Test

Minu QR code

Mees ja Jumal

Bonzo ja Tõun

Suvepäeval, liivaluitel, mere kalda peal,
mees ja Jumal kahekesi jalutasid seal.
Olid juba hulga aega käinud sedasi,
korraga mees üle õla vaatas tagasi.

Vaatas taha, nägi pilvi, merd ja laineid vees,
nägi kahte jäljerada liivaklada sees.
Ühed jäljed katkemata tee peal püsisid,
aga teised vahel tulid, vahel kadusid.

Mõtles mees, mis hakkan peale oma eluga,
kui nii kaua olen pidand käima üksinda.
Küsis siis: "Oh, armas Jumal, vasta mulle sa,
miks mind siis, kui raske oli, võtsid hüljata?"

"Miks mind jätsid meeleheites üksi kõndima,
miks mu kõrvalt halval ajal läksid ära sa?"
Vastas Jumal: "Armas sõber, palun andesta,
et sind siis, kui olid väsind, kandsin süles ma."

Feed

Lisasin blogile feed´i, mis iganes see siis ka tähendab.
Saab Nokia nutitelefonile lasta automaatselt sisse laadima panna.
http://feeds.feedburner.com/heix1

Rikas isa "Rikaste vandenõu" (8 uut rahareeglit)

Jyrca kokkuvõtte


Raamat on hämmastavalt laiahaardeliselt haaranud minu huvi finantsinstrumentide, nende põhimõtete, toimimise, tagajärgede, ajaloo, oleviku ning tuleviku suhtes.
Mu silmad rebiti lahti valdkonnas, mis senimaani oli minu jaoks täielikult võõras ning tekitas oma keerulisusega kerget õõvastust ja vastumeelsust. Usun, et seoses antud faktiga ei oskagi paljud inimesed maailma finantsmehhanismide toimimist mõista ning soovivad jääda oma mugavustsooni, mis paraku on aga totaalselt vale otsus.

Lühidalt kokku võttes olen õppinud peamiselt järgmisi alateemasid:
- Ajalugu
- Teatud muutuste põhjused
- Teatud inimeste nahhalsus
- Mõisted
- Tagajärjed
- Kuidas hakkama saada olevikus
- Mida ootab ees tulevik
- Tänapäeva ja ajaloo erinevused finantsvaldkonnas
- Põnevad faktid, mis muutsid meie maailma

Viimasega seoses tooksin mõned näited:
- 1903. aastal asutati hariduskomitee General Education Board, mille tegelikuks eesmärgiks ei olnud mitte hariduse edendamine, vaid selle suunamine
- 1913. aastal loodi Föderaalreserv - valisuse spondeeritud raharööv
- 1929-1954 ehk alles 25 aasta jooksul kasvas Dow Jonesi indeks samale tasemele, mis ta oli olnud ennem Suure Depressiooni algust.
- 1971. aastal lahutas president Nixon dollari kullastandardist
- 1974. aastal võttis kongress vastu pensionikindlustuse Employee Retirement Income Security Act (ERISA), mille tagajärjeks oli 401(k), ning algas kõigi aegade suurim raharööv
- 2007. aastal hakkas aktsiaturg kukkuma, kuid majandusteadlased võtsid alles 2008. aastal hoiaku, et tekkinud on finantskriis
- 2009. aastal ähvardab Hiina USA dollari kui rahvusvahelise reservvaluuta staatust
- 2012-2016 läheb USA beebibuumi põlvkond pensionile ja hakkab massiivselt börsiraha elamise tarbeks välja võtma - aktsiaid ostmise asemel müüma, mille tagajärjel turg langeb

Pankade piiramatu rahatrükkimise süsteem
Pangandusseaduste kohaselt on pankadele loodud osalise reservi süsteem, mille seletan lahti järgmiselt:
Näiteks on pangale antud kohustusliku reservi määr 1:12
Sina hoiustad pangas 100$, mille pealt maksab pank sulle intresse 5% aastas. Seega teenid aastaga oma hoiuselt 5$. Pangal on õigus iga sinu dollari kohta välja laenata (derivaadiks muuta) 12$ ehk kogusummas 1200$, mille pealt küsitakse võlaintressi 10% aastas, seega saab pank puhast kasumit 120$ - 5$ = 115$ (siin võib nimetada puhtast õhust võetud raha derivaadiks, seega puhaskasum 115$ oleks derivaadi derivaat).

Tänapäeva olulisim mõiste finantsmehhanismide juures - DERIVAAT:
Mõiste "derivaat" definitsioon on lihtsalt öeldes "aine, mida saadakse teisest ainest"
Näiteks apelsinimahl on apelsini derivaat.
Seletan antud mõiste lahti lihtsamalt:
Oletame, et teil on 100$ ja teie sõber soovib seda raha aastaks laenata. Niisiis lasete tal alla kirjutada lepingule, milles tema kohustub teile võla pealt aasta jooksul 10% intressi maksma. Aasta pärast maksab sõber teile 110$ tagasi. Nüüd saite te oma 100$(oma raha) + 10$(derivaat), ehk te pressisite sajast dollarist kümme välja.

Nüüd võtame situatsiooni, kus teie sõber soovib laenata teilt 100$ ja teil ei ole seda raha.
Seega lähete te vanemate juurde, võtate neilt 100$ aastaks laenu 3% intressiga. Hetke pärast annate te selle raha sõbrale edasi, kes kirjutas alla 10% intressiga lepingule.
Aasta pärast saate sõbralt 110$ ning maksate vanematele tagasi 103$, teie puhaskasum on 7$

Seega olete nüüd loonud derivaadi derivaadi (pressisite 7$ puhtast õhust).

Derivaate annab väga lihtsalt tekitada-
Viinapuu derivaadiks on viinamari, viinamarja derivaadiks viinamarjamahl, viinamarjamahla derivaadiks võib nimetada veini. See oleks juba derivaadi derivaadi derivaat.

Samamoodi loogika kehtib ka panganduses,kus tänapäeval luuaksegi derivaatide derivaatide derivaate, mis põhjustavad tohutut inflatsiooni, mis meie hoiuste koguväärtust järk-järgult kahandavad.

"Masside raha osas teadmatuses hoidmise kurjus on üksnes pahelise rahaarmastuse "derivaat""

1971. aastal lahutati dollar kullastandardist, antud hetkel maksis 1unts kulda 35$, kuid nüüd 2009. aastal, kui oleme jõudnud finantskriisi põhjani, on 1untsi kulla hind 900$

Tähtsamaid asju, mida peab oskama, on isikliku rahavoo valitsemine ning maailma rahavoo jälgimine. Sellega seoses 3 olulist näitajat:
1. Töökohad - kui töökohad riigist välja voolavad, kannatab majandus
2. Inimesed - Inimesed põgenevad piirkondadesse, kus on töökohad, seega on need piirkonnad õiged investeerimisallikad
3. Raha - eelista globaalset raha, mille väärtus ei saa kahaneda (kuld,hõbe, jne.)

Sõnad on inimese leiutatud kõige võimsamad töövahendid! Väärtusta sõnade tähendust, tunne sõnade tähendust. Siiski ei tee paljud inimesed vahet ühtedel ja samadel sõnadel.

Näiteks hajutatud investeerimine.

Kui teie rahaasjade ekspert soovitab teile hajutatud investeerimist, siis mõtleb tema ning ka teie selle all investeerimist pabervaradesse, ehk igasugustesse aktsiatesse, võlakirjadesse, hoiusekapitali, kindlustusse,annuiteetidesse jne. Tegelik hajutatud investeerimine tähendab aga laiemat haaret, mis võiksid olla:
1. Ettevõtted, mis toodavad passiivset tulu
2. Tulu tootev kinnisvara
3. Pabervarad (ülaltoodud nimekiri)
4. Kaubeldavad loodusvarad (kuld, hõbe, nafta, jne.)

Tänapäeval toimuvad muutused nähtamatul kujul. See, mida inimene ei näe, sõidab tast üle. Muutuste nähtamatul toimumisel kasvab selle kiirus eksponentsiaalselt "Accelerating acceleration" ehk "kiirenev kiirendus".
Internetimaailm on nähtamatu ja me peame nägema seda oma vaimus!

Näiteks:
Arstitöö on tänapäeval "piiratud sissetulek". Arst saab vastu võtta 1 patsiendi korraga ning töötab enamjaolt kuni 8h päevas, 5päeva nädalas. Teda tasustatakse tema 40h eest nädalas, sest tema töö on FÜÜSILINE. Samas võib iga ühikatudeng, olles pannud püsti kiirelt areneva veebiäri, teenida kordades rohkem, kui arst, sest tema sissetulekut arvestatakse sekundi pealt. Raha tuleb sisse isegi magamise ajal - koguaeg, 24h päevas,7 päeva nädalas, 365 päeva aastas. Tema töö on METAFÜÜSILINE.

"Tulevikus saavutavad edu need ettevõtjad, kes saavad aru, kui kiiresti äri ja raha muutuvad, ning kellel on oskus ja paindlikkus kiiresti muutuda ja kohaneda"

Lõpetuseks 6 uut rahareeglit, milleni jõudnud olen:
1. Raha tähendab teadmisi (raha võib luua, pigistades sellest derivaadi välja)
2. Õppige võlga kasutama (Võlga õigustab ainult rahavoog. Võlga õigesti kasutama tähendab näiteks derivaatide derivaatide loomist)
3. Õppige rahavoogu valitsema
4. Valmistuge halbadeks aegadeks ja te saate tunda ainult häid aegu (inimeste mugavustsoon on see, mis ei luba neil mõelda kaugemale ette tuleviku peale, ning paheline rahaahnus see, mis sunnib neil kiiresti kasumit teeninud raha väljavõtma)
5. Kiiruse vajadus
6. Õppige rahakeelt

Warren Buffett'i tsitaat:
"Kombineerides omavahel võhiklikkust ja laenatud raha võivad tulemused osutuda äärmiselt huvitavaks"

(uskumatult targaks on mõni saanud nii lühikesee ajaga!)

Eesti ärikinnisvaraturust

Tarkinvestor.ee´s teeb Viljar Arakas juttu ärikinnisvarast, väga kasulik lugemine.

Kinnisvara statistikast


Meedias saab põhjendamatult palju kajastust Eesti (eriti Tallinna) elukinnisvara igakuine statistika. Tegemist on lihtsate võitudega, kuna Maa-amet pakub väga heal tasemel algandmeid, mida erinevad kinnisvaraspetsid uute andmete ilmumise korral hoogsalt tõlgendama hakkavad. Paljuski on need tõlgendused pinnapealsed, kuna väidan, et keskmisel ruutmeetrihinnal põhinevad järeldused on juba eos ekslikud. Nimelt, keskmise ruutmeetri hinna muutus ühes kalendrikuus ei ütle midagi valimisse kuuluva kinnisvara valmiduse või taseme kohta. Ehk teiste sõnadega, mida näitab meile ühe renoveeritud vanalinna korteri ja ühe laguneva Tallinna aguli puumaja korteri keskmine ruutmeetrihind?

Juhinduda tuleks hoopis S&P/Case-Shiller indeksi metoodikast. Tegemist on USA, et mitte öelda kogu maailma, kõige olulisema elukinnisvara indeksiga, mille koostamise aluseks on ühe ja sama kinnistu müügihinna erinevus erinevatel ajaperioodidel. Ühe konkreetse kinnisvara erinevate müügiaegade põhjal moodustub võrdluspaar, mis on indeksi koostamise aluseks. Kuigi ka antud metoodikal on olemas omad puudused, on sellisel viisil saadud hinnang kindlasti palju objektiivsem kui keskmine ruutmeetrihind.

Eesti elukinnisvara turu hetkeseisus on kaks olulist, objektiivset fakti: tehingu aktiivsus aasta baasil kasvab (tänu väga madalale võrdlusbaasile) ning kinnisvaraportaalide küsimishindade indeksid on stabiliseerunud. See näitab, et turg on kiire kukkumise faasi läbinud. Edasise arengu vastus ei peitu mitte kinnisvaraturus, vaid Eesti makromajanduse väljavaadetes tervikuna. Isiklikult oman siinkohal ettevaatlikult positiivset vaadet. Samas ei saa mööda vaadata faktist, et eluasemelaenu jäägid vähenevad ja eeldatavasti teevad seda terve 2010. aasta jooksul.

Ärikinnisvarast

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Olukord ärikinnisvara turuülevaadete osas on palju keerulisem kui elukinnisvara osas. Nimelt ei ole Eestis ühtegi head, tõsiseltvõetavat statistilist andmebaasi või aegrida, erandina ehk kogu äripindade summaarne ruutmeetrite arv ja selle jagamine per capita. Erinevad kinnisvarabürood üllitavad suures koguses turuülevaateid, mis põhinevad üksikute hoonete ülesloetlemisel ning sellest tuleneva kogumi pealt järelduste tegemisel. Statistika vaeses ruumis on taoline tegevus kindlasti mõistlik, kuid ärikinnisvara turu keskmised näitajad on veel ohtlikumad kui elukinnisvara puhul.

Võtame näiteks olukorra kus, Tallinnas seisab lähestikku kaks moodsat büroomaja, ühel on vakantsus 20% ning teisel 70%. Kas antud juhul võiks järeldada, et turu keskmine vakantsus on 45%? Tegemist oleks selgelt vale järeldusega. Kahe büroohoone omanikud on nimelt muutunud turuolukorras käitunud erinevalt. Üks neist on turuga kohanenud ja valinud hinnaliidri strateegia – kindla eesmärgiga täita kõik pinnad üürnikega vastavalt turul kehtivale hinnatasemele, et mitte maksta kommunaalkulusid omast taskust. Samas teise hoone omanik on nõus ootama, olles sealjuures oma kaubas nii kindel, et hinda alla ei lase ning eelistab lasta majal pigem seista tühjana kui täita odavate üürnikega. Olgu lisatud, et tegemist on konkreetse näitega Tallinna büroopindade turult. Seega turu keskmiste üürihindade ja vakantsuse määradega on hea olla kursis, kuid nende baasil investeerimisotsuseid teha on väär.

Tihti on üürnikud minevikus tehtud pikaajaliste üürilepingute ohvrid, mis ei võimalda neil ära kasutada tänase turu madalaid üüritasemeid. Eksisteerivate lepingute alusel on üürnikud seotud olemasoleva pinnaga ning varem kokku lepitud üüritasemega. Läbirääkimiste tulemused taanduvad enamasti majaomaniku tahtele. Tegemist on taas näitega reaalsest elust, kus omanik ei võta ühtegi üürniku jutule ja asi on viidud nii kaugele, et üürnikud on hoones moodustanud majaomaniku vastu ühisrinde. Samas on olemas näide, kus majaomanik alandas kõigil üürnikel üüri 15%, et nad rasked ajad üle elaksid – ka nendel üürnikel, kes vastavat taotlust polnud esitanud.

Investeeringute turust rääkides on selgelt tunda elavnemist, peamiselt huvitatuse osas. Tehinguteni jõutakse veel vähe, kuid nii kodumaiste kui ka välisriikidest pärinevate investorite huvi on hüppeliselt tõusnud. Põhjuseks on paljuski meie valitsuse uskumatult hea rahaline enesedistsipliin, mis paljudes Euroopa riikides on ainult helesiniseks unistuseks. Iga investor räägib tootlusest ehk moodsas keeles yield’ist. Seejuures paneb mind alati imestama, et hoopis vähem pööratakse sisulist tähelepanu küsimusele, et tootlus küll, kuid mille pealt? Kas me räägime kogu bruto üüritulust aastabaasil või omaniku puhastulust (praktikas enim kasutatud mudel, mille puhul omaniku kulud hoonele on bruto üüritulust maha lahutatud)? Millisest üüritasemest me räägime – kas juba alandatud üüritasemest või ikka „2007. aasta tasemest“? Kuidas hinnastatakse müüdavas hoones vakantseid pindasid – kas vakantsus antakse n-ö tasuta kaasa või võetakse ka vabadelt pindadelt aluseks teatud, teoreetiline üürivoog? Millised on üürilepingud, kas üürnikud saavad homme lahkuda või on nad aastateks pinnaga seotud? Need on väga olulised küsimused, millele tihti ei pöörata tähelepanu või lähenetakse pinnapealselt - keskendutakse tootluse näitajale ning vähem küsitakse, et millest selline näitaja tuleb.

Siin kohal toon ühe väikse näite elust. EfTEN Kinnisvarafond ostis 2009. aasta detsembris kahasse Silikaat Grupi tütarfirmaga pankrotistunud Lepa kaubanduskeskuse Pärnus. Ostmise hetkel oli projekti vakantsus 63% üüritavatest pindadest ning eksisteeriva rahavoo baasil (omaniku puhastulust) oli sisenemistootlus (tootlus ostu hetkel eksisteeriva üürivoo alusel ehk entrance yield) 7,6%. Mõlemad esitatud numbrid on iseäranis halvad, kuna nii madala sisenemistootlusega tehinguid täna ei teha ning vakantsus on hirmuäratavalt suur. Vastukaaluks pakun aga veel ühe numbri – objekti hind ühe ruutmeetri kohta oli 4 280 EEK/m2. Antud näitaja on juba eeskujulik, kuna jääb ligikaudu kahekordselt alla taastamisväärtusele, maahinnast rääkimata. Meie konservatiivsete arvutuste kohaselt peaksime juurdeehituse lõpetamise ning enamiku pindade välja üürimise korral jõudma projekti tootluseni, mis ületab juba 15% määra. Antud näide on toodud ilmestamaks seda, kui väheoluline ja eksitav võib olla projekti sisenemistootlikkuse näitaja.

Tootlusest

Inimesed, kes ei ole yield’i (kasutatkse ka väljendit cap rate) mõistega varem kokku puutunud, tunnevad selle keerulise välismaise sõna ees teatud aukartust, kuid selle sisu on lihtsam kui osatakse eeldada. Olemuselt tähendab yield ehk maakeeli tootlus seda, et hoone aastane üürivoog (hetkel täpsustamata, milline üürivoog) jagatakse läbi hoone omandamise hinnaga ja saadakse protsentides mõõdetav tulemus. Seega kui yield on 10%, teenitakse ostuhind üürivoost tagasi 10 aastaga ehk teisisõnu 10 aasta prognoositav üürivoog võrdub hoone seotusmaksumusega. Teisalt on hoone tootlikkus ajas muutuv. Antud murrus on konstandiks hoone ostuhind, kuid muutuvaks osaks iga-aastane rahavoog, mis yield’i konkreetsel ajahetkel muudab. Juhul kui hoone on ostetud 10% projekti sisenemistootlusega, kuid rahavood langevad näiteks 30%, siis peale rahavoo korrektsiooni on tootluseks ümmardatuna 7%.

Investeeringute väärtuste muutus on palju tundlikum turul valitsevate tootlustasemete muutuste suhtes kui muutustele üürivoo objektil. Kui olete ostnud hoone näiteks 10% tootlusega ja turul tootluste tase langeb 8%, siis eeldusel, et rahavoog püsib konstantne, on hoone turuhind kallinenud 25% võrra. Kui ostsite hoone pangalaenuga 50/50 (omafinantseering/pangalaen) on omakapitali tootlus 50% (lihtsustamise huvides ei ole ajaväärtust kasutatud).

Kui nüüd kuradile sõrm anda ja rääkida tootluse tasemetest, siis mina annaksin lähiajaloo kõige geniaalsema tehingu auhinna SEB pangale, kes 2007. aasta esimeses kvartalis, turu absoluutses tipus, müüs ära kogu oma Balti riikide kinnisvara (kokku 54 hoonet kolmes Balti riigis) sellisele Balti riikides vähetuntud ostjale nagu Homburg. Tehingu mahuks mõõdeti ligikaugu 3 miljardit Eesti krooni. Veel imekspandavam oli asjaolu, et tehingu allkirjastamise ja closing’u vahele jäi ligikaudu 6-kuuline periood, mil maailma vapustas finantsturgude kriisi esimene laine, kuid sellest hoolimata suudeti tehing edukalt lõpule viia. Toona jäi tootluse tase omaniku puhastulu ehk Net Operating Income baasilt alla 6% ning toona polnud üürihindade korrektsiooni kinnisvaraturul veel toimunud. Olgu öeldud, et 2007. aastal tehti Londoni kesklinnas tehinguid sisenemistootlusega 3- 4%, ning kõik seda ajalooliste rekordiliste üüritasemete juures. Täna ulatavad Londonis toonased ostjad majade võtmed pankadele kuna investeeritud omakapital on eeldatavasti jäädavalt kadunud.

Tootlustasemete muutus ajas sõltub muuhulgas üldisest majanduskonjunktuurist, millest omakorda sõltuvad üldine nõudlus ja pakkumine äripindade turul. Nagu eelnevalt märgitud, on Eesti statistikaruum ärikinnisvara puudutava info poolest vägagi vaene. Küll aga on olemas vastavad andmed maailma suurima kinnisvaraturuga riigi, USA kohta. Joonisel on toodud USA ärikinnisvara turutehingutel põhinev ajalooline tootlusmäär (transaction cap rate).

Näeme, et ärikinnisvara tootlustasemete muutus on viimasel kümnendil järginud kinnisvaraturu üldisi trende. Kui kinnisvarabuumi tippaegadel tehtud tehingud toimusid 6% tootlusmäära läheduses, siis kriisi saabumine tõi kaasa tootlusmäärade kasvu. Möödunud aasta lõpus toimus teatav stabiliseerumine 8% juures.

Mida sellest Eestile nii kaugel asuva maa trendist järelda või kas sellest üldse midagi järeldada? Makromajanduse protsessid toimivad jätkuvalt ka Eestis ning seetõttu toimib ka siin sama turuloogika. Kuigi tootlusmäära kujunemisel mängib olulist rolli soetatud objekti vakants ning sellest tulenev olemasolev rendivoog, on turu tipus langevate tootlusmäärade põhjuseks asjaolu, et objekti müügihind on tõusnud proportsionaalselt rohkem kui sellelt genereeritava rendivoo väärtus. Sama loogika kehtib vastupidiselt ka turu põhjas. Seetõttu pakub aeg, mil turul on vähe raha ning ebakindlus tuleviku suhtes suur (madal nõudlus), häid võimalusi soetada atraktiivse rahavoo potentsiaaliga objekte soodsatelt hinnatasemelt.

Kokkuvõtteks

Parafraseerides Hardo Pajulat on hetkel turul olukord, kus igaüks, kes on ära õppinud „d“ tähe, räägib vabalt mõistest double digit yield. Maakeeli tähendab see siis tootlikkust üle 10%. Põhjus, miks investeerimisobjektiga niivõrd vähe tehinguid toimub, peitub ootuste erinevuses. Ostjad räägivad sellest, kui kallis on omakapitali hind ja kui raske on pangast laenu saada, müüjad seevastu paranenud makromajanduse väljavaatest ning positiivsetest tulevikuootustest. Ehk teiste sõnadega kui tänavanurgal kohtuvad ostja, kes ei pea hoonet ostma; müüja, kes ei pea hoonet müüma, ning pank, kes ei pea hoonet mingil põhjusel finantseerima, siis suure tõenäosusega tehingut ei toimu.

Kui 2009. aastal tehtud vähesed tehingud toimusid peaasjalikult müüjate survel, siis 2010. aasta alguses on tunda ka teatud ostupoole survet - soovitakse investeerida deposiitidest väljavõetavat raha. Samas on kinnisvara oma olemuselt ebalikviidne ja ebalikviidsuse lõksu tänu lähimineviku mälestustele kardetakse. Sestap leiab deposiitidest vabanev raha peaasjalikult tee likviidsetesse investeerimisinstru-mentidesse, kuid järjest rohkem ka kinnisvarasse.

Küsides, kuidas tootlus turul kujuneb, on vastust raske leida. Aastatel 2005 – 2007 eksisteeris kirjutamata reegel, et sisenemise tootluseks pakuti panga laenuhind (muutuvosa ehk EURIBOR + riskimarginaal) + 200-300 bps. Praegusel hetkel sellised reeglid enam ei kehti. Omakapitali on turul palju vähem, pangad on kartlikud ja seega ei ole jutud double digit yield’ist sugugi alusetud.

Viljar Arakas
EfTEN Capital

Riikide kasvav võlakoormus, kust krt see raha tuleb?

Kristjan Lepikult hea artikkel tarkinvestor.ee´s


.....
USA riigivõla tase on praegu veel lääneriikide keskmisest allpool (59% juures), kuid siin oluline mõista ka seda, et USA numbrid absoluutmahus on väga suured, ainuüksi 2010.a. riigieelarve defitsiit on planeeritud 1,3 triljonit dollarit, mis pea kaks korda suurem kui probleemsete Kreeka, Portugali ja Hispaania riigivõlg kokku. Seega USA probleem (lisaks erasektori suurele võlakoormusele) on ka see, et maailmas hakkab raha väheks jääma, et kogu nende suurt puudujääki finantseerida. Seega USA-d võib kindlasti lugeda üheks potentsiaalseks probleemikohaks.
Järgmine ring on riigid, kus riigieelarved suurelt defitsiidis ja riigivõlg kõrge. Näitena võib siin tuua Kreeka (riigivõlg 113% SKP-st), Itaalia (115%), Portugal (85%), Hispaania (66%), Iirimaa (83%), UK (80,3%), Ungari (79%).
......
Eesti on praegu võitlemas euro nimel ning seega ka eelarve defitsiiti pingsalt alla 3% proovimas hoida (Lätis 2009.a. 10% ja Leedus 9,7%). See tähendab ka seda, et saame reservidega praegu hakkama ja riigivõlga kasvatama ei pea. Eesti erasektori võlgnenvus on küll päris kõrgeks kasvanud, kuid riigi võlatase on väga madal, vaid ligikaudu 8% SKP-st, olles sellega üks madalamaid maailmas.
.....

Rene saatis sellise loo kunagi

Sügisene Paide, vihma kallab, linn näib hüljatud. Rasked ajad, kõik on kõigile võlgu.

Ühtäkki saabub rikas turist, astub linna ainsasse hotelli, annab hotellipidajale 100eurose ning läheb tuba valima.

Hotellipidaja haarab rahatähe ning jookseb kaupmehe juurde võlga tasuma. Kaupmees rõõmustab, võtab raha ja kiirustab pagarile võlgu maksma. Pagar tormab saadud kupüüriga möldrile maksma. Mölder tormab linna prostituudile võlga tasuma, kes omakorda läheb ja tasub hotellipidajale kasutatud numbritubade eest võla.

Turist tuleb alla tagasi, teatab, et talle ei sobi ükski tuba, võtab oma raha ja lahkub linnast.
Keegi ei teeninud midagi, kuid terve linn on võlast vaba ning vaatab tulevikku optimistlikult...

Benalmedana, Hotel VillaSol

hotell aastast ? on siin

Tarifa, Barbate, Barrosa, Cadiz, Puerto Santa Maria, Marbella, Benalmadena

Tänane Hotell asub siin

ArteVida, Playa de los Lanches, Tarifa

Hotellis http://www.surfcenterartevida.com/ Kaart: http://maps.google.com/?ie=UTF8&t=h&ll=36.051948,-5.647531&spn=0.001414,0.005472&z=18.com/?ie=UTF8&t=h&ll=36.051948,-5.647531&spn=0.001414,0.005472&z=18

Nerja Andalucia

Saab ka siit vaadata

Apartementos Playa Torrecilla, Nerja, Andalucia

http://maps.google.com/?ie=UTF8&ll=36.742252,-3.881797&spn=0.00035,0.001368&t=h&z=20

jaanuaris hind 42,5 eur, jefe Jose 95 252 1140, autovärava kood 4515

http://www.nerjanow.com/
www.altosdetorrox.com

espana diciembre de 2009

http://www.hrs.com/
http://www.trivago.co.uk/barbate-31497/hotel/canos-de-meca-608231
http://barbate.costasur.com/
http://www.placerdetrafalgar.com/trafalgarplacer_english.htm
http://kitesurf.costasur.com/index.html
http://www.kamasurfer.com/

http://holiday-andaluz.de/webcam_conil.php
http://www.webcams.travel/webcam/1217707994-Weather-C%C3%A1maras-de-Tr%C3%A1fico-Rotonda-el-Pino-Sancti-Petri

Helen Eelrand +34622669548 helen.eelrand@fookusmeedia.ee

Ford Focus
EUR 259.58 for 9 days
Collision damage waiver (CDW) No Excess Included in Rate
Third party liability protection (TP) Included in Rate
Theft waiver (TW) Included in Rate
Tax Included in Rate
Airport fee Included in Rate

Eesti: 130 miljardit hoiuseid (era+ettevõtted) ja 281 miljardit võlga

http://www.e24.ee/?id=193295

Headel aegadel võetud võlgu on väga raske teenindada halbadel aegadel, ütles ärimees Urmas Sõõrumaa viimases Kroonikas tunnistades, et 3-4 aasta tagune majandusbuum tegi kõiki hulluks.Mida ta pidas silmas? Selleks peab minema Eesti Panga koduleheküljele ja silmitsema tabeleid.


Veel 2003.a. lõpus oli Eesti võlakoorem 87 miljardit krooni, millest valitsussektor moodustas ainult 4 miljardit krooni.
2008. aasta lõpuks oli Eesti kogu välisvõlg kasvanud 298 miljardi kroonini; tänavu esimese poolaaasta jooksul on langenud 281 miljardi kroonini.Sellest summast 97 protsenti moodustavad erasektori võlad. Erasektori tormiline võlakasv toimus perioodil 2004-2008.
Nimetatud ajal on eksport kasvanud ligi kaks korda - 132 miljardi kroonini aastas, mis on positiivne. Samas välisturistide arv püsis 2004. -2007. aastal 1,7-1,8 miljoni tasemel ja kukkus mullu tasemele 0,95 miljonit turisti.
Väga palju laenatud rahast liikus kinnisvara ja ehitusektorisse ja näiteks 2007. aastal ehitati Eestis 62 miljardi krooni eest, mis on kolm korda rohkem kui oli 2001. ja 2002.aasta tase.
Samal ajal on viimase kuue aasta jooksul langenud nii kaubavedu kui ka reisijate vedu aga tootmine on läinud veidi ülesmäge. Nii nagu on näha linnapildist läks enamus laenuraha kinnisvara sektorisse, kus see nüüd probleeme tekitab, sest ei ole turiste kellele ehitati hotellid, ei ole ostjaid kellele ehitati kaubanduskeskused ja ma ei tea millega see kõik lõpeb, sest ka õlleaktsiisi lõputu tõstmine ei aita ja peletab veelgi turiste eemale.
Swedpanga ettevõtete finantseerimise divisjoni direktor Tauno Vanaselja ütles konverentsil Kinnisvaraturu tõehetk järgmist: «Need ettevõtjad, kes tahavad koos pangaga raske aja üle elada, need ei lõpeta täieliku (selle koha ta kuidagi pobises) pankrotiga,» lisades, et odavat väljamüüki ei tule.

Kasutamata toored ideed

1. et vältida jobude sattumist omavalitsustesse, tuleb kandideerijal enda kandidaadi üles seadmiseks saada min % soovitushääli omavalitsuse territooriumi elanikelt. Soovituse andjal on ainult 1 soovitus anda, ainult ID kaardiga

2. energia audit automaatsetes funktsioonides (ala bensukad, kauplused, bürood) selgitamaks välja millest on kulutuses erinevused sarnaste objektide puhul ja jälgida etteantud graafikute hälbeid

3. paberraha vaba maksevahend maapiirkondadesse vältimaks pankade monopoli ja teenustasusid

4. läänemaale tallinlastest maksumaksjate äratõmbamine, põhjenduseks keskerakonna moraal ja laristamine, samuti Haapsalu sisemine laenuühistu, millega saavad vaesemad omanikud kinnistu tagatisel remondilaenu, keskkond paraneb era ja infra tasandil

Ameerika võimsaim mullimasin (Erko Rebane)

Tänud Rene´le vihje eest, link on
http://lhv.delfi.ee/news/index.cfm?id=1164010

Matt Taibbi on ajakirja Rolling Stones juulikuu numbris kirjutanud ammendava analüüsi sellest, kuidas Suurest Depressioonist alates on erinevaid mulle turgudel manipuleerinud üks konkreetne finantsasutus. Tehnoloogiasektori ülekuumenemisest globaalse kliimasoojenemiseni välja viivad ikka ja jälle pumbavoolikud Goldman Sachsi ukse ette.


Taibbi hoiatab juba loo alguses, kuidas vähesed oskavad ette kujutada Goldman Sachsi pretsedenditut ulatust ja mõjuvõimu, mis on lasknud näljasel vereimejal aastakümneid kasutada Ameerika erinevate majandussektorite kallal pumpa-tühjaks-ja-viska-minema skeemi. Sama mängureegliga on suudetud tavakodanikke tüssata juba alates 1920-ndatest, kuid kõige grandioossem vaatus võib olla alles ees. Järgnevalt annan võimalikult põgusa ülevaate investeerimispanga täringumängust, kus käis majandusharude ühekaupa vallutamine ja põrmustamine.

Esimene mull – Suur Depressioon

Finantsajaloo koledaima aja ning praeguse kriisi vahel võib tõmmata mitmeid paralleele. Toona olid populaarseteks investeerimisvahenditeks investeerimisühingud, mida tänapäeval võiks kõrvutada fondidega – väiksemate ja suuremate investorite raha korjati kokku ning paigutati ühiselt ettevõtete väärtpaberitesse. Goldman jõudis mängu teistest hiljem, kuid see-eest hüpati kohe kahe jalaga sisse.

Esimeseks jõupingutuseks oli ühingu Goldman Sachs Trading Company loomine, mille 100 dollarit maksnud aktsiad pank ise kõik ära ostis ning pärast 90%-lise osaluse 104 dollarit aktsia eest näljasele publikule müüs. Teatud etapist hakkas aktsiaid tagasi ostma ühing, pressides hinda veelgi kõrgemale, kuniks aeg oli küps jälle suurema tüki müügiks. Saadud rahadega sponsoreeriti järgmise ühingu emissiooni. Tekkis lihtne laenukett, kus 1 dollari tagatisel võeti 9 dollarit laenu, seejärel 10 dollari baasil 90 dollarit jne.

Alguse sai muster, mis hakkas ennast pidevalt kordama, genereerides klassikalise näite võimendusega investeerimise hullumeelsusest ja kokkuvõttes ka ühe peamise põhjuse 1929. aasta krahhi tekkeks. Sest kui antud ketis viimase investeeringu väärtus vähenema hakkas, polnud enam ressursse investoritele võlgade tagasimaksmiseks ning valusalt said kõrvetada kõik osalised.

Teine mull – Tehnoloogiaaktsiad

Goldman Sachs mitte ainult ei elanud üle kriisi, mis tegi lõpu paljudele nende endi poolt lohku tõmmatud investoritele, vaid sirgus 65 aastaga Ameerika kõige võimsamate ja rikkamate ettevõtete üheks peamiseks börsidebüütide korraldajaks.

Suurest Depressioonist alates olid Wall Streetil kehtinud kindlad reeglid, mille kohaselt tohtis firma aktsiate esmaemissiooni (IPO) korraldada pärast viit tegevusaastat (neist kolm viimast pidid veel olema kasumlikud). Internetiajastu saabudes otsustas Goldman reeglid prügikasti visata, ent tavainvestor seda ei teadnud.

Investeerimispank küll eitab esmasemissiooni standardite reformimist, kuid statistika räägib nende vastu. Alustades 1996. aastal Yahoo!-ga, sai Goldmanist üsna kiiresti IPO-de kuningas. 1997. aastal aitasid nad börsile kokku 24 äriettevõtet – neist kolmandik opereerisid aga IPO hetkel kahjumiga. Buumi tipphetkel, 1999. aastal, tuli konveierilt 47 firmat ning aasta hiljem 18, millest 14 põletasid tegelikult raha.

Kuidas siis mäng käis? Oletama, et Bullshit.com ihkas börsile minna ja lasi ennast kopsaka tasu eest Goldmanil hinnata (harilikult 6-7% emissiooni tuludest). Investeerimispank andis seejärel oma parimatele klientidele võimaluse osta Bullshit.com aktsiaid märkimishinnast madalamalt, kuid nad pidid lubama, et teiseselt turult soetatakse hiljem juurde. Nõnda genereeriti nõudlust ja saadi siseinfot väärtpaberi edasise hinnaliikumise kohta. Sest kui aktsia alustanuks turul kauplemist näiteks 15 dollari pealt, siis Goldmanile oli täpselt teada, et klient X kavatseb Y koguse osta 20 dollari pealt, lennutades aktsiat järjest kõrgemale.

Internetimulli lõhkemisega kaotasid investorid pelgalt Nasdaq börsil 5 triljonit dollarit, kuid sellest hullem oli vaadata raha liikumist investeerimispankurite taskutesse. 1999-2002 maksis Goldman välja 28.5 miljardi dollari jagu boonuseid ehk keskmiselt 350 000 USD aastas ühele töötajale. Ja isegi kui väärtpaberijärelvalve komisjon suutis 10a hiljem määrata 110 miljoni dollari suuruse trahvi, oli see esiteks naljanumber ja teiseks rakendas mõni firma endistest tippjuhtidest oma vaateid tõenäoliselt juba rahandusministrina või osariigi kubernerina.

Kolmas mull – Kinnisvarahullus

Teema, mis ilmselt paljude jaoks enam põhjalikku lahtiseletamist ei vaja. Taaskord oli põhitrikiks standardite langetamine, kuid IPO-de asemel keskenduti hüpoteeklaenudele. Ühtäkki polnud enam laenutaotlejal vaja 10%-list sissemakset ning laitmatut krediidiajalugu, kui hüpoteeke hakati välja kirjutama salvrätikute peal kohviku ettekandjatele ning endistele vangidele.

Müüdud segaduse varjamiseks kasutas Goldman koos paljude teiste pankadega kahte meetodit. Esiteks pakiti sajad kinnisvaralaenud kokku hajutatud tagatisega võlaobligatsioonideks (Collateralized Debt Obligations) ning müüsid neid investoritele ideega, et isegi kui üksikud laenud peaksid paketis halvaks minema siis antud instrumenti tervikuna need ei mõjuta. Nõnda pöörati rämpslaenud kõrgeima krediidireitinguga investeerimistoodeteks.

Teiseks kasutati enda riskide maandamiseks ettevõtteid nagu AIG, kes pakkusid CDO-le kindlustust (Collateralized Debt Obligations).

Kokkuvõttes müüdi investoritele, sealhulgas pensionäridele, kraami mis klassifitseerus juba prügiks ning samal ajal võeti sellel turul lühikesi positsioone ehk jultunult panustati oma kauba täielikule lagunemisele. Kui ülejäänud pankade puhul võis süüdistada nende endi rumalust, mis neid lõhki ajas siis Goldman Sachsis teati täpselt, mida tehti. Paljud tõlgendasidki seda väärtpaberipettuseks ning firmale langes 60 miljoni dollari eest kohtuhagisid kaela, kuid selle summa teenis panga CDO üksus headel aegadel pooleteise päevaga tagasi.

Neljas mull – Tooraineturu kaos

2008. aasta alguseks oli skandaalidesse mässitud finantsmaailm kriisis ning inimesed ei soovinud enam kuulda ühestki IPO-st ega subprime kinnisvaralaenust. Kuhu edasi?

Paberinvesteeringute asemel hakkas avalikkuse tähelepanu liikuma vaikselt füüsilisele varale nagu nisu, kohv, kakao ning muidugi energiaressursid, mis pakkusid kaitset langeva dollari ning inflatsiooni vastu. Toorainete palaviku ehedaks näiteks oli must kuld, kihutades 2007. aasta suve 60 dollari tasemelt 2008. aasta keskpaigaks 147 dollarini. Kui USA Energia Informatsiooni Administratsiooni andmetel kasvas kuus kuud enne hinnaralli algust naftapakkumine maailmas 85.24 miljonilt barrelilt 85.72 miljoni barrelini päevas ja nõudlus kahanes samal perioodil 86.82 miljonilt barrelilt 86.07 miljonile, siis miks toimus kõik risti vastupidi majanduslikele põhitõdedele?

Süüdlasi leidus mitmeid, kuid üks põhilisi oli taaskord Goldman Sachs, kes aitas kunagi järjekindlatel alustel funktsioneerinud toormeturu pöörata spekulatiivseks kasiinoks. Toorainete turu põhiliseks eesmärgiks on aidata talupidajatel maandada riski oma kaubaartiklite hinnakõikumiste vastu. Juba kolmekümnendatel teati, et spekuleerijate juurdepääs hakkaks hindasid liigselt manipuleerima, mistõttu võttis Kongress 1936. aastal vastu seaduse, eristamaks tegelikke ostjaid/müüjaid paberil kauplejatest.

Reeglid muutusid 1991. aastal, kui Goldmani tooraineid kaubelnud tütarfirma J.Aron võimudele kirja kirjutas, põhjendades ka Wall Streeti diilerite vajadust oma riske maandada. Ametnikud jäid seda uskuma ning Goldman vabastati sisuliselt kõikidest spekuleerijatele seatud piirangutest. Hiljem said loa teisedki pangad, vahendades edaspidi kõikide soovijate panuseid toorainete turul.

Institutsioonilised investorid, alates pensionifondidest ja lõpetades kindlustajatega, võtsid valdavalt pikkasid positsioone, mis on tavaliselt heaks uudiseks aktsiaturgudel, kuid halvaks sõnumiks toorainete turul, sest sisendihinnad said liikuda vaid üles. Kuid juba valusalt tuttava mustri järgi lõhkes 2008.a suvel järgmine mull ning nafta kukkumine 147 dollarilt 33 dollarile lõi taas kõige valusamalt tavakodanikku.

Nafta on aga jälle tagasi vanal teel, sooritades viimase nelja kuuga kahekordse hüppe 70 dollarile barreli eest. Kuid sarnaselt eelmisele korrale, ei ole probleemiks tegelik nõudlus ja pakkumine.

Viies mull – Päästeplaanidega manipuleerimine

Maailmamajanduse tume tulevik ning tühjaks lastud mullid muutsid kapitalistide elu eelmisel sügisel üsna nukraks. Kuid järele oli jäänud üks kaitsmata rahahunnik, millesse kihvasid lüües finantssektor teist korda enam mõtlema ei hakanud. Silmad pani jälle särama maksumaksja raha.

Kõik algas mullu septembris, kui endine USA rahandusminister Henry Paulson (kunagine Goldman Sachsi juht) mitmeid otsuseid järjepanu vastu võttis. Olles küll päästnud Bear Stearnsi ning kinnisvaralaenude kindlustajad Fannie Mae ja Freddie Maci, jättis Paulson aga ukse taha Goldmani ühe viimase rivaali, Lehman Brothersi. Päris järgmisel päeval andis ta rohelise tule 85 miljardi dollari laenamisel AIG-le, millest viimane kohe 13 miljardit Goldmanile võlgade katteks kandis.

Pärast kindlustusfirma päästmist tegi Paulson teatavaks 700 miljardi dollari suuruse finantssektori abipaketi (TARP). Laenu saamiseks tuli Goldmanil end investeerimisfirmast ümber pangaks vormistada, garanteerides kohe 10 miljardit dollarit läbi TARP-i ning peale selle veel juurdepääsu Föderaalreservi vähem avalikumatele ressurssidele. Mitte mingisuguseks üllatuseks ei tohiks siinkohal olla info, et järelvalvet teostab Goldman Sachsi pangandustegevuse üle muidugi New York Fedi president William Dudley – endine Goldmani töötaja.

Pärast värskendavaid rahasüste jätkati vana äritegevust ja uute skeemide nuputamist. Seejuures õnnestus neil muuta oma majandusaasta aruandlust nii, et kusagile õhku kadus 2008. aasta detsember koos $1.3 mld maksueelse kahjumiga. Lisaks raporteeriti esimeses kvartalis kahtlasest 1.8 mld USD kasumist, mis jõudis Goldmani bilanssi maksumaksja taskust läbi AIG päästmise. Loomulikult ei unustatud osavate võtete eest premeerida oma töötajaid, makstes neile käesoleva aasta esimese kolme kuu jooksul 4.7 mld dollarit kompensatsioone ja boonuseid - mullusest 18% rohkem.

Olles mänginud intiimset rolli neljas ajaloolises katastroofis, aidanud põletada triljoneid dollareid investorite raha, lükanud bensiiniliitri hinna tanklates 20 krooni lähedale, põhjustanud defitsiitsemate toiduainete tõttu näljahädasid ning saanud miljardeid dollareid maksumaksja raha, tekib küsimus kui palju andis ettevõte 2008. aastal tagasi Ühendriikidele? Vastus – 14 miljonit dollarit, sest täpselt niipalju läks 1%-lise maksumäära juures firma kasumist riigi rahakotti (isegi maksude puhul hiilitakse meisterlikult kõrvale, liigutades raha nii, et kasumeid teenitakse välisriikides, kus erasektorit kooritakse vähem).

Kuues mull – Globaalne kliimasoojenemine

Kuid see pole veel kõik. On juuni ning 44. presidendina täitmas oma ametikohustusi Barack Obama, kelle kampaania suurim eradoonor oli muuseas Goldman Sachs. Rahandusminister on asendatud Timothy Geithneriga, kes pole ise küll Goldmaniga seotud, kuid tema parem käsi, Mark Patterson, teab firmat hästi. Tooraine futuuride järelvalveorgani (Commodity Futures Trading Commission) eesotsas istub aga Gary Gensler – võite ühe korra pakkuda, millises investeerimispangas tema 18 aastat töötas.

Juhtivate valitsusametnike abiga on Goldman tagasi mängus ning üritamas hammustada suuremat tükki kui kunagi varem. Järgmiseks mulliks tõotab paisuda heitgaaside kvooditurg – õitsev triljoni dollari turg, mis hetkel vaevu eksisteerib.

Kui aga energiaseadus vastu võetakse, hakatakse limiteerima kivisöetehaste, elektritootjate, maagaasi jaotajate ning paljude teiste tööstuste aastast süsinikdioksiidi emissiooni. Piirangute ületamisel võivad ettevõtted osta endale keskkonnasõbralikumatelt asutustelt kvoote juurde. Tegemist on sisuliselt tooraineturu kasiino kordamisega, selle erinevusega, et hinnatõusu teeb kohustuslikuks valitsus ise. Sest plaani kohaselt kavatsetakse aastate jooksul kvoote langetada, muutes nõnda viimaste kättesaadavuse järjest haruldasemaks.

Kvootidega kauplemine saab reaalsuseks. Kui ei, siis kindlasti leitakse alternatiivne võimalus, kuidas heitgaaside pealt raha teenida. Moraal on sama, mis peitub igas teiseski mullis, mida Goldman Sachs aastatel 1929-2009 aitas luua. Pea igas juhtumis kingitakse samale pangale, mis aastaid ühiskonnaga hoolimatult käitunud ning uutele ülemustele vaid üüratuid boonuseid väljastanud, hunnikute viisi praktiliselt tasuta raha ning valitsuse garantiisid. Segaduse peamine kannataja ehk tavaline maksumaksja on see, kes selle kõige eest tasuma peab.

Keskpangad on suured kulla omajad

Suuremad kullareservide hoidjad tonnides (2009. aasta septembri seisuga)
•1. USA 8966
•2. Saksamaa 3757
•3. IMF 3326
•4. Itaalia 2703
•5. Prantsusmaa 2695
•6. Hiina 1162
•7. Šveits 1147
•8. Jaapan 843
•9. Holland 675
•10. Venemaa 627
•11. India 615
•12. Euroopa Keskpank 553
•...
•105. Eesti 0,2
IMFi müük Indiale on juba arvesse võetud.
Allikas: Maailma Kullanõukogu

google earth link

Mida tõi peeso devalveerimine argentiinlastele?

http://ap3.ee/Default2.aspx?BlogID=aff9faee-7af9-4177-bbb4-ce2e1a015063

Advokaadibüroo Sorainen jurist Luis Felipe Mohando kirjutab aripaev.ee õigusblogis 2001-2002. aastal toimunud Argentiina finantskriisist, mis tõi kaasa peeso devalveerimise.

Viimastel ajal on palju räägitud, et praegune kriis Balti riikides on mõneti sarnane Argentiinas 2001-2002. aastal aset leidnud finantskriisiga. Elasin sel ajal Argentiinas ja olin seetõttu nende raskete aegade tunnistajaks. Eks iga lugeja saab minu mälestustest teha võrdlusi täna Eestis toimuvaga.

Sündmused, mis leidsid aset 2001. aasta detsembrist 2002. aasta märtsini, mil Argentiinas valitses kaunis suveilm, olid vaid üks osa pikast kriisidejadast. Kümme aastat varem rakendatud majanduse liberaliseerimine, erastamised ja valuuta sidumine USA dollariga tõid aastatega kaasa ennenägematult madala inflatsiooni, suure kasvutootlikkuse ning õitsengu. 2000. aastaks oli majandusstabiilsus suutnud üle elada mitmed kriisid ning loonud tuhandetele argentiinlastele võimaluse teha pikaajalisi plaane, säästa ning õppida ja reisida välismaal. Selleks ajaks oli valitsuse üle võtnud vasaktsentristlik koalitsioon, kes oli majanduse liberaliseerinud ning lubanud hoida seda stabiilsena.

2001. aasta alguses võttis olukord peale maksude tõstmist ning internetiäri mulli lõhkemist suuna halvemuse poole. Inflatsioon oli muutunud deflatsiooniks – inimesed ei tarbinud, vaid ootasid, et asjad veelgi odavamaks läheksid. Kõrged maksud ei soodustanud ettevõtlust ja tööliste tootlikkust, kriis süvendas eelarvedefitsiiti ning valitseva koalitsiooni poliitilist nõrkust, mida kahjustas lisaks asepresidendi tagasiastumine. Kõik see suurendas defitsiidi finantseerimise intressimäära ning ülisuurt välisvõlga. Argentiina riskipreemia muutus koormavaks nii riigi kui ka erarahandusele.

Kuna võla refinantseerimine oli muutunud võimatuks ning kasvav majandussurutis oli möödapääsmatu, üritas valitsus defitsiiti vähendada ning majandust stimuleerida, suurendades teatud majandusharudes makse, käivitades osades tööstusharudes stimulatsioonipakette ning vähendades riigiametnike palkasid eesmärgiga alandada intressimäärasid. Kasutuselevõetud meetmed aga ei toiminud – maksud muutsid erasektori olukorra veel hullemaks, stimuleerimisplaan kukkus läbi ning kohtud otsustasid, et riigiametnike palkade vähendamine oli nende põhiseaduslike õiguste vastane. Mõnede provintside valitsused, olles sularahast ilma jäetud, hakkasid palkade maksmiseks väljastama esitajavõlakirju. Peesode ja dollarite intresside vahe muudkui kasvas ning kongress üritas hoiustajaid maha rahustada, muutes valitsuse sekkumise panganduslepingutesse ebaseaduslikuks.

Oktoobrikuus toimunud valimiste ajaks oli valitsus veelgi nõrgenenud. Nad üritasid riigivõlga laiaulatusliku võlakirjade vahetuse abil refinantseerida ning avaldasid kohalikele pankadele ning pensionifondidele survet, et need võtaksid vastu pikaajalisi võlakirju, mille eesmärgiks oli vältida maksete katkemist või devalveerimist. Nähes, et pankade varad koosnevad nüüd liiga paljudest valitsuse võlakirjadest, otsustasid paljud hoiustajad minna üle dollariarvetele või oma säästud üldse välja võtta.

Novembris valmistusin magistritöö kirjutamiseks. Mul oli plaanis minna tööle ning koguda raha magistriõpinguteks Ameerika Ühendriikides. Kuid tööd oli võimatu leida – advokaadibüroodel ei olnud tööd, majandus oli paigalseisus ja keegi ei julgenud olukorra selginemist oodates suuri otsuseid teha.

Pangahoiuste vähenemisest ärevusse sattunud valitsus otsustas detsembri alguses pangakontod külmutada ning võtta kuni võlakirjade refinantseerimise lõpetamiseni uuesti kasutusele valuutavahetuskontroll. Iga inimene võis nädalas oma kontolt võtta vaid 250 peesot. Kuigi ülejäänut kontol olevat raha võis kasutada ülekannete tegemiseks, ei olnud sellest palju abi, sest vaid vähesed inimesed kasutasid sel ajal Argentiinas krediit- või deebetkaarte ning enamus tehinguid tehti sularahas. Paljud, eriti kõige vaesemad elanikud, sõltusid täielikult sularahast. Tänavamüüjad, lille- ja ajalehekioskite pidajad ning paljud teised kaotasid üleöö oma sissetuleku, kuna inimesed olid oma sularaha kasutamisega ettevaatlikud.

Mõne päeva möödudes hakkasid mitmed inimesed meeleheite ja oportunistide ässituste tõttu mässama ning supermarketeid rüüstama. Inimesed olid hirmul ning poliitikutest tüdinud. 19. detsembril kuulutas president välja eriolukorra, kuid ta ei täpsustanud, milline on tema plaan rahu taastamiseks ning kriisi lahendamiseks. Samal õhtul eirasid tuhanded inimesed kehtestatud liikumiskeeldu ning protesteerisid ministrite kodude ning valitsuse ametiruumide ees, paludes „lahendusi, mitte eriolukorda“ ja „kõikide poliitikute lahkumist“. Protestid kestsid terve öö ning muutusid järgmisel päeval vägivaldsemaks. Osa ministritest astus hommikul tagasi, pealelõunal astus peale edutuid läbirääkimisi opositsiooniga ka president tagasi ning valla pääses anarhia. See oli anarhia heas mõttes, sisaldades naabrite kogunemisi parkides, asjade toimimist ilma valitsuse sekkumiseta, bartertehingute keskuste moodustamist sularaha puuduse leevendamiseks – ja anarhia halvas mõttes, kus inimesed pidid ennast ise kasvava kuritegevuse eest kaitsma.

Sündmuste taustal jätkus poliitikategemine. Hoiused külmutati resoluutselt ning pangad suleti jaanuari keskpaigani. Kongress määras enne jõule ametisse uue presidendi, kes tunnistas riigivõla puudujääki ning üritas säilitada rahafondi ja kõrvaldada kindlalt poliitilised privileegid. Enne vana-aasta õhtut pidi president tagasi astuma, kuna ta kaotas valitsuse toetuse. Seejärel määras kongress ametisse uue presidendi, kes lubas hoiustajatele, et nad saavad oma raha tagasi. Kongress arutas rahafondi säilitamist uutel alustel, kuid palus siis presidendil kehtestada uus vahetussüsteem. Uks devalveerimiseks oli avatud – 10-aastane areng oli surnud, tappes säästud ning nende abil elu saanud unistused ja projektid. Selleks läks vaid veidi üle kahe nädala.

Pärast seda, kui Argentiina valitsus oli proovinud eksportijate ja importijate tarvis hoida ametlikku vahetuskurssi tasemel 1,4 peesot dollari kohta, lasti valuutakurss vabaks. Veebruaris maksis dollar juba 2 peesot ning augustis juba pea 4 peesot.

Riigivõla puudujääk ning devalveerimine olid paljude jaoks katastroofilise tähendusega. Kõik Argentiinaga seotud varad kaotasid suure osa oma väärtusest ning nende omanikud muutusid üleöö vaeseks. Palkade reaalne väärtus vähenes poole võrra. Dollari vääringus varade hinnad kerkisid kahe- või isegi kolmekordselt. Sellisteks varadeks olid muuhulgas kogu import (seda mõjutas ka puudujäägist tulenev rahvusvahelise finantseeringu puudus), enamus laenudest, kommunaalteenused (neil olid erastamiskava kohaselt devalveerimisvastased kaitsed) ning ka Argentiina peamine ekspordiartikkel – toit. Tegelikult olid enamikul lepingutest devalveerimisvastased klauslid (välja arvatud palga osas), muutes paljud automaatselt maksejõuetuteks. Seadus „kaitses“ ka pangahoiuseid ning nende dollariväärtust. Kuid neid dollareid ei tagastatud, kuna ühestki lepingust ei peetud kinni, vähemalt dollarites mitte…

Kriisi ajal laastas uus valitsus omandiõigusi ning muutis lepinguõigust, laiendades puudujäägi kõikidesse sektoritesse. Eksporti maksustati sisehindade katmise eesmärgil. Devalveerimiskaitsed kuulutati kommunaalteenuste erastamise lepingute osas kehtetuks ning kommunaalteenuste osutajaid ning energiatootjaid sunniti hoidma oma hindasid peesodes ja vanal tasemel. Valitsus pikendas väevõimuga hoiuste tähtaega ning konverteeris need peesodeks kursiga 1,4 peesot dollari kohta. Samamoodi konverteeriti peesodesse kõik kohalike pankade dollarilaenud, keelustades keskpanga nõusolekuta laenu- või dividendimaksed välismaistele osapooltele. Peesodesse konverteeriti ka kõik Argentiina seaduste kohaselt sõlmitud välisvaluutalepingud, isegi välisvaluuta riskikindlustus. Esialgu ei aidanud see midagi kompenseerida. Hiljem lubas see peesodesse konverteeritud kohustuste kohandamist inflatsiooniga ning andis pankadele ja hoiustajatel kompensatsiooniks pikaajalisi valitsuse võlakirju. Lühidalt öeldes ennetas valitsus devalveerimisest tulenevat lepingute ümbervaatamist, devalveerides sunniviisiliselt kõik ning kompenseerides selle vaid osadele väärtusetute võlakirjadega. 2002. aasta lõpuks oli SKP drastiliselt langenud ning vaesus tõusnud peaaegu 60%-ni.

Kui kohtud 2002. aasta veebruaris jälle tööle hakkasid, oli devalveerimisest, puudujäägist ning peesodesse konverteerimisest tulenev segadus tekitanud tohutu hulga kohtuvaidlusi, mis omakorda ummistasid koheselt kogu õigussüsteemi. Hoiustajad tahtsid oma sääste tagasi, hüpoteeklaenuandjad üritasid kehtestada oma dollarilaene ja taastada omandit ning kinnisvaraomanikud üritasid kehtestada vana rendiväärtust või üürnikke välja tõsta. Juristidel oli nii palju tööd, et Buenos Airese suurim advokaadibüroo rakendas tehastele sarnaselt kahe vahetusega töökorra.

Miks valitsus peeso devalveeris? Selleks et defitsiiti vähendada. Riigiametnikud, kes olid detsembris protesteerinud 13%-lise palgavähendamise vastu, seisid silmitsi reaalse 65%-lise vähendamisega. Välisvõla maksed olid peatatud, import oli suures osas vähenenud, ekspordimaksud ning ranged valuutavahetuskontrollid võimaldasid uut rahastamist. Lõpuks pakkus valitsus väärtusetute võlakirjade omanikele, kellest paljud olid Argentiina pensionifondid, võta-või-jäta vahetust, mis hõlmas 75%-list nominaalväärtuse vähenemist.

Mõne aasta pärast leidsid rahandusprobleemid lahenduse, kuigi ühiskond ning õiguslik kindlus maksid selle eest oma hinda. Kõrvalmõjuna muutus kogu majandus üleöö odavamaks, mis mõjus soodsalt turismile ja ekspordile. 1990ndatel aastatel ülesehitatud tööstuse võimsus ei kadunud ning mõne aja pärast hakati jälle tootma ja eksportima, kasutades ära odavamat tööjõudu ning tehislikult madalaid energia- ja kommunaalkulusid. Peale kuritegevuse järsku kasvu muutus raha kodus hoidmine ohtlikuks ning selle tulemusena tekkisid pankadesse jälle hoiused. Hiljem oli meil ka veidi õnne, kuna madalad intressimäärad tõstsid Argentiinas toodetud kaupade rahvusvahelisi hindu ning raha tuli jälle sisse. Peale segaduse selginemist sai majandus hoo sisse ja hakkas jälle madalaimast punktist kasvama. Tööpuudus ja vaesus vähenesid. Me jäime ellu.

Kes kasu sai? Poliitikud ja riiklikud haldusorganid, tööjõumahukad tööstusettevõtted-eksportijad ning need, kes dollari ja peesoga spekuleerisid ja kellel oli piisavalt õnne peesodesse konverteerimisest pääseda. Kes kahju kandsid? Kõik ülejäänud, eriti need, kellel olid investeeringud ja säästud.


Villu Zirnaski kommentaar

Hiig­las­li­ku rii­giee­lar­vekär­pe et­te­val­mis­ta­mi­ne tä­hen­dab, et vä­he­malt esial­gu min­nak­se esi­mest teed. Kas see on õige ja ai­tab meid ma­jan­dusk­rii­sist lä­bi?

Meie naa­ber Lä­ti, kes oli sa­ma­su­gu­se va­li­ku ees, va­lis koos IMF-iga sis­se­tu­le­ku­te kär­pi­mi­se tee. See ot­sus päl­vis pal­ju­delt skep­ti­li­si kom­men­taa­re, näi­teks mul­lu No­be­li ma­jan­dusp­ree­mia saa­nud Paul Krug­ma­ni blo­gi­sis­se­kan­de peal­kir­jaks sai „Lä­ti on uus Ar­gen­ti­na”. Mä­le­ta­ta­vas­ti püüdis eel­mi­se kümnen­di lõpus ma­jan­dusk­rii­si sat­tu­nud Ar­gen­ti­na en­nast pääs­ta kok­ku­hoiu­ga, kuid paa­ri aas­ta pä­rast las­kis ik­ka­gi ka va­luu­ta­kur­si va­baks (s.t de­val­vee­ris).

Üks Lää­ne-Eu­roo­pas ja Amee­ri­kas pe­sit­se­va­te analüüti­ku­te skep­si­se põhjus on see, et nen­de jaoks on mas­si­li­ne ja küm-ne­tes­se prot­sen­ti­des­se küündi­da võiv pal­ga­lan­ge­ta­mi­ne üsna ku­ju­tel­da­ma­tu asi, sest pä­rast 1930. aas­taid po­le lää­ne­maail­mas mi­da­gi sel­list ko­ge­tud. Nad liht­salt ei usu, et sis­se­tu­le­kuid oleks võima­lik pii­sa­valt pal­ju ja kii­res­ti külmu­ta­da ja kär­pi­da. Ees­tist vaa­da­tes see aga loo­tu­se­tu et­tevõtmi­se­na ei tun­du: eest­la­sed on vii­ma­sel paa­ril aas­takümnel lä­bi­tud ma­jan­dus­va­pus­tus­te tõttu veel üsna paind­li­kud. Sa­mu­ti on kroo­ni kur­si säi­li­ta­mi­ne suu­re hul­ga eest­las­te jaoks emot­sio­naal­selt täh­tis – see teeb pal­ga- ja ee­lar­vekär­be­teks va­ja­li­ke kok­ku­le­pe­te saa­vu­ta­mi­se liht­sa­maks.

Tei­ne asi, mi­da vä­li­sa­nalüüti­kud sa­ge­li adek­vaat­selt ei ta­ju, on Ees­ti väik­sus. Ees­ti-su­gu­se­le väi­ke­rii­gi­le on fik­see­ri­tud kurss ja sel­lest kin­ni hoid­mi­ne sel­gelt täht­sam kui näi­teks Ar­gen­ti­na­le või Aa­sia maa­de­le, kus toi­mu­nu­le mõel­des ar­va­tak­se meid­ki de­val­vee­ri­misküpse va­luu­ta­ga rii­ki­de hul­ka.

De­val­vee­ri­mist pal­gakär­be­test mõist­li­ku­maks pi­da­va­te ma­jan­dus­tead­las­te hin­nan­gul lük-kaks de­val­vee­ri­mi­ne ma­jan­du­se kii­re­mi­ni käi­ma kui pal­gakär­ped. Näi­teks Ar­gen­ti­nas, mis de­val­vee­ris pee­so 2002. aas­ta al­gu­ses, kuk­kus ma­jan­dus tol aas­tal 11 prot­sen­ti, aga 2003. aas­tal ju­ba tõusis 8 prot­sen­ti. USA dol­la­ri­tes väl­jen­da­tu­na oli Ar­gen­ti­na 2003. aas­ta SKT pa­ra­ku küll üle ka­he kor­ra väik­sem kui de­val­vee­ri­mis-eel­sel 2001. aas­tal ja jõudis taas krii­sieel­se­le ta­se­me­le al­les möö­du­nud aas­tal. Nii et üli­kii­relt mõjuv ime­ro­hi ei ole de­val­vee­ri­mi­ne kind­las­ti, eri­ti prae­gu­sel ajal, kus kõigil eks­por­di­tur­gu­del on sa­mu­ti kriis.


Väikeriigi eripära


Skep­ti­ku­te järg­mi­ne et­te­hei­de pal­gakär­be­te va­rian­di­le on see, et pal­gakär­ped val­lan­da­vad si­se­ma­jan­du­se al­lak­äi­gus­pi­raa­li. Kui kee­gi hak­kab saa­ma näi­teks 20 prot­sen­ti vä­hem pal­ka, peab ta vä­hen­da­ma tar­bi­mist, vä­he­ne­nud tar­bi­mi­ne oma­kor­da tä­hen­dab, et et­tevõte­tel õnnes­tub vä­hem müüa ja nad pea­vad toot­mist vä­hen­da­ma, mis tä­hen­dab järg­mi­si val­lan­da­mi­si ja pal­gakär­peid jne. Sel­le­le võib vas­ta­ta, et olu­kor­ras, kus mär­ki­misväär­ne osa tar­bi­ta­vast kau­bast (või nen­de val­mis­ta­mi­seks ka­su­ta­ta­vast too­rai­nest) im­por­di­tak­se, aval­daks de­val­vee­ri­mi­ne eest­las­te os­tujõule um­bes sa­ma­su­gust mõju kui sis­se­tu­le­ku vä­he­ne­mi­ne.

Kui vaa­da­ta va­li­kut pal­gakär­ped ver­sus de­val­vee­ri­mi­ne pan­ka­de ja lae­nuvõtja­te sei­su­ko­hast, tun­du­vad pal­gakär­ped ole­vat sel­gelt pa­rem va­lik. Pal­gakär­ped vä­hen­da­vad sa­mu­ti lae­nu­de ta­su­mi­se võimet, kuid va­li­ku­li­selt, mit­te kor­ra­ga ab­so­luut­selt kõigil, na­gu teeks de­val­vee­ri­mi­ne. Kui de­val­vee­ri­mi­se­le eel­neks kõigi eu­ro­lae­nu­de ko­hus­tus­lik pöö­ra­mi­ne kroo­ni­des­se, pää­sek­sid lae­nuvõtjad küll ker­ge­malt, kuid kan­na­ta­da saak­sid pan­gad. Võib küll öel­da, et pa­ras nei­le, aga ma­jan­dusk­rii­sist väl­ja pää­se­mi­seks lä­heb siis­ki va­ja ka elujõuli­si pan­ku. Li­saks on veel see oht, et nii ra­di­kaal­ne samm na­gu eu­ro­lae­nu­de kroo­ni­lae­nu­deks muut­mi­ne ei lä­he lä­bi il­ma sa­ma­su­gu­se sam­mu­ta hoius­te poo­lel, mislä­bi kao­tu­se osa­li­seks saaks hulk hoius­ta­jaid.

Ga­ran­tiid, et sis­se­tu­le­ku­te kärpi­mi­se teed mi­nek ai­tab Ees­ti ja Lä­ti lõpuks pank­ro­tio­hust ja ma­jan­dusk­rii­sist väl­ja, kee­gi an­da ei saa. Na­gu prae­gu kõik­jal maail­mas ma­jan­du­se koh­ta ar­mas­ta­tak­se öel­da: me sei­la­me tund­ma­tu­tes ve­tes. Aga se­da võib küll öel­da, et šan­sid on pii­sa­valt head, et proo­vi­da.

Kui lä­heb häs­ti, on meil ka­he-kol­me aas­ta pä­rast võima­lik esit­le­da uut edu­lu­gu: kui­das taas­ta­da ma­jan­du­se kon­ku­rent­sivõime pal­ku ja ee­lar­vet kär­pi­des ning va­luu­tat de­val­vee­ri­ma­ta. See võib pak­ku­da laial­dast hu­vi, sest on ju kõik eu­ro­ra­ha ka­su­tu­se­le võtnud rii­gid mäs­si­nud en­nast veel­gi kar­mi­mas­se „hul­lusär­ki” kui Ees­ti. Piir­kond­lik­ku ühis­ra­haa­la ka­van­da­vad ka Pär­sia la­he äär­sed maad (kui­gi se­ni rää­gi­tud 2010. aas­taks see veel ar­va­ta­vas­ti teoks ei saa). Tead­mist, kui­das hak­ka­ma saa­da, kui de­val­vee­ri­da po­le võima­lik, na­pib prae­gu neil kõigil.

© Project Syndicate kommentaar

Argentina suurenev eelarvedefitsiit on peamiselt 1999. aastal majanduse kokkuvarisemise tagajärg, mitte selle põhjus. Kuni 1999. a, kui algas majanduslangus, oli defitsiit väike. Esines küll eelarvelist raiskamist, kuid see ei olnud äärmusliku makroökonoomilise kriisi tagajärg. Langus ei olnud põhjustatud eelarvekulutustest, vaid pigem Brasiilia valuuta järsust devalveerimisest 1999. a veebruaris. See samm muutis Argentina peeso konkurentsivõimetuks ja pani investorid eeldama samasugust devalveerimist Argentinas. Kuna investorid põgenesid devalveerimise hirmus riigist, siis intressimäärad tõusid ja pangahoiused vähenesid. See süvendas langust 2000. ja 2001. aastal ning viis vähenevate maksutulude tõttu suureneva eelarvedefitsiidini. Argentina tolleaegne valitsus ja IMF proovisid haigust ravida eelarvekärbetega, kuid kasinus ei saanud mingil juhul takistada maksutulude vähenemist. Eelarvedefitsiit suurenes jätkuvalt, kuni majandus kokku varises.

Õige lähenemine Argentina probleemide lahendamisele oleks olnud spekulatsioonide lõpetamine devalveerimise ümber. Toetasin “dollariseerimist” või peeso asendamist USA dollariga ja seeläbi hirmu kaotamist tulevaste kursimuudatuste ees. Selle asemel lõpetas valitsus pangandussüsteemi tegevuse, nii et hoiustajad ei saanud enam oma peesosid dollariteks vahetada! Pangandussüsteemi sulgemine viis usalduse täieliku kokkuvarisemiseni. Nüüd emigreeruvad paljud argentiinlased Euroopasse ja USAsse, püüdes peesosid iga hinna eest dollariteks vahetada. Peeso väärtus on tohutult langenud ja pangandussüsteem ikka veel külmutatud.

Rahvusvaluuta asemel dollar
Praegu oleks õige taastada usaldus pangandussüsteemi ja valuuta vastu. Seda saab kõige paremini teha majandust dollarisee-rides. Lisaks sellele peaks rahvusvaheline üldsus pakkuma erakorralist finantsabi, et aidata pangandussüsteemil pakkuda hoiusekindlustust ja seeläbi taastada natuke usaldust finantsinstitutsioonide vastu.