvutuste kohaselt peaksime juurdeehituse lõpetamise ning enamiku pindade välja üürimise korral jõudma projekti tootluseni, mis ületab juba 15% määra. Antud näide on toodud ilmestamaks seda, kui väheoluline ja eksitav võib olla projekti sisenemistootlikkuse näitaja.
Tootlusest
Inimesed, kes ei ole yield’i (kasutatkse ka väljendit cap rate) mõistega varem kokku puutunud, tunnevad selle keerulise välismaise sõna ees teatud aukartust, kuid selle sisu on lihtsam kui osatakse eeldada. Olemuselt tähendab yield ehk maakeeli tootlus seda, et hoone aastane üürivoog (hetkel täpsustamata, milline üürivoog) jagatakse läbi hoone omandamise hinnaga ja saadakse protsentides mõõdetav tulemus. Seega kui yield on 10%, teenitakse ostuhind üürivoost tagasi 10 aastaga ehk teisisõnu 10 aasta prognoositav üürivoog võrdub hoone seotusmaksumusega. Teisalt on hoone tootlikkus ajas muutuv. Antud murrus on konstandiks hoone ostuhind, kuid muutuvaks osaks iga-aastane rahavoog, mis yield’i konkreetsel ajahetkel muudab. Juhul kui hoone on ostetud 10% projekti sisenemistootlusega, kuid rahavood langevad näiteks 30%, siis peale rahavoo korrektsiooni on tootluseks ümmardatuna 7%.
Investeeringute väärtuste muutus on palju tundlikum turul valitsevate tootlustasemete muutuste suhtes kui muutustele üürivoo objektil. Kui olete ostnud hoone näiteks 10% tootlusega ja turul tootluste tase langeb 8%, siis eeldusel, et rahavoog püsib konstantne, on hoone turuhind kallinenud 25% võrra. Kui ostsite hoone pangalaenuga 50/50 (omafinantseering/pangalaen) on omakapitali tootlus 50% (lihtsustamise huvides ei ole ajaväärtust kasutatud).
Kui nüüd kuradile sõrm anda ja rääkida tootluse tasemetest, siis mina annaksin lähiajaloo kõige geniaalsema tehingu auhinna SEB pangale, kes 2007. aasta esimeses kvartalis, turu absoluutses tipus, müüs ära kogu oma Balti riikide kinnisvara (kokku 54 hoonet kolmes Balti riigis) sellisele Balti riikides vähetuntud ostjale nagu Homburg. Tehingu mahuks mõõdeti ligikaugu 3 miljardit Eesti krooni. Veel imekspandavam oli asjaolu, et tehingu allkirjastamise ja closing’u vahele jäi ligikaudu 6-kuuline periood, mil maailma vapustas finantsturgude kriisi esimene laine, kuid sellest hoolimata suudeti tehing edukalt lõpule viia. Toona jäi tootluse tase omaniku puhastulu ehk Net Operating Income baasilt alla 6% ning toona polnud üürihindade korrektsiooni kinnisvaraturul veel toimunud. Olgu öeldud, et 2007. aastal tehti Londoni kesklinnas tehinguid sisenemistootlusega 3- 4%, ning kõik seda ajalooliste rekordiliste üüritasemete juures. Täna ulatavad Londonis toonased ostjad majade võtmed pankadele kuna investeeritud omakapital on eeldatavasti jäädavalt kadunud.
Tootlustasemete muutus ajas sõltub muuhulgas üldisest majanduskonjunktuurist, millest omakorda sõltuvad üldine nõudlus ja pakkumine äripindade turul. Nagu eelnevalt märgitud, on Eesti statistikaruum ärikinnisvara puudutava info poolest vägagi vaene. Küll aga on olemas vastavad andmed maailma suurima kinnisvaraturuga riigi, USA kohta. Joonisel on toodud USA ärikinnisvara turutehingutel põhinev ajalooline tootlusmäär (transaction cap rate).
Näeme, et ärikinnisvara tootlustasemete muutus on viimasel kümnendil järginud kinnisvaraturu üldisi trende. Kui kinnisvarabuumi tippaegadel tehtud tehingud toimusid 6% tootlusmäära läheduses, siis kriisi saabumine tõi kaasa tootlusmäärade kasvu. Möödunud aasta lõpus toimus teatav stabiliseerumine 8% juures.
Mida sellest Eestile nii kaugel asuva maa trendist järelda või kas sellest üldse midagi järeldada? Makromajanduse protsessid toimivad jätkuvalt ka Eestis ning seetõttu toimib ka siin sama turuloogika. Kuigi tootlusmäära kujunemisel mängib olulist rolli soetatud objekti vakants ning sellest tulenev olemasolev rendivoog, on turu tipus langevate tootlusmäärade põhjuseks asjaolu, et objekti müügihind on tõusnud proportsionaalselt rohkem kui sellelt genereeritava rendivoo väärtus. Sama loogika kehtib vastupidiselt ka turu põhjas. Seetõttu pakub aeg, mil turul on vähe raha ning ebakindlus tuleviku suhtes suur (madal nõudlus), häid võimalusi soetada atraktiivse rahavoo potentsiaaliga objekte soodsatelt hinnatasemelt.
Kokkuvõtteks
Parafraseerides Hardo Pajulat on hetkel turul olukord, kus igaüks, kes on ära õppinud „d“ tähe, räägib vabalt mõistest double digit yield. Maakeeli tähendab see siis tootlikkust üle 10%. Põhjus, miks investeerimisobjektiga niivõrd vähe tehinguid toimub, peitub ootuste erinevuses. Ostjad räägivad sellest, kui kallis on omakapitali hind ja kui raske on pangast laenu saada, müüjad seevastu paranenud makromajanduse väljavaatest ning positiivsetest tulevikuootustest. Ehk teiste sõnadega kui tänavanurgal kohtuvad ostja, kes ei pea hoonet ostma; müüja, kes ei pea hoonet müüma, ning pank, kes ei pea hoonet mingil põhjusel finantseerima, siis suure tõenäosusega tehingut ei toimu.
Kui 2009. aastal tehtud vähesed tehingud toimusid peaasjalikult müüjate survel, siis 2010. aasta alguses on tunda ka teatud ostupoole survet - soovitakse investeerida deposiitidest väljavõetavat raha. Samas on kinnisvara oma olemuselt ebalikviidne ja ebalikviidsuse lõksu tänu lähimineviku mälestustele kardetakse. Sestap leiab deposiitidest vabanev raha peaasjalikult tee likviidsetesse investeerimisinstru-mentidesse, kuid järjest rohkem ka kinnisvarasse.
Küsides, kuidas tootlus turul kujuneb, on vastust raske leida. Aastatel 2005 – 2007 eksisteeris kirjutamata reegel, et sisenemise tootluseks pakuti panga laenuhind (muutuvosa ehk EURIBOR + riskimarginaal) + 200-300 bps. Praegusel hetkel sellised reeglid enam ei kehti. Omakapitali on turul palju vähem, pangad on kartlikud ja seega ei ole jutud double digit yield’ist sugugi alusetud.
Viljar Arakas
EfTEN Capital
