Mida tõi peeso devalveerimine argentiinlastele?

http://ap3.ee/Default2.aspx?BlogID=aff9faee-7af9-4177-bbb4-ce2e1a015063

Advokaadibüroo Sorainen jurist Luis Felipe Mohando kirjutab aripaev.ee õigusblogis 2001-2002. aastal toimunud Argentiina finantskriisist, mis tõi kaasa peeso devalveerimise.

Viimastel ajal on palju räägitud, et praegune kriis Balti riikides on mõneti sarnane Argentiinas 2001-2002. aastal aset leidnud finantskriisiga. Elasin sel ajal Argentiinas ja olin seetõttu nende raskete aegade tunnistajaks. Eks iga lugeja saab minu mälestustest teha võrdlusi täna Eestis toimuvaga.

Sündmused, mis leidsid aset 2001. aasta detsembrist 2002. aasta märtsini, mil Argentiinas valitses kaunis suveilm, olid vaid üks osa pikast kriisidejadast. Kümme aastat varem rakendatud majanduse liberaliseerimine, erastamised ja valuuta sidumine USA dollariga tõid aastatega kaasa ennenägematult madala inflatsiooni, suure kasvutootlikkuse ning õitsengu. 2000. aastaks oli majandusstabiilsus suutnud üle elada mitmed kriisid ning loonud tuhandetele argentiinlastele võimaluse teha pikaajalisi plaane, säästa ning õppida ja reisida välismaal. Selleks ajaks oli valitsuse üle võtnud vasaktsentristlik koalitsioon, kes oli majanduse liberaliseerinud ning lubanud hoida seda stabiilsena.

2001. aasta alguses võttis olukord peale maksude tõstmist ning internetiäri mulli lõhkemist suuna halvemuse poole. Inflatsioon oli muutunud deflatsiooniks – inimesed ei tarbinud, vaid ootasid, et asjad veelgi odavamaks läheksid. Kõrged maksud ei soodustanud ettevõtlust ja tööliste tootlikkust, kriis süvendas eelarvedefitsiiti ning valitseva koalitsiooni poliitilist nõrkust, mida kahjustas lisaks asepresidendi tagasiastumine. Kõik see suurendas defitsiidi finantseerimise intressimäära ning ülisuurt välisvõlga. Argentiina riskipreemia muutus koormavaks nii riigi kui ka erarahandusele.

Kuna võla refinantseerimine oli muutunud võimatuks ning kasvav majandussurutis oli möödapääsmatu, üritas valitsus defitsiiti vähendada ning majandust stimuleerida, suurendades teatud majandusharudes makse, käivitades osades tööstusharudes stimulatsioonipakette ning vähendades riigiametnike palkasid eesmärgiga alandada intressimäärasid. Kasutuselevõetud meetmed aga ei toiminud – maksud muutsid erasektori olukorra veel hullemaks, stimuleerimisplaan kukkus läbi ning kohtud otsustasid, et riigiametnike palkade vähendamine oli nende põhiseaduslike õiguste vastane. Mõnede provintside valitsused, olles sularahast ilma jäetud, hakkasid palkade maksmiseks väljastama esitajavõlakirju. Peesode ja dollarite intresside vahe muudkui kasvas ning kongress üritas hoiustajaid maha rahustada, muutes valitsuse sekkumise panganduslepingutesse ebaseaduslikuks.

Oktoobrikuus toimunud valimiste ajaks oli valitsus veelgi nõrgenenud. Nad üritasid riigivõlga laiaulatusliku võlakirjade vahetuse abil refinantseerida ning avaldasid kohalikele pankadele ning pensionifondidele survet, et need võtaksid vastu pikaajalisi võlakirju, mille eesmärgiks oli vältida maksete katkemist või devalveerimist. Nähes, et pankade varad koosnevad nüüd liiga paljudest valitsuse võlakirjadest, otsustasid paljud hoiustajad minna üle dollariarvetele või oma säästud üldse välja võtta.

Novembris valmistusin magistritöö kirjutamiseks. Mul oli plaanis minna tööle ning koguda raha magistriõpinguteks Ameerika Ühendriikides. Kuid tööd oli võimatu leida – advokaadibüroodel ei olnud tööd, majandus oli paigalseisus ja keegi ei julgenud olukorra selginemist oodates suuri otsuseid teha.

Pangahoiuste vähenemisest ärevusse sattunud valitsus otsustas detsembri alguses pangakontod külmutada ning võtta kuni võlakirjade refinantseerimise lõpetamiseni uuesti kasutusele valuutavahetuskontroll. Iga inimene võis nädalas oma kontolt võtta vaid 250 peesot. Kuigi ülejäänut kontol olevat raha võis kasutada ülekannete tegemiseks, ei olnud sellest palju abi, sest vaid vähesed inimesed kasutasid sel ajal Argentiinas krediit- või deebetkaarte ning enamus tehinguid tehti sularahas. Paljud, eriti kõige vaesemad elanikud, sõltusid täielikult sularahast. Tänavamüüjad, lille- ja ajalehekioskite pidajad ning paljud teised kaotasid üleöö oma sissetuleku, kuna inimesed olid oma sularaha kasutamisega ettevaatlikud.

Mõne päeva möödudes hakkasid mitmed inimesed meeleheite ja oportunistide ässituste tõttu mässama ning supermarketeid rüüstama. Inimesed olid hirmul ning poliitikutest tüdinud. 19. detsembril kuulutas president välja eriolukorra, kuid ta ei täpsustanud, milline on tema plaan rahu taastamiseks ning kriisi lahendamiseks. Samal õhtul eirasid tuhanded inimesed kehtestatud liikumiskeeldu ning protesteerisid ministrite kodude ning valitsuse ametiruumide ees, paludes „lahendusi, mitte eriolukorda“ ja „kõikide poliitikute lahkumist“. Protestid kestsid terve öö ning muutusid järgmisel päeval vägivaldsemaks. Osa ministritest astus hommikul tagasi, pealelõunal astus peale edutuid läbirääkimisi opositsiooniga ka president tagasi ning valla pääses anarhia. See oli anarhia heas mõttes, sisaldades naabrite kogunemisi parkides, asjade toimimist ilma valitsuse sekkumiseta, bartertehingute keskuste moodustamist sularaha puuduse leevendamiseks – ja anarhia halvas mõttes, kus inimesed pidid ennast ise kasvava kuritegevuse eest kaitsma.

Sündmuste taustal jätkus poliitikategemine. Hoiused külmutati resoluutselt ning pangad suleti jaanuari keskpaigani. Kongress määras enne jõule ametisse uue presidendi, kes tunnistas riigivõla puudujääki ning üritas säilitada rahafondi ja kõrvaldada kindlalt poliitilised privileegid. Enne vana-aasta õhtut pidi president tagasi astuma, kuna ta kaotas valitsuse toetuse. Seejärel määras kongress ametisse uue presidendi, kes lubas hoiustajatele, et nad saavad oma raha tagasi. Kongress arutas rahafondi säilitamist uutel alustel, kuid palus siis presidendil kehtestada uus vahetussüsteem. Uks devalveerimiseks oli avatud – 10-aastane areng oli surnud, tappes säästud ning nende abil elu saanud unistused ja projektid. Selleks läks vaid veidi üle kahe nädala.

Pärast seda, kui Argentiina valitsus oli proovinud eksportijate ja importijate tarvis hoida ametlikku vahetuskurssi tasemel 1,4 peesot dollari kohta, lasti valuutakurss vabaks. Veebruaris maksis dollar juba 2 peesot ning augustis juba pea 4 peesot.

Riigivõla puudujääk ning devalveerimine olid paljude jaoks katastroofilise tähendusega. Kõik Argentiinaga seotud varad kaotasid suure osa oma väärtusest ning nende omanikud muutusid üleöö vaeseks. Palkade reaalne väärtus vähenes poole võrra. Dollari vääringus varade hinnad kerkisid kahe- või isegi kolmekordselt. Sellisteks varadeks olid muuhulgas kogu import (seda mõjutas ka puudujäägist tulenev rahvusvahelise finantseeringu puudus), enamus laenudest, kommunaalteenused (neil olid erastamiskava kohaselt devalveerimisvastased kaitsed) ning ka Argentiina peamine ekspordiartikkel – toit. Tegelikult olid enamikul lepingutest devalveerimisvastased klauslid (välja arvatud palga osas), muutes paljud automaatselt maksejõuetuteks. Seadus „kaitses“ ka pangahoiuseid ning nende dollariväärtust. Kuid neid dollareid ei tagastatud, kuna ühestki lepingust ei peetud kinni, vähemalt dollarites mitte…

Kriisi ajal laastas uus valitsus omandiõigusi ning muutis lepinguõigust, laiendades puudujäägi kõikidesse sektoritesse. Eksporti maksustati sisehindade katmise eesmärgil. Devalveerimiskaitsed kuulutati kommunaalteenuste erastamise lepingute osas kehtetuks ning kommunaalteenuste osutajaid ning energiatootjaid sunniti hoidma oma hindasid peesodes ja vanal tasemel. Valitsus pikendas väevõimuga hoiuste tähtaega ning konverteeris need peesodeks kursiga 1,4 peesot dollari kohta. Samamoodi konverteeriti peesodesse kõik kohalike pankade dollarilaenud, keelustades keskpanga nõusolekuta laenu- või dividendimaksed välismaistele osapooltele. Peesodesse konverteeriti ka kõik Argentiina seaduste kohaselt sõlmitud välisvaluutalepingud, isegi välisvaluuta riskikindlustus. Esialgu ei aidanud see midagi kompenseerida. Hiljem lubas see peesodesse konverteeritud kohustuste kohandamist inflatsiooniga ning andis pankadele ja hoiustajatel kompensatsiooniks pikaajalisi valitsuse võlakirju. Lühidalt öeldes ennetas valitsus devalveerimisest tulenevat lepingute ümbervaatamist, devalveerides sunniviisiliselt kõik ning kompenseerides selle vaid osadele väärtusetute võlakirjadega. 2002. aasta lõpuks oli SKP drastiliselt langenud ning vaesus tõusnud peaaegu 60%-ni.

Kui kohtud 2002. aasta veebruaris jälle tööle hakkasid, oli devalveerimisest, puudujäägist ning peesodesse konverteerimisest tulenev segadus tekitanud tohutu hulga kohtuvaidlusi, mis omakorda ummistasid koheselt kogu õigussüsteemi. Hoiustajad tahtsid oma sääste tagasi, hüpoteeklaenuandjad üritasid kehtestada oma dollarilaene ja taastada omandit ning kinnisvaraomanikud üritasid kehtestada vana rendiväärtust või üürnikke välja tõsta. Juristidel oli nii palju tööd, et Buenos Airese suurim advokaadibüroo rakendas tehastele sarnaselt kahe vahetusega töökorra.

Miks valitsus peeso devalveeris? Selleks et defitsiiti vähendada. Riigiametnikud, kes olid detsembris protesteerinud 13%-lise palgavähendamise vastu, seisid silmitsi reaalse 65%-lise vähendamisega. Välisvõla maksed olid peatatud, import oli suures osas vähenenud, ekspordimaksud ning ranged valuutavahetuskontrollid võimaldasid uut rahastamist. Lõpuks pakkus valitsus väärtusetute võlakirjade omanikele, kellest paljud olid Argentiina pensionifondid, võta-või-jäta vahetust, mis hõlmas 75%-list nominaalväärtuse vähenemist.

Mõne aasta pärast leidsid rahandusprobleemid lahenduse, kuigi ühiskond ning õiguslik kindlus maksid selle eest oma hinda. Kõrvalmõjuna muutus kogu majandus üleöö odavamaks, mis mõjus soodsalt turismile ja ekspordile. 1990ndatel aastatel ülesehitatud tööstuse võimsus ei kadunud ning mõne aja pärast hakati jälle tootma ja eksportima, kasutades ära odavamat tööjõudu ning tehislikult madalaid energia- ja kommunaalkulusid. Peale kuritegevuse järsku kasvu muutus raha kodus hoidmine ohtlikuks ning selle tulemusena tekkisid pankadesse jälle hoiused. Hiljem oli meil ka veidi õnne, kuna madalad intressimäärad tõstsid Argentiinas toodetud kaupade rahvusvahelisi hindu ning raha tuli jälle sisse. Peale segaduse selginemist sai majandus hoo sisse ja hakkas jälle madalaimast punktist kasvama. Tööpuudus ja vaesus vähenesid. Me jäime ellu.

Kes kasu sai? Poliitikud ja riiklikud haldusorganid, tööjõumahukad tööstusettevõtted-eksportijad ning need, kes dollari ja peesoga spekuleerisid ja kellel oli piisavalt õnne peesodesse konverteerimisest pääseda. Kes kahju kandsid? Kõik ülejäänud, eriti need, kellel olid investeeringud ja säästud.


Villu Zirnaski kommentaar

Hiig­las­li­ku rii­giee­lar­vekär­pe et­te­val­mis­ta­mi­ne tä­hen­dab, et vä­he­malt esial­gu min­nak­se esi­mest teed. Kas see on õige ja ai­tab meid ma­jan­dusk­rii­sist lä­bi?

Meie naa­ber Lä­ti, kes oli sa­ma­su­gu­se va­li­ku ees, va­lis koos IMF-iga sis­se­tu­le­ku­te kär­pi­mi­se tee. See ot­sus päl­vis pal­ju­delt skep­ti­li­si kom­men­taa­re, näi­teks mul­lu No­be­li ma­jan­dusp­ree­mia saa­nud Paul Krug­ma­ni blo­gi­sis­se­kan­de peal­kir­jaks sai „Lä­ti on uus Ar­gen­ti­na”. Mä­le­ta­ta­vas­ti püüdis eel­mi­se kümnen­di lõpus ma­jan­dusk­rii­si sat­tu­nud Ar­gen­ti­na en­nast pääs­ta kok­ku­hoiu­ga, kuid paa­ri aas­ta pä­rast las­kis ik­ka­gi ka va­luu­ta­kur­si va­baks (s.t de­val­vee­ris).

Üks Lää­ne-Eu­roo­pas ja Amee­ri­kas pe­sit­se­va­te analüüti­ku­te skep­si­se põhjus on see, et nen­de jaoks on mas­si­li­ne ja küm-ne­tes­se prot­sen­ti­des­se küündi­da võiv pal­ga­lan­ge­ta­mi­ne üsna ku­ju­tel­da­ma­tu asi, sest pä­rast 1930. aas­taid po­le lää­ne­maail­mas mi­da­gi sel­list ko­ge­tud. Nad liht­salt ei usu, et sis­se­tu­le­kuid oleks võima­lik pii­sa­valt pal­ju ja kii­res­ti külmu­ta­da ja kär­pi­da. Ees­tist vaa­da­tes see aga loo­tu­se­tu et­tevõtmi­se­na ei tun­du: eest­la­sed on vii­ma­sel paa­ril aas­takümnel lä­bi­tud ma­jan­dus­va­pus­tus­te tõttu veel üsna paind­li­kud. Sa­mu­ti on kroo­ni kur­si säi­li­ta­mi­ne suu­re hul­ga eest­las­te jaoks emot­sio­naal­selt täh­tis – see teeb pal­ga- ja ee­lar­vekär­be­teks va­ja­li­ke kok­ku­le­pe­te saa­vu­ta­mi­se liht­sa­maks.

Tei­ne asi, mi­da vä­li­sa­nalüüti­kud sa­ge­li adek­vaat­selt ei ta­ju, on Ees­ti väik­sus. Ees­ti-su­gu­se­le väi­ke­rii­gi­le on fik­see­ri­tud kurss ja sel­lest kin­ni hoid­mi­ne sel­gelt täht­sam kui näi­teks Ar­gen­ti­na­le või Aa­sia maa­de­le, kus toi­mu­nu­le mõel­des ar­va­tak­se meid­ki de­val­vee­ri­misküpse va­luu­ta­ga rii­ki­de hul­ka.

De­val­vee­ri­mist pal­gakär­be­test mõist­li­ku­maks pi­da­va­te ma­jan­dus­tead­las­te hin­nan­gul lük-kaks de­val­vee­ri­mi­ne ma­jan­du­se kii­re­mi­ni käi­ma kui pal­gakär­ped. Näi­teks Ar­gen­ti­nas, mis de­val­vee­ris pee­so 2002. aas­ta al­gu­ses, kuk­kus ma­jan­dus tol aas­tal 11 prot­sen­ti, aga 2003. aas­tal ju­ba tõusis 8 prot­sen­ti. USA dol­la­ri­tes väl­jen­da­tu­na oli Ar­gen­ti­na 2003. aas­ta SKT pa­ra­ku küll üle ka­he kor­ra väik­sem kui de­val­vee­ri­mis-eel­sel 2001. aas­tal ja jõudis taas krii­sieel­se­le ta­se­me­le al­les möö­du­nud aas­tal. Nii et üli­kii­relt mõjuv ime­ro­hi ei ole de­val­vee­ri­mi­ne kind­las­ti, eri­ti prae­gu­sel ajal, kus kõigil eks­por­di­tur­gu­del on sa­mu­ti kriis.


Väikeriigi eripära


Skep­ti­ku­te järg­mi­ne et­te­hei­de pal­gakär­be­te va­rian­di­le on see, et pal­gakär­ped val­lan­da­vad si­se­ma­jan­du­se al­lak­äi­gus­pi­raa­li. Kui kee­gi hak­kab saa­ma näi­teks 20 prot­sen­ti vä­hem pal­ka, peab ta vä­hen­da­ma tar­bi­mist, vä­he­ne­nud tar­bi­mi­ne oma­kor­da tä­hen­dab, et et­tevõte­tel õnnes­tub vä­hem müüa ja nad pea­vad toot­mist vä­hen­da­ma, mis tä­hen­dab järg­mi­si val­lan­da­mi­si ja pal­gakär­peid jne. Sel­le­le võib vas­ta­ta, et olu­kor­ras, kus mär­ki­misväär­ne osa tar­bi­ta­vast kau­bast (või nen­de val­mis­ta­mi­seks ka­su­ta­ta­vast too­rai­nest) im­por­di­tak­se, aval­daks de­val­vee­ri­mi­ne eest­las­te os­tujõule um­bes sa­ma­su­gust mõju kui sis­se­tu­le­ku vä­he­ne­mi­ne.

Kui vaa­da­ta va­li­kut pal­gakär­ped ver­sus de­val­vee­ri­mi­ne pan­ka­de ja lae­nuvõtja­te sei­su­ko­hast, tun­du­vad pal­gakär­ped ole­vat sel­gelt pa­rem va­lik. Pal­gakär­ped vä­hen­da­vad sa­mu­ti lae­nu­de ta­su­mi­se võimet, kuid va­li­ku­li­selt, mit­te kor­ra­ga ab­so­luut­selt kõigil, na­gu teeks de­val­vee­ri­mi­ne. Kui de­val­vee­ri­mi­se­le eel­neks kõigi eu­ro­lae­nu­de ko­hus­tus­lik pöö­ra­mi­ne kroo­ni­des­se, pää­sek­sid lae­nuvõtjad küll ker­ge­malt, kuid kan­na­ta­da saak­sid pan­gad. Võib küll öel­da, et pa­ras nei­le, aga ma­jan­dusk­rii­sist väl­ja pää­se­mi­seks lä­heb siis­ki va­ja ka elujõuli­si pan­ku. Li­saks on veel see oht, et nii ra­di­kaal­ne samm na­gu eu­ro­lae­nu­de kroo­ni­lae­nu­deks muut­mi­ne ei lä­he lä­bi il­ma sa­ma­su­gu­se sam­mu­ta hoius­te poo­lel, mislä­bi kao­tu­se osa­li­seks saaks hulk hoius­ta­jaid.

Ga­ran­tiid, et sis­se­tu­le­ku­te kärpi­mi­se teed mi­nek ai­tab Ees­ti ja Lä­ti lõpuks pank­ro­tio­hust ja ma­jan­dusk­rii­sist väl­ja, kee­gi an­da ei saa. Na­gu prae­gu kõik­jal maail­mas ma­jan­du­se koh­ta ar­mas­ta­tak­se öel­da: me sei­la­me tund­ma­tu­tes ve­tes. Aga se­da võib küll öel­da, et šan­sid on pii­sa­valt head, et proo­vi­da.

Kui lä­heb häs­ti, on meil ka­he-kol­me aas­ta pä­rast võima­lik esit­le­da uut edu­lu­gu: kui­das taas­ta­da ma­jan­du­se kon­ku­rent­sivõime pal­ku ja ee­lar­vet kär­pi­des ning va­luu­tat de­val­vee­ri­ma­ta. See võib pak­ku­da laial­dast hu­vi, sest on ju kõik eu­ro­ra­ha ka­su­tu­se­le võtnud rii­gid mäs­si­nud en­nast veel­gi kar­mi­mas­se „hul­lusär­ki” kui Ees­ti. Piir­kond­lik­ku ühis­ra­haa­la ka­van­da­vad ka Pär­sia la­he äär­sed maad (kui­gi se­ni rää­gi­tud 2010. aas­taks see veel ar­va­ta­vas­ti teoks ei saa). Tead­mist, kui­das hak­ka­ma saa­da, kui de­val­vee­ri­da po­le võima­lik, na­pib prae­gu neil kõigil.

© Project Syndicate kommentaar

Argentina suurenev eelarvedefitsiit on peamiselt 1999. aastal majanduse kokkuvarisemise tagajärg, mitte selle põhjus. Kuni 1999. a, kui algas majanduslangus, oli defitsiit väike. Esines küll eelarvelist raiskamist, kuid see ei olnud äärmusliku makroökonoomilise kriisi tagajärg. Langus ei olnud põhjustatud eelarvekulutustest, vaid pigem Brasiilia valuuta järsust devalveerimisest 1999. a veebruaris. See samm muutis Argentina peeso konkurentsivõimetuks ja pani investorid eeldama samasugust devalveerimist Argentinas. Kuna investorid põgenesid devalveerimise hirmus riigist, siis intressimäärad tõusid ja pangahoiused vähenesid. See süvendas langust 2000. ja 2001. aastal ning viis vähenevate maksutulude tõttu suureneva eelarvedefitsiidini. Argentina tolleaegne valitsus ja IMF proovisid haigust ravida eelarvekärbetega, kuid kasinus ei saanud mingil juhul takistada maksutulude vähenemist. Eelarvedefitsiit suurenes jätkuvalt, kuni majandus kokku varises.

Õige lähenemine Argentina probleemide lahendamisele oleks olnud spekulatsioonide lõpetamine devalveerimise ümber. Toetasin “dollariseerimist” või peeso asendamist USA dollariga ja seeläbi hirmu kaotamist tulevaste kursimuudatuste ees. Selle asemel lõpetas valitsus pangandussüsteemi tegevuse, nii et hoiustajad ei saanud enam oma peesosid dollariteks vahetada! Pangandussüsteemi sulgemine viis usalduse täieliku kokkuvarisemiseni. Nüüd emigreeruvad paljud argentiinlased Euroopasse ja USAsse, püüdes peesosid iga hinna eest dollariteks vahetada. Peeso väärtus on tohutult langenud ja pangandussüsteem ikka veel külmutatud.

Rahvusvaluuta asemel dollar
Praegu oleks õige taastada usaldus pangandussüsteemi ja valuuta vastu. Seda saab kõige paremini teha majandust dollarisee-rides. Lisaks sellele peaks rahvusvaheline üldsus pakkuma erakorralist finantsabi, et aidata pangandussüsteemil pakkuda hoiusekindlustust ja seeläbi taastada natuke usaldust finantsinstitutsioonide vastu.