Ameerika võimsaim mullimasin (Erko Rebane)

Tänud Rene´le vihje eest, link on
http://lhv.delfi.ee/news/index.cfm?id=1164010

Matt Taibbi on ajakirja Rolling Stones juulikuu numbris kirjutanud ammendava analüüsi sellest, kuidas Suurest Depressioonist alates on erinevaid mulle turgudel manipuleerinud üks konkreetne finantsasutus. Tehnoloogiasektori ülekuumenemisest globaalse kliimasoojenemiseni välja viivad ikka ja jälle pumbavoolikud Goldman Sachsi ukse ette.


Taibbi hoiatab juba loo alguses, kuidas vähesed oskavad ette kujutada Goldman Sachsi pretsedenditut ulatust ja mõjuvõimu, mis on lasknud näljasel vereimejal aastakümneid kasutada Ameerika erinevate majandussektorite kallal pumpa-tühjaks-ja-viska-minema skeemi. Sama mängureegliga on suudetud tavakodanikke tüssata juba alates 1920-ndatest, kuid kõige grandioossem vaatus võib olla alles ees. Järgnevalt annan võimalikult põgusa ülevaate investeerimispanga täringumängust, kus käis majandusharude ühekaupa vallutamine ja põrmustamine.

Esimene mull – Suur Depressioon

Finantsajaloo koledaima aja ning praeguse kriisi vahel võib tõmmata mitmeid paralleele. Toona olid populaarseteks investeerimisvahenditeks investeerimisühingud, mida tänapäeval võiks kõrvutada fondidega – väiksemate ja suuremate investorite raha korjati kokku ning paigutati ühiselt ettevõtete väärtpaberitesse. Goldman jõudis mängu teistest hiljem, kuid see-eest hüpati kohe kahe jalaga sisse.

Esimeseks jõupingutuseks oli ühingu Goldman Sachs Trading Company loomine, mille 100 dollarit maksnud aktsiad pank ise kõik ära ostis ning pärast 90%-lise osaluse 104 dollarit aktsia eest näljasele publikule müüs. Teatud etapist hakkas aktsiaid tagasi ostma ühing, pressides hinda veelgi kõrgemale, kuniks aeg oli küps jälle suurema tüki müügiks. Saadud rahadega sponsoreeriti järgmise ühingu emissiooni. Tekkis lihtne laenukett, kus 1 dollari tagatisel võeti 9 dollarit laenu, seejärel 10 dollari baasil 90 dollarit jne.

Alguse sai muster, mis hakkas ennast pidevalt kordama, genereerides klassikalise näite võimendusega investeerimise hullumeelsusest ja kokkuvõttes ka ühe peamise põhjuse 1929. aasta krahhi tekkeks. Sest kui antud ketis viimase investeeringu väärtus vähenema hakkas, polnud enam ressursse investoritele võlgade tagasimaksmiseks ning valusalt said kõrvetada kõik osalised.

Teine mull – Tehnoloogiaaktsiad

Goldman Sachs mitte ainult ei elanud üle kriisi, mis tegi lõpu paljudele nende endi poolt lohku tõmmatud investoritele, vaid sirgus 65 aastaga Ameerika kõige võimsamate ja rikkamate ettevõtete üheks peamiseks börsidebüütide korraldajaks.

Suurest Depressioonist alates olid Wall Streetil kehtinud kindlad reeglid, mille kohaselt tohtis firma aktsiate esmaemissiooni (IPO) korraldada pärast viit tegevusaastat (neist kolm viimast pidid veel olema kasumlikud). Internetiajastu saabudes otsustas Goldman reeglid prügikasti visata, ent tavainvestor seda ei teadnud.

Investeerimispank küll eitab esmasemissiooni standardite reformimist, kuid statistika räägib nende vastu. Alustades 1996. aastal Yahoo!-ga, sai Goldmanist üsna kiiresti IPO-de kuningas. 1997. aastal aitasid nad börsile kokku 24 äriettevõtet – neist kolmandik opereerisid aga IPO hetkel kahjumiga. Buumi tipphetkel, 1999. aastal, tuli konveierilt 47 firmat ning aasta hiljem 18, millest 14 põletasid tegelikult raha.

Kuidas siis mäng käis? Oletama, et Bullshit.com ihkas börsile minna ja lasi ennast kopsaka tasu eest Goldmanil hinnata (harilikult 6-7% emissiooni tuludest). Investeerimispank andis seejärel oma parimatele klientidele võimaluse osta Bullshit.com aktsiaid märkimishinnast madalamalt, kuid nad pidid lubama, et teiseselt turult soetatakse hiljem juurde. Nõnda genereeriti nõudlust ja saadi siseinfot väärtpaberi edasise hinnaliikumise kohta. Sest kui aktsia alustanuks turul kauplemist näiteks 15 dollari pealt, siis Goldmanile oli täpselt teada, et klient X kavatseb Y koguse osta 20 dollari pealt, lennutades aktsiat järjest kõrgemale.

Internetimulli lõhkemisega kaotasid investorid pelgalt Nasdaq börsil 5 triljonit dollarit, kuid sellest hullem oli vaadata raha liikumist investeerimispankurite taskutesse. 1999-2002 maksis Goldman välja 28.5 miljardi dollari jagu boonuseid ehk keskmiselt 350 000 USD aastas ühele töötajale. Ja isegi kui väärtpaberijärelvalve komisjon suutis 10a hiljem määrata 110 miljoni dollari suuruse trahvi, oli see esiteks naljanumber ja teiseks rakendas mõni firma endistest tippjuhtidest oma vaateid tõenäoliselt juba rahandusministrina või osariigi kubernerina.

Kolmas mull – Kinnisvarahullus

Teema, mis ilmselt paljude jaoks enam põhjalikku lahtiseletamist ei vaja. Taaskord oli põhitrikiks standardite langetamine, kuid IPO-de asemel keskenduti hüpoteeklaenudele. Ühtäkki polnud enam laenutaotlejal vaja 10%-list sissemakset ning laitmatut krediidiajalugu, kui hüpoteeke hakati välja kirjutama salvrätikute peal kohviku ettekandjatele ning endistele vangidele.

Müüdud segaduse varjamiseks kasutas Goldman koos paljude teiste pankadega kahte meetodit. Esiteks pakiti sajad kinnisvaralaenud kokku hajutatud tagatisega võlaobligatsioonideks (Collateralized Debt Obligations) ning müüsid neid investoritele ideega, et isegi kui üksikud laenud peaksid paketis halvaks minema siis antud instrumenti tervikuna need ei mõjuta. Nõnda pöörati rämpslaenud kõrgeima krediidireitinguga investeerimistoodeteks.

Teiseks kasutati enda riskide maandamiseks ettevõtteid nagu AIG, kes pakkusid CDO-le kindlustust (Collateralized Debt Obligations).

Kokkuvõttes müüdi investoritele, sealhulgas pensionäridele, kraami mis klassifitseerus juba prügiks ning samal ajal võeti sellel turul lühikesi positsioone ehk jultunult panustati oma kauba täielikule lagunemisele. Kui ülejäänud pankade puhul võis süüdistada nende endi rumalust, mis neid lõhki ajas siis Goldman Sachsis teati täpselt, mida tehti. Paljud tõlgendasidki seda väärtpaberipettuseks ning firmale langes 60 miljoni dollari eest kohtuhagisid kaela, kuid selle summa teenis panga CDO üksus headel aegadel pooleteise päevaga tagasi.

Neljas mull – Tooraineturu kaos

2008. aasta alguseks oli skandaalidesse mässitud finantsmaailm kriisis ning inimesed ei soovinud enam kuulda ühestki IPO-st ega subprime kinnisvaralaenust. Kuhu edasi?

Paberinvesteeringute asemel hakkas avalikkuse tähelepanu liikuma vaikselt füüsilisele varale nagu nisu, kohv, kakao ning muidugi energiaressursid, mis pakkusid kaitset langeva dollari ning inflatsiooni vastu. Toorainete palaviku ehedaks näiteks oli must kuld, kihutades 2007. aasta suve 60 dollari tasemelt 2008. aasta keskpaigaks 147 dollarini. Kui USA Energia Informatsiooni Administratsiooni andmetel kasvas kuus kuud enne hinnaralli algust naftapakkumine maailmas 85.24 miljonilt barrelilt 85.72 miljoni barrelini päevas ja nõudlus kahanes samal perioodil 86.82 miljonilt barrelilt 86.07 miljonile, siis miks toimus kõik risti vastupidi majanduslikele põhitõdedele?

Süüdlasi leidus mitmeid, kuid üks põhilisi oli taaskord Goldman Sachs, kes aitas kunagi järjekindlatel alustel funktsioneerinud toormeturu pöörata spekulatiivseks kasiinoks. Toorainete turu põhiliseks eesmärgiks on aidata talupidajatel maandada riski oma kaubaartiklite hinnakõikumiste vastu. Juba kolmekümnendatel teati, et spekuleerijate juurdepääs hakkaks hindasid liigselt manipuleerima, mistõttu võttis Kongress 1936. aastal vastu seaduse, eristamaks tegelikke ostjaid/müüjaid paberil kauplejatest.

Reeglid muutusid 1991. aastal, kui Goldmani tooraineid kaubelnud tütarfirma J.Aron võimudele kirja kirjutas, põhjendades ka Wall Streeti diilerite vajadust oma riske maandada. Ametnikud jäid seda uskuma ning Goldman vabastati sisuliselt kõikidest spekuleerijatele seatud piirangutest. Hiljem said loa teisedki pangad, vahendades edaspidi kõikide soovijate panuseid toorainete turul.

Institutsioonilised investorid, alates pensionifondidest ja lõpetades kindlustajatega, võtsid valdavalt pikkasid positsioone, mis on tavaliselt heaks uudiseks aktsiaturgudel, kuid halvaks sõnumiks toorainete turul, sest sisendihinnad said liikuda vaid üles. Kuid juba valusalt tuttava mustri järgi lõhkes 2008.a suvel järgmine mull ning nafta kukkumine 147 dollarilt 33 dollarile lõi taas kõige valusamalt tavakodanikku.

Nafta on aga jälle tagasi vanal teel, sooritades viimase nelja kuuga kahekordse hüppe 70 dollarile barreli eest. Kuid sarnaselt eelmisele korrale, ei ole probleemiks tegelik nõudlus ja pakkumine.

Viies mull – Päästeplaanidega manipuleerimine

Maailmamajanduse tume tulevik ning tühjaks lastud mullid muutsid kapitalistide elu eelmisel sügisel üsna nukraks. Kuid järele oli jäänud üks kaitsmata rahahunnik, millesse kihvasid lüües finantssektor teist korda enam mõtlema ei hakanud. Silmad pani jälle särama maksumaksja raha.

Kõik algas mullu septembris, kui endine USA rahandusminister Henry Paulson (kunagine Goldman Sachsi juht) mitmeid otsuseid järjepanu vastu võttis. Olles küll päästnud Bear Stearnsi ning kinnisvaralaenude kindlustajad Fannie Mae ja Freddie Maci, jättis Paulson aga ukse taha Goldmani ühe viimase rivaali, Lehman Brothersi. Päris järgmisel päeval andis ta rohelise tule 85 miljardi dollari laenamisel AIG-le, millest viimane kohe 13 miljardit Goldmanile võlgade katteks kandis.

Pärast kindlustusfirma päästmist tegi Paulson teatavaks 700 miljardi dollari suuruse finantssektori abipaketi (TARP). Laenu saamiseks tuli Goldmanil end investeerimisfirmast ümber pangaks vormistada, garanteerides kohe 10 miljardit dollarit läbi TARP-i ning peale selle veel juurdepääsu Föderaalreservi vähem avalikumatele ressurssidele. Mitte mingisuguseks üllatuseks ei tohiks siinkohal olla info, et järelvalvet teostab Goldman Sachsi pangandustegevuse üle muidugi New York Fedi president William Dudley – endine Goldmani töötaja.

Pärast värskendavaid rahasüste jätkati vana äritegevust ja uute skeemide nuputamist. Seejuures õnnestus neil muuta oma majandusaasta aruandlust nii, et kusagile õhku kadus 2008. aasta detsember koos $1.3 mld maksueelse kahjumiga. Lisaks raporteeriti esimeses kvartalis kahtlasest 1.8 mld USD kasumist, mis jõudis Goldmani bilanssi maksumaksja taskust läbi AIG päästmise. Loomulikult ei unustatud osavate võtete eest premeerida oma töötajaid, makstes neile käesoleva aasta esimese kolme kuu jooksul 4.7 mld dollarit kompensatsioone ja boonuseid - mullusest 18% rohkem.

Olles mänginud intiimset rolli neljas ajaloolises katastroofis, aidanud põletada triljoneid dollareid investorite raha, lükanud bensiiniliitri hinna tanklates 20 krooni lähedale, põhjustanud defitsiitsemate toiduainete tõttu näljahädasid ning saanud miljardeid dollareid maksumaksja raha, tekib küsimus kui palju andis ettevõte 2008. aastal tagasi Ühendriikidele? Vastus – 14 miljonit dollarit, sest täpselt niipalju läks 1%-lise maksumäära juures firma kasumist riigi rahakotti (isegi maksude puhul hiilitakse meisterlikult kõrvale, liigutades raha nii, et kasumeid teenitakse välisriikides, kus erasektorit kooritakse vähem).

Kuues mull – Globaalne kliimasoojenemine

Kuid see pole veel kõik. On juuni ning 44. presidendina täitmas oma ametikohustusi Barack Obama, kelle kampaania suurim eradoonor oli muuseas Goldman Sachs. Rahandusminister on asendatud Timothy Geithneriga, kes pole ise küll Goldmaniga seotud, kuid tema parem käsi, Mark Patterson, teab firmat hästi. Tooraine futuuride järelvalveorgani (Commodity Futures Trading Commission) eesotsas istub aga Gary Gensler – võite ühe korra pakkuda, millises investeerimispangas tema 18 aastat töötas.

Juhtivate valitsusametnike abiga on Goldman tagasi mängus ning üritamas hammustada suuremat tükki kui kunagi varem. Järgmiseks mulliks tõotab paisuda heitgaaside kvooditurg – õitsev triljoni dollari turg, mis hetkel vaevu eksisteerib.

Kui aga energiaseadus vastu võetakse, hakatakse limiteerima kivisöetehaste, elektritootjate, maagaasi jaotajate ning paljude teiste tööstuste aastast süsinikdioksiidi emissiooni. Piirangute ületamisel võivad ettevõtted osta endale keskkonnasõbralikumatelt asutustelt kvoote juurde. Tegemist on sisuliselt tooraineturu kasiino kordamisega, selle erinevusega, et hinnatõusu teeb kohustuslikuks valitsus ise. Sest plaani kohaselt kavatsetakse aastate jooksul kvoote langetada, muutes nõnda viimaste kättesaadavuse järjest haruldasemaks.

Kvootidega kauplemine saab reaalsuseks. Kui ei, siis kindlasti leitakse alternatiivne võimalus, kuidas heitgaaside pealt raha teenida. Moraal on sama, mis peitub igas teiseski mullis, mida Goldman Sachs aastatel 1929-2009 aitas luua. Pea igas juhtumis kingitakse samale pangale, mis aastaid ühiskonnaga hoolimatult käitunud ning uutele ülemustele vaid üüratuid boonuseid väljastanud, hunnikute viisi praktiliselt tasuta raha ning valitsuse garantiisid. Segaduse peamine kannataja ehk tavaline maksumaksja on see, kes selle kõige eest tasuma peab.