google earth link

Mida tõi peeso devalveerimine argentiinlastele?

http://ap3.ee/Default2.aspx?BlogID=aff9faee-7af9-4177-bbb4-ce2e1a015063

Advokaadibüroo Sorainen jurist Luis Felipe Mohando kirjutab aripaev.ee õigusblogis 2001-2002. aastal toimunud Argentiina finantskriisist, mis tõi kaasa peeso devalveerimise.

Viimastel ajal on palju räägitud, et praegune kriis Balti riikides on mõneti sarnane Argentiinas 2001-2002. aastal aset leidnud finantskriisiga. Elasin sel ajal Argentiinas ja olin seetõttu nende raskete aegade tunnistajaks. Eks iga lugeja saab minu mälestustest teha võrdlusi täna Eestis toimuvaga.

Sündmused, mis leidsid aset 2001. aasta detsembrist 2002. aasta märtsini, mil Argentiinas valitses kaunis suveilm, olid vaid üks osa pikast kriisidejadast. Kümme aastat varem rakendatud majanduse liberaliseerimine, erastamised ja valuuta sidumine USA dollariga tõid aastatega kaasa ennenägematult madala inflatsiooni, suure kasvutootlikkuse ning õitsengu. 2000. aastaks oli majandusstabiilsus suutnud üle elada mitmed kriisid ning loonud tuhandetele argentiinlastele võimaluse teha pikaajalisi plaane, säästa ning õppida ja reisida välismaal. Selleks ajaks oli valitsuse üle võtnud vasaktsentristlik koalitsioon, kes oli majanduse liberaliseerinud ning lubanud hoida seda stabiilsena.

2001. aasta alguses võttis olukord peale maksude tõstmist ning internetiäri mulli lõhkemist suuna halvemuse poole. Inflatsioon oli muutunud deflatsiooniks – inimesed ei tarbinud, vaid ootasid, et asjad veelgi odavamaks läheksid. Kõrged maksud ei soodustanud ettevõtlust ja tööliste tootlikkust, kriis süvendas eelarvedefitsiiti ning valitseva koalitsiooni poliitilist nõrkust, mida kahjustas lisaks asepresidendi tagasiastumine. Kõik see suurendas defitsiidi finantseerimise intressimäära ning ülisuurt välisvõlga. Argentiina riskipreemia muutus koormavaks nii riigi kui ka erarahandusele.

Kuna võla refinantseerimine oli muutunud võimatuks ning kasvav majandussurutis oli möödapääsmatu, üritas valitsus defitsiiti vähendada ning majandust stimuleerida, suurendades teatud majandusharudes makse, käivitades osades tööstusharudes stimulatsioonipakette ning vähendades riigiametnike palkasid eesmärgiga alandada intressimäärasid. Kasutuselevõetud meetmed aga ei toiminud – maksud muutsid erasektori olukorra veel hullemaks, stimuleerimisplaan kukkus läbi ning kohtud otsustasid, et riigiametnike palkade vähendamine oli nende põhiseaduslike õiguste vastane. Mõnede provintside valitsused, olles sularahast ilma jäetud, hakkasid palkade maksmiseks väljastama esitajavõlakirju. Peesode ja dollarite intresside vahe muudkui kasvas ning kongress üritas hoiustajaid maha rahustada, muutes valitsuse sekkumise panganduslepingutesse ebaseaduslikuks.

Oktoobrikuus toimunud valimiste ajaks oli valitsus veelgi nõrgenenud. Nad üritasid riigivõlga laiaulatusliku võlakirjade vahetuse abil refinantseerida ning avaldasid kohalikele pankadele ning pensionifondidele survet, et need võtaksid vastu pikaajalisi võlakirju, mille eesmärgiks oli vältida maksete katkemist või devalveerimist. Nähes, et pankade varad koosnevad nüüd liiga paljudest valitsuse võlakirjadest, otsustasid paljud hoiustajad minna üle dollariarvetele või oma säästud üldse välja võtta.

Novembris valmistusin magistritöö kirjutamiseks. Mul oli plaanis minna tööle ning koguda raha magistriõpinguteks Ameerika Ühendriikides. Kuid tööd oli võimatu leida – advokaadibüroodel ei olnud tööd, majandus oli paigalseisus ja keegi ei julgenud olukorra selginemist oodates suuri otsuseid teha.

Pangahoiuste vähenemisest ärevusse sattunud valitsus otsustas detsembri alguses pangakontod külmutada ning võtta kuni võlakirjade refinantseerimise lõpetamiseni uuesti kasutusele valuutavahetuskontroll. Iga inimene võis nädalas oma kontolt võtta vaid 250 peesot. Kuigi ülejäänut kontol olevat raha võis kasutada ülekannete tegemiseks, ei olnud sellest palju abi, sest vaid vähesed inimesed kasutasid sel ajal Argentiinas krediit- või deebetkaarte ning enamus tehinguid tehti sularahas. Paljud, eriti kõige vaesemad elanikud, sõltusid täielikult sularahast. Tänavamüüjad, lille- ja ajalehekioskite pidajad ning paljud teised kaotasid üleöö oma sissetuleku, kuna inimesed olid oma sularaha kasutamisega ettevaatlikud.

Mõne päeva möödudes hakkasid mitmed inimesed meeleheite ja oportunistide ässituste tõttu mässama ning supermarketeid rüüstama. Inimesed olid hirmul ning poliitikutest tüdinud. 19. detsembril kuulutas president välja eriolukorra, kuid ta ei täpsustanud, milline on tema plaan rahu taastamiseks ning kriisi lahendamiseks. Samal õhtul eirasid tuhanded inimesed kehtestatud liikumiskeeldu ning protesteerisid ministrite kodude ning valitsuse ametiruumide ees, paludes „lahendusi, mitte eriolukorda“ ja „kõikide poliitikute lahkumist“. Protestid kestsid terve öö ning muutusid järgmisel päeval vägivaldsemaks. Osa ministritest astus hommikul tagasi, pealelõunal astus peale edutuid läbirääkimisi opositsiooniga ka president tagasi ning valla pääses anarhia. See oli anarhia heas mõttes, sisaldades naabrite kogunemisi parkides, asjade toimimist ilma valitsuse sekkumiseta, bartertehingute keskuste moodustamist sularaha puuduse leevendamiseks – ja anarhia halvas mõttes, kus inimesed pidid ennast ise kasvava kuritegevuse eest kaitsma.

Sündmuste taustal jätkus poliitikategemine. Hoiused külmutati resoluutselt ning pangad suleti jaanuari keskpaigani. Kongress määras enne jõule ametisse uue presidendi, kes tunnistas riigivõla puudujääki ning üritas säilitada rahafondi ja kõrvaldada kindlalt poliitilised privileegid. Enne vana-aasta õhtut pidi president tagasi astuma, kuna ta kaotas valitsuse toetuse. Seejärel määras kongress ametisse uue presidendi, kes lubas hoiustajatele, et nad saavad oma raha tagasi. Kongress arutas rahafondi säilitamist uutel alustel, kuid palus siis presidendil kehtestada uus vahetussüsteem. Uks devalveerimiseks oli avatud – 10-aastane areng oli surnud, tappes säästud ning nende abil elu saanud unistused ja projektid. Selleks läks vaid veidi üle kahe nädala.

Pärast seda, kui Argentiina valitsus oli proovinud eksportijate ja importijate tarvis hoida ametlikku vahetuskurssi tasemel 1,4 peesot dollari kohta, lasti valuutakurss vabaks. Veebruaris maksis dollar juba 2 peesot ning augustis juba pea 4 peesot.

Riigivõla puudujääk ning devalveerimine olid paljude jaoks katastroofilise tähendusega. Kõik Argentiinaga seotud varad kaotasid suure osa oma väärtusest ning nende omanikud muutusid üleöö vaeseks. Palkade reaalne väärtus vähenes poole võrra. Dollari vääringus varade hinnad kerkisid kahe- või isegi kolmekordselt. Sellisteks varadeks olid muuhulgas kogu import (seda mõjutas ka puudujäägist tulenev rahvusvahelise finantseeringu puudus), enamus laenudest, kommunaalteenused (neil olid erastamiskava kohaselt devalveerimisvastased kaitsed) ning ka Argentiina peamine ekspordiartikkel – toit. Tegelikult olid enamikul lepingutest devalveerimisvastased klauslid (välja arvatud palga osas), muutes paljud automaatselt maksejõuetuteks. Seadus „kaitses“ ka pangahoiuseid ning nende dollariväärtust. Kuid neid dollareid ei tagastatud, kuna ühestki lepingust ei peetud kinni, vähemalt dollarites mitte…

Kriisi ajal laastas uus valitsus omandiõigusi ning muutis lepinguõigust, laiendades puudujäägi kõikidesse sektoritesse. Eksporti maksustati sisehindade katmise eesmärgil. Devalveerimiskaitsed kuulutati kommunaalteenuste erastamise lepingute osas kehtetuks ning kommunaalteenuste osutajaid ning energiatootjaid sunniti hoidma oma hindasid peesodes ja vanal tasemel. Valitsus pikendas väevõimuga hoiuste tähtaega ning konverteeris need peesodeks kursiga 1,4 peesot dollari kohta. Samamoodi konverteeriti peesodesse kõik kohalike pankade dollarilaenud, keelustades keskpanga nõusolekuta laenu- või dividendimaksed välismaistele osapooltele. Peesodesse konverteeriti ka kõik Argentiina seaduste kohaselt sõlmitud välisvaluutalepingud, isegi välisvaluuta riskikindlustus. Esialgu ei aidanud see midagi kompenseerida. Hiljem lubas see peesodesse konverteeritud kohustuste kohandamist inflatsiooniga ning andis pankadele ja hoiustajatel kompensatsiooniks pikaajalisi valitsuse võlakirju. Lühidalt öeldes ennetas valitsus devalveerimisest tulenevat lepingute ümbervaatamist, devalveerides sunniviisiliselt kõik ning kompenseerides selle vaid osadele väärtusetute võlakirjadega. 2002. aasta lõpuks oli SKP drastiliselt langenud ning vaesus tõusnud peaaegu 60%-ni.

Kui kohtud 2002. aasta veebruaris jälle tööle hakkasid, oli devalveerimisest, puudujäägist ning peesodesse konverteerimisest tulenev segadus tekitanud tohutu hulga kohtuvaidlusi, mis omakorda ummistasid koheselt kogu õigussüsteemi. Hoiustajad tahtsid oma sääste tagasi, hüpoteeklaenuandjad üritasid kehtestada oma dollarilaene ja taastada omandit ning kinnisvaraomanikud üritasid kehtestada vana rendiväärtust või üürnikke välja tõsta. Juristidel oli nii palju tööd, et Buenos Airese suurim advokaadibüroo rakendas tehastele sarnaselt kahe vahetusega töökorra.

Miks valitsus peeso devalveeris? Selleks et defitsiiti vähendada. Riigiametnikud, kes olid detsembris protesteerinud 13%-lise palgavähendamise vastu, seisid silmitsi reaalse 65%-lise vähendamisega. Välisvõla maksed olid peatatud, import oli suures osas vähenenud, ekspordimaksud ning ranged valuutavahetuskontrollid võimaldasid uut rahastamist. Lõpuks pakkus valitsus väärtusetute võlakirjade omanikele, kellest paljud olid Argentiina pensionifondid, võta-või-jäta vahetust, mis hõlmas 75%-list nominaalväärtuse vähenemist.

Mõne aasta pärast leidsid rahandusprobleemid lahenduse, kuigi ühiskond ning õiguslik kindlus maksid selle eest oma hinda. Kõrvalmõjuna muutus kogu majandus üleöö odavamaks, mis mõjus soodsalt turismile ja ekspordile. 1990ndatel aastatel ülesehitatud tööstuse võimsus ei kadunud ning mõne aja pärast hakati jälle tootma ja eksportima, kasutades ära odavamat tööjõudu ning tehislikult madalaid energia- ja kommunaalkulusid. Peale kuritegevuse järsku kasvu muutus raha kodus hoidmine ohtlikuks ning selle tulemusena tekkisid pankadesse jälle hoiused. Hiljem oli meil ka veidi õnne, kuna madalad intressimäärad tõstsid Argentiinas toodetud kaupade rahvusvahelisi hindu ning raha tuli jälle sisse. Peale segaduse selginemist sai majandus hoo sisse ja hakkas jälle madalaimast punktist kasvama. Tööpuudus ja vaesus vähenesid. Me jäime ellu.

Kes kasu sai? Poliitikud ja riiklikud haldusorganid, tööjõumahukad tööstusettevõtted-eksportijad ning need, kes dollari ja peesoga spekuleerisid ja kellel oli piisavalt õnne peesodesse konverteerimisest pääseda. Kes kahju kandsid? Kõik ülejäänud, eriti need, kellel olid investeeringud ja säästud.


Villu Zirnaski kommentaar

Hiig­las­li­ku rii­giee­lar­vekär­pe et­te­val­mis­ta­mi­ne tä­hen­dab, et vä­he­malt esial­gu min­nak­se esi­mest teed. Kas see on õige ja ai­tab meid ma­jan­dusk­rii­sist lä­bi?

Meie naa­ber Lä­ti, kes oli sa­ma­su­gu­se va­li­ku ees, va­lis koos IMF-iga sis­se­tu­le­ku­te kär­pi­mi­se tee. See ot­sus päl­vis pal­ju­delt skep­ti­li­si kom­men­taa­re, näi­teks mul­lu No­be­li ma­jan­dusp­ree­mia saa­nud Paul Krug­ma­ni blo­gi­sis­se­kan­de peal­kir­jaks sai „Lä­ti on uus Ar­gen­ti­na”. Mä­le­ta­ta­vas­ti püüdis eel­mi­se kümnen­di lõpus ma­jan­dusk­rii­si sat­tu­nud Ar­gen­ti­na en­nast pääs­ta kok­ku­hoiu­ga, kuid paa­ri aas­ta pä­rast las­kis ik­ka­gi ka va­luu­ta­kur­si va­baks (s.t de­val­vee­ris).

Üks Lää­ne-Eu­roo­pas ja Amee­ri­kas pe­sit­se­va­te analüüti­ku­te skep­si­se põhjus on see, et nen­de jaoks on mas­si­li­ne ja küm-ne­tes­se prot­sen­ti­des­se küündi­da võiv pal­ga­lan­ge­ta­mi­ne üsna ku­ju­tel­da­ma­tu asi, sest pä­rast 1930. aas­taid po­le lää­ne­maail­mas mi­da­gi sel­list ko­ge­tud. Nad liht­salt ei usu, et sis­se­tu­le­kuid oleks võima­lik pii­sa­valt pal­ju ja kii­res­ti külmu­ta­da ja kär­pi­da. Ees­tist vaa­da­tes see aga loo­tu­se­tu et­tevõtmi­se­na ei tun­du: eest­la­sed on vii­ma­sel paa­ril aas­takümnel lä­bi­tud ma­jan­dus­va­pus­tus­te tõttu veel üsna paind­li­kud. Sa­mu­ti on kroo­ni kur­si säi­li­ta­mi­ne suu­re hul­ga eest­las­te jaoks emot­sio­naal­selt täh­tis – see teeb pal­ga- ja ee­lar­vekär­be­teks va­ja­li­ke kok­ku­le­pe­te saa­vu­ta­mi­se liht­sa­maks.

Tei­ne asi, mi­da vä­li­sa­nalüüti­kud sa­ge­li adek­vaat­selt ei ta­ju, on Ees­ti väik­sus. Ees­ti-su­gu­se­le väi­ke­rii­gi­le on fik­see­ri­tud kurss ja sel­lest kin­ni hoid­mi­ne sel­gelt täht­sam kui näi­teks Ar­gen­ti­na­le või Aa­sia maa­de­le, kus toi­mu­nu­le mõel­des ar­va­tak­se meid­ki de­val­vee­ri­misküpse va­luu­ta­ga rii­ki­de hul­ka.

De­val­vee­ri­mist pal­gakär­be­test mõist­li­ku­maks pi­da­va­te ma­jan­dus­tead­las­te hin­nan­gul lük-kaks de­val­vee­ri­mi­ne ma­jan­du­se kii­re­mi­ni käi­ma kui pal­gakär­ped. Näi­teks Ar­gen­ti­nas, mis de­val­vee­ris pee­so 2002. aas­ta al­gu­ses, kuk­kus ma­jan­dus tol aas­tal 11 prot­sen­ti, aga 2003. aas­tal ju­ba tõusis 8 prot­sen­ti. USA dol­la­ri­tes väl­jen­da­tu­na oli Ar­gen­ti­na 2003. aas­ta SKT pa­ra­ku küll üle ka­he kor­ra väik­sem kui de­val­vee­ri­mis-eel­sel 2001. aas­tal ja jõudis taas krii­sieel­se­le ta­se­me­le al­les möö­du­nud aas­tal. Nii et üli­kii­relt mõjuv ime­ro­hi ei ole de­val­vee­ri­mi­ne kind­las­ti, eri­ti prae­gu­sel ajal, kus kõigil eks­por­di­tur­gu­del on sa­mu­ti kriis.


Väikeriigi eripära


Skep­ti­ku­te järg­mi­ne et­te­hei­de pal­gakär­be­te va­rian­di­le on see, et pal­gakär­ped val­lan­da­vad si­se­ma­jan­du­se al­lak­äi­gus­pi­raa­li. Kui kee­gi hak­kab saa­ma näi­teks 20 prot­sen­ti vä­hem pal­ka, peab ta vä­hen­da­ma tar­bi­mist, vä­he­ne­nud tar­bi­mi­ne oma­kor­da tä­hen­dab, et et­tevõte­tel õnnes­tub vä­hem müüa ja nad pea­vad toot­mist vä­hen­da­ma, mis tä­hen­dab järg­mi­si val­lan­da­mi­si ja pal­gakär­peid jne. Sel­le­le võib vas­ta­ta, et olu­kor­ras, kus mär­ki­misväär­ne osa tar­bi­ta­vast kau­bast (või nen­de val­mis­ta­mi­seks ka­su­ta­ta­vast too­rai­nest) im­por­di­tak­se, aval­daks de­val­vee­ri­mi­ne eest­las­te os­tujõule um­bes sa­ma­su­gust mõju kui sis­se­tu­le­ku vä­he­ne­mi­ne.

Kui vaa­da­ta va­li­kut pal­gakär­ped ver­sus de­val­vee­ri­mi­ne pan­ka­de ja lae­nuvõtja­te sei­su­ko­hast, tun­du­vad pal­gakär­ped ole­vat sel­gelt pa­rem va­lik. Pal­gakär­ped vä­hen­da­vad sa­mu­ti lae­nu­de ta­su­mi­se võimet, kuid va­li­ku­li­selt, mit­te kor­ra­ga ab­so­luut­selt kõigil, na­gu teeks de­val­vee­ri­mi­ne. Kui de­val­vee­ri­mi­se­le eel­neks kõigi eu­ro­lae­nu­de ko­hus­tus­lik pöö­ra­mi­ne kroo­ni­des­se, pää­sek­sid lae­nuvõtjad küll ker­ge­malt, kuid kan­na­ta­da saak­sid pan­gad. Võib küll öel­da, et pa­ras nei­le, aga ma­jan­dusk­rii­sist väl­ja pää­se­mi­seks lä­heb siis­ki va­ja ka elujõuli­si pan­ku. Li­saks on veel see oht, et nii ra­di­kaal­ne samm na­gu eu­ro­lae­nu­de kroo­ni­lae­nu­deks muut­mi­ne ei lä­he lä­bi il­ma sa­ma­su­gu­se sam­mu­ta hoius­te poo­lel, mislä­bi kao­tu­se osa­li­seks saaks hulk hoius­ta­jaid.

Ga­ran­tiid, et sis­se­tu­le­ku­te kärpi­mi­se teed mi­nek ai­tab Ees­ti ja Lä­ti lõpuks pank­ro­tio­hust ja ma­jan­dusk­rii­sist väl­ja, kee­gi an­da ei saa. Na­gu prae­gu kõik­jal maail­mas ma­jan­du­se koh­ta ar­mas­ta­tak­se öel­da: me sei­la­me tund­ma­tu­tes ve­tes. Aga se­da võib küll öel­da, et šan­sid on pii­sa­valt head, et proo­vi­da.

Kui lä­heb häs­ti, on meil ka­he-kol­me aas­ta pä­rast võima­lik esit­le­da uut edu­lu­gu: kui­das taas­ta­da ma­jan­du­se kon­ku­rent­sivõime pal­ku ja ee­lar­vet kär­pi­des ning va­luu­tat de­val­vee­ri­ma­ta. See võib pak­ku­da laial­dast hu­vi, sest on ju kõik eu­ro­ra­ha ka­su­tu­se­le võtnud rii­gid mäs­si­nud en­nast veel­gi kar­mi­mas­se „hul­lusär­ki” kui Ees­ti. Piir­kond­lik­ku ühis­ra­haa­la ka­van­da­vad ka Pär­sia la­he äär­sed maad (kui­gi se­ni rää­gi­tud 2010. aas­taks see veel ar­va­ta­vas­ti teoks ei saa). Tead­mist, kui­das hak­ka­ma saa­da, kui de­val­vee­ri­da po­le võima­lik, na­pib prae­gu neil kõigil.

© Project Syndicate kommentaar

Argentina suurenev eelarvedefitsiit on peamiselt 1999. aastal majanduse kokkuvarisemise tagajärg, mitte selle põhjus. Kuni 1999. a, kui algas majanduslangus, oli defitsiit väike. Esines küll eelarvelist raiskamist, kuid see ei olnud äärmusliku makroökonoomilise kriisi tagajärg. Langus ei olnud põhjustatud eelarvekulutustest, vaid pigem Brasiilia valuuta järsust devalveerimisest 1999. a veebruaris. See samm muutis Argentina peeso konkurentsivõimetuks ja pani investorid eeldama samasugust devalveerimist Argentinas. Kuna investorid põgenesid devalveerimise hirmus riigist, siis intressimäärad tõusid ja pangahoiused vähenesid. See süvendas langust 2000. ja 2001. aastal ning viis vähenevate maksutulude tõttu suureneva eelarvedefitsiidini. Argentina tolleaegne valitsus ja IMF proovisid haigust ravida eelarvekärbetega, kuid kasinus ei saanud mingil juhul takistada maksutulude vähenemist. Eelarvedefitsiit suurenes jätkuvalt, kuni majandus kokku varises.

Õige lähenemine Argentina probleemide lahendamisele oleks olnud spekulatsioonide lõpetamine devalveerimise ümber. Toetasin “dollariseerimist” või peeso asendamist USA dollariga ja seeläbi hirmu kaotamist tulevaste kursimuudatuste ees. Selle asemel lõpetas valitsus pangandussüsteemi tegevuse, nii et hoiustajad ei saanud enam oma peesosid dollariteks vahetada! Pangandussüsteemi sulgemine viis usalduse täieliku kokkuvarisemiseni. Nüüd emigreeruvad paljud argentiinlased Euroopasse ja USAsse, püüdes peesosid iga hinna eest dollariteks vahetada. Peeso väärtus on tohutult langenud ja pangandussüsteem ikka veel külmutatud.

Rahvusvaluuta asemel dollar
Praegu oleks õige taastada usaldus pangandussüsteemi ja valuuta vastu. Seda saab kõige paremini teha majandust dollarisee-rides. Lisaks sellele peaks rahvusvaheline üldsus pakkuma erakorralist finantsabi, et aidata pangandussüsteemil pakkuda hoiusekindlustust ja seeläbi taastada natuke usaldust finantsinstitutsioonide vastu.

Alar Tamming 2009: Hüperinflatsioon tulekul

http://www.tavid.ee/index.php?main=61&newsID=270
18.05.2009 | Alar Tamming

Mida teevad valitsused, kes seisavad silmitsi majandusliku kollapsi ja sotsiaalsete rahutustega? Hemingway vastas sellele nii: „Esimene võluvits ebaõnnestunud valitsusel on rahvusvaluuta inflatsioon ja teine on sõda. Mõlemad toovad lühiajaliselt rikkust ja pikaajaliselt valu.“

Kaks aastat tagasi avaldas Äripäev minu artikli "Suur majanduskriis tulekul". Artikkel ilmus majandusliku eufooria ajal ja artikli lõpulauset, „Kuid seekord ärgu keegi öelgu, et neid ei hoiatatud ette“, ei mäleta peale autori ilmselt keegi. Praeguseks on majanduskriis saanud sisse esimese hoo. Just nimelt esimese, sest nii nagu enamus inimesi arvab, et lähimal paaril aastal kriis ei lahene, vaid süveneb - nii kinnitab seda ka ajalooline kogemus ja kaoseteooria. Erinevused tekkivad, püüdes mõista, mismoodi kriis lõppeb. Enamus inimesi ja majandustargutajaid ootab, et taastuks endine majandusbuumiaegne olukord. Et majandust viiks edasi tarbmine ja kui laenukraanid taas lahti lähevad, siis saab tarbimismaania taas alata. Kahjuks on see võimatu. Juba pinnapealne tutvumine kaoseteeoriaga ütleb, et kui isereguleeruv süsteem on ületanud kriitilise piiri, siis on tagasipöördumine eelmise tasandi juurde võimatu. Nii nagu ei ole võimalik kapitalismist tagasi minna orjandusliku korra juurde või orjanduslikust korrast tagasi küttide ja korilaste ürgkogukondliku süsteemi juurde, nii ei saa ka praegu enam tagasi pöörduda kapitalistliku, tarbimisel põhineva majandusmudeli juurde. Kõikide süsteemide, nii ühiskonna, firma, kui ka inimese areng toimub alati läbi tsüklite. On tasakaalu aeg, siis jõutakse segaduste ajastusse ning seejärel korrastub süsteem uuel, kõrgemal tasandil ja saadakse hakkama probleemidega, mis eelneval tasandil tekitasid lahendamata konflikte. Igaühel on võimalik seda jälgida oma laste peal, vaadata, kuidas nende teismelised lähevad puberteediea konfliktide rägastikku ja kuidas nad sealt väljuvad tugevamate ja targematena kui enne või meenutada sotsialismi lõpuaega, kus süsteem ei suutnud enam väliskeskkonnale reageerida, läks kaosesse ja seejärel moodustus uus korrastatud erakapitalil põhinev süsteem. Sama võib iga firmajuht meenutada ka oma firma arengut jälgides ja meenutada, mismoodi kriisid on firmat edasi aidanud. Ilma sisemiste ja väliste vastuoludeta ja neid vastuolusid läbi arengu lahendamata on iga süsteem praktiliselt surnud olekus.

Praegune olukord on aga väga keeruline. Majandussüsteem on jõudnud seisundisse, kus tagasiteed enam pole, kuid kõige halvem on see, et süsteemil ei lasta normaalselt korrastuda. Normaalne korrastumine tähendaks seda, et kui teed äri ja võtad majanduskeskkonnas vastu vale otsuse, siis tuleb oma tegude viljad alla neelata. Ehk teiste sõnadega - kui pank on andnud välja halbu laene, siis see pank peab minema pankrotti. Inimene ja firma, kes on hoiustanud oma raha selles pangas ja teinud sellega vale valiku, peab oma rahast ilma jääma. Kui eraisik annab oma raha hoiule naabri kätte ja naaber sellest siis ilma jääb, ollakse ju oma rahast ilma. Lihtne ja loogiline, aga ainult siis, kui see puudutab teisi ja jääb abstraktseks konstruktsiooniks. Valitsused ja keskpangad ei taha sellega leppida, nemad arvavad, et surnud hobust on talle kaeru suhu toppides võimalik ellu äratada. Ja kui kohe ei ärka, siis on järelikult liiga vähe topitud, sest kuidagi hästi on meeles, et siis kui hobune edukalt jooksis, sõi ta naudinguga kaeru. Nii et lõputud abipaketid ei hakka ka niipea lõppema. Süsteemi paranemist läbi tõelise valu tulla ei lubata ja ees ootab pikaajaline hinges vaakumine. Kuid tänu inimlikule faktorile on tulemas palju suurem häda. Majandus, mis on praegu minemas kraavi ühele poole, lendab suure tõenaäosusega kraavi teisele poole. Igaüks, kes on rallit sõitnud ja tundnud, kuidas auto hakkab külg ees teelt välja libisema, teab, et liigselt rooli keerates on kerge end leida teiselt poolt kraavist. Jah, praegu toimub palkade vähenemine ja hindade alanemine, kuid see on alles eelmäng tõelisele oopusele, milleks on hüperinflatsioon. Vaadates maailma rahanduse ajalugu, on kõik korrad, kus on püütud oma vähest raha hulka parandada raha juurde trükkides, mitte oma kulusid kokku hoides, lõppenud hüperinflatsiooniga. Värskeim näide on Zimbabwe, kuid nimekiri on peaaegu lõputu: Venemaa, Ukraina, Türgi, Argentiina, Mehhiko jne. jne. Aastaid ma ei hakka nende kriiside taha panema, neid võib igaüks internetist leida. Hüperinflatsioon on majanduse ja rahandusega sama kindlalt kaasaskäiv nagu smsi-saatmise võimalus igas uues mobiiltelefonis. Ludwig van Mises kirjeldab seda nii: „Lõpuks ärkavad massid. Nad mõistavad ootamatult, et inflatsioon on ametlik poliitika ja kestab lõputult. Igaüks on ärevil ja tahab vahetada oma raha „reaalse“ kauba vastu, ükskõik, kas ta vajab seda või mitte, ükskõik, kui palju ta selle eest peaks raha maksma.“

Ühe uuringu järgi, mis teostati 120 riigi kohta, selgus, et viimase 7 aasta jooksul oli 90-s riigis raha kaotanud oma väärtusest vähemalt poole. 30 eduka riigi hulka kuulusid USA, Lääne-Euroopa, Austraalia ja veel mõned. Aga seekord on süsteemi ebastabiilsus jõudnud ka arenenud riikideni välja ja praegu tarvitusele võetud meetmed saavad viia ainult ühe tulemuseni, selleks on praeguse rahasüsteemi häving läbi hüperinflatsiooni. Eriti kiirendab seda praegune kollektiivne vigane mõttemuster, mis kinnitab, et rasketel aegadel on vaja riigil hakata rohkem sekkuma ja ise teenuseid ostma, et inimesed töötuks ei jääks. Oleks riigi varahoidlas see raha olemas, mille eest need ostud tehtakse ja palgad makstakse, oleks kõik korras, aga paraku seda pole. Ja ilma rahata teenuse ja kauba ostmise nimetamine peenete terminitega nagu Keyneslik majandusteooria või misiganes, ei muuda asja olemust. Riik tahab saada teenust, andes vastu raha, mis hiljem muutub väärtusetuks. Paraku on nii, et kui raha juurde trükkimine (loe: abipakettide andmine) lahendaks majandusprobleeme, oleksime ja elaksime me juba aastasadu lõputus rikkuses.

Jah, praegu ei paista veel hüperinflatsiooni kusagilt, aga protsessidel on oma sisemine loogika ja ajakulg. Kui auto sõidab garaazist välja, siis ta ka alguses tagurdab ja sellel suunal ei pruugi olla lõppsihi asukohaga mingit pistmist. Näiliselt päästetakse praegu autotööstusi ja ettevõtteid, kuid tegelikkuses on tegemist hüperinflatsiooni poole viivate sammudega. Mingil hetkel tõusevad hinnad ja siis on vaja tõsta palku, et inimesed saaksid hakkama. Palkade tõstmine viib taas hindade tõusule, sest kogu raha, mis olemas, hakkab otsima kaupa ja see viib taas vajadusele palkasid tõsta. Ühel hetkel hakkab see protsess kiirenema ja valitsuste ja keskpankade unistus hoida inflatsioon kontrolli all, puruneb nagu taldrik peale järjekordset kodutüli klassikalises perekonnas. Kiireneva inflatsiooni ajal sattuvad raskustesse kõik tootmisega tegelevad firmad, sest pidevalt hakkab juhtuma nii, et müüdud kauba eest saadud raha eest ei piisa enam uue kauba tooraine tasumiseks, sest see on liiga palju kallimaks läinud. Kui tavalises majandustsüklis on peale toorainest kauba valmistamist ja selle müüki firmal rohkem raha, et osta veel rohkem toorainet ja valmistada sellest uus toode - ehk tekib kasum-, siis hüpeinflatsiooni ajal ei piisa enam kauba müügist saadud rahast uue tooraine soetamiseks ja peale igat kaubakäibe ringi on firma vaesem kui enne. Hetkel on seda kontseptsiooni raske mõista, aga kui see aeg kätte jõuab, siis loodetavasti meenub ka eelpool toodud lõik.

Kuid kõigel sellel on ka oma hea külg - hüperinflatsiooni algus tähendab ka kriisi lõpu algust. Seda küll inimeste ja firmade aastate jooksul kogutud varade hävimise hinnaga, aga sinna ei saa midagi parata, sest see aja jooksul teenitud ja kogutud varandus on läbi peente ümberjagamismehhanismide praeguseks hetkeks ära kulutatud ja makstud välja kõikvõmalikele pensioni ja kindlustusfondide kõrgeteks preemiateks ja palkadeks. Paraku tasuta lõunaid ei ole, see kõik tuleb kinni maksta ülejäänud maailmal. Majanduskiriis on käes, hüperinflatsioon on tulekul.

Lõpetuseks kordan eelmises artiklis olnud lauset: „Ärgu keegi öelgu, et neid pole hoiatatud“. Kuid iseensest mõista on sellest hüüdlausest sama vähe kasu kui tühjas kirikus või rahvast täis kõrtsis kõne pidamisest – keegi niikuinii ei kuula.

Artikkel peegeldab autori isiklikku arvamust kogu maailmas praegu toimuvate protsesside kohta.

Alar Tamming 2007: Eepiline majanduskriis tulekul

http://www.tavid.ee/index.php?main=11&newsID=273
00.10.2007 | Alar Tamming

Majanduskriisidega on läbi ajaloo alati kaasnenud kaks asjaolu. Esiteks keskpangad ja valitsused ei teata neist kunagi ette, vaid konstateerivad takkajärgi. Teiseks inimesed kaotavad oma vara ja säästud. Mõni kuu enne Soome marga devalveerimist 1990. aastate alguses teatas Soome keskpank, et see on absoluutselt välistatud. Rublaaja lõpul ei hoiatanud meid keegi hüperinflatsiooni eest, mis oli käivitumas. Tais, Mehhikos, Argentiinas, Ekuadoris oli veel mõni kuu enne krahhi eufooriline meeleolu. Kuid kõik nad lõpetasid ühtmoodi - raha väärtuse drastilise langusega.

Kuid siis tundus, et on leitud vasturohi majanduskriisidele - tuleb siduda oma raha tugeva riigi rahaga ja kõik ongi korras. Argentiinas, Ekuadoris, Hiinas, Araabia Ühendemiraatides on käigus sisuliselt dollar, mõnes riigis, sh Eestis euro. Läbi on arutamata ainult üks küsimus. Mis siis saab, kui dollari või euro puhul käivituvad samad protsessid, mis on läbi aegade viinud hukule paljud rahasüsteemid.

Ja kahjuks on see aeg kätte jõudmas. Seekordne majanduskriis saab alguse veel lähiaastail USAst ja ületab oma mõõtmetelt kaugelt 1930. aastate suure depressiooni. Seekord on finatsturgude globaliseerumise tõttu aga kaotajaks kõik.

Algus sellisele stsenaariumile pandi 1971, kui USA sidus oma dollari lahti kullastandardist ja teatas teiste riikide keskpankadele, kes soovisid oma dollarite eest saada kulda, et "arusaamine, et USA dollar on tagatud alati kullaga, on kahetsusväärne eksitus".

Esimesest ehmatusest saadi siiski üle ja maailm hakkas elama elu, kus rahasüsteem püsib ainult usaldusel. See eksperiment on praeguseks kestnud 35 aastat. Kuna raha hulka ei piira enam reaalne tagatis, siis on maailma raha hulk hakanud kasvama järjest kiirenevalt. Austria majndusteadlane Ludwig von Mises on öelnud, et "majanduslikult on ilmselge fakt, et krediidi lainemine viib majandusbuumile. Kuid see saab toimuda ainult seni, kuni krediidihulk suureneb üha kiiremas tempos. Aga krediit seisab paberraha savijalgadel ja ühel hetkel toimub kollaps". Ja lisab, "et ei ole mitte ühtegi võimalust vältida lõplikku kollapsit, mille toob kaasa krediidi suurenemine."

USA eelarve puudujääk on kasvanud 300 triljonilt 500 triljonile ja sealt edasi 800 triljonile. Negatiivne väliskaubandusbilanss ulatub 7%-ni sisemajanduse koguproduktist. Samas on ajaloost teada, et juba alates Rooma riigi aegadest on puudujääk üle 4% kutsunud esile majanduskriise ja raha devalveerimise. USA võlg kasvab ka praegu tempoga üle 2 miljardi dollari päevas.

Kõike seda pidu läheneva katku eel võimaldab raha hulga drastiline suurenemine. Möödunud aastal suurenes raha pakkumine Venemaal ligi 45%, Hiinas ligi 20% Euroopa Liidus ja USAs ligi 10%. Raha pakkumine ületab selgelt majanduskasvu. Samasugune protsess on toimunud kõikide majanduskriiside eel.

Tekib muidugi küsimus, mis on sel tegemist Eestiga, meie oleme Euroopa Liidus ja raha on meil seotud euroga. Kahjuks on maailm muutunud suureks finantskülaks. Kui juba 1920. aastate suure depressiooni ajal läks Euroopas pankrotti üle 3000 panga, siis seekord on ülemaailmse kriisi tagajärjed tõenäoliselt hullemad.

Arvestades praegust elektroonilist kauplemissüsteemi, kus ühe päeva valuutaturgude käive ületab terve maailma ühe aasta kaubakäivet, on ennustatud, et ühe ööpäeva jooksul võib USA dollar kaotada pool oma väärtusest, kui turgudel tegutsevate spekulantide teadvusesse jõuab info rahanduse reaalsest olukorrast ja nad otsustavad dollarit müüma hakata. Maailm on näinud paberraha kadu mitmeid kordi, aga elektroonilise raha krahhi veel mitte. Kuid see ei jää tulemata.

Kätte on jõudnud kriisi eelõhtu ja üleval on ainult küsimus, millal kriis algab. Mahjandusteaduses on puudu hüperboolsete järjest kiirenevate protsesesside analüüs. Kuid et neid mõista, toon ühe näite hoopis teisest valdkonnast. Bakterite paljunemine ideaalsetes tingimustes on hüpeboolne, kiirenev protsess. Kui nad poolduks iga minuti tagant, oleks neid kahe minuti pärast neli, kolme minuti pärast kaheksa, nelja minuti pärast kuusteist jne. Kui võtta kell 12 päeval tühi klaas, panna sinna üks bakter, mis hakkab poolduma iga minuti tagant ja täpselt kell 24 oleks klaas täis, siis saab esitada kaks küsimust. Millal on klaas poolepeal? Vastus: kell 23.59, minut enne südaööd. Aga millal on aru saada, et klaas hakkab täis saama? Vastus: kaks minutit enne südaööd oli täis veerand klaasi, kolm minutit enne kaheksandik, neli minutit enne 1/16 ja 5 minutit enne 1/32. Järelikult viis minutit enne klaasi täitumist oli täidetuid ainult 3% klaasist! Siit on ka selge, miks majanduskriisid tulevad ootamatult ja lootused, et ma jõuan oma raha pangast ja aktsiatest välja võtta, jooksevad liiva. Protsess toimub järjest kiirenevalt. Ei ole teada ka ühtki näidet, kus oleks jõutud oma suured võidud välja võtta.

Koos valuutade väärtuse languse, hüperinflatsiooni ja säästude kadumisega sööstab ainuke raha, mida valitsused ei saa oma suva järgi juurde tükkida, raketina taevasse. See raha on kuld. Kuld on olnud raha üle 2500 aasta ja taastab peagi oma positsiooni. Isegi Alan Greenspan ütles mais 1999 Senati rahanduskomisjonis, et "kuld esindab siiani viimase maksevahendi osa maailmas. Paberraha ei aktsepteerita äärmuslike olukordade korral. Kulda aktsepteeritakse alati".

Peale krahhi läheb elu muidugi edasi, kuid seekord ärgu keegi öelgu, et neid ei hoiatatud ette.

Lingid

http://globaleconomicanalysis.blogspot.com/

Kas raha kaotab oma väärtust?

http://forex.delfi.ee/est/News/NewsView?id=388

Keskpankade otsus ujutada maailma majandus üle uue rahaga, väärib heakskiitu – tingimusel, et nad teavad, millal peatuda.

Olles langetanud intressimäärad 1%-lt nullini, avas FRS ukse täiesti uute võimaluste maailma, kus suurem osa traditsioonilisi reegleid lihtsalt ei kehti või omandab vastupidise mõtte, - see on omamoodi majanduslik muinasjutumaa, kus kodanikud saavad tasuta raha, valitsused aga võivad kulutada ja laenata nii palju kui hing ihaldab, kartmata laenude maksumuse tõstmist. Nüüd, mil FRS on teinud esimese sammu, ülejäänud tõenäoliselt järgnevad talle. Mida kiiremini nad seda teevad (Inglise Pank juba tegi seda oma möödunud istungil), seda suuremad on võimalused vältida depressiooni. Muuhulgas kaasnes FRS otsusega minna üle null-intressimääradele „mittestandardsete“ monetaarmeetmete vastuvõtmine. Lihtsas keeles kõneldes lubas ta trükkida ja jagada raha senikaua, kuni USA majandus surutisest välja rabeleb.

Mitte kunagi varem ei ole mitte ühegi arenenud riigi keskpank andnud nii ühemõttelisi lubadusi. Kuid mida tähendab see praktikas? Kaasaegses majanduses eksisteerib kolm viisi „raha trükkida“. Esimene ja kõige ettevaatlikum lähenemine seisneb FRS poolt ohutute aktivate ostmises, nagu näiteks riigi võlakirjad, hüpoteeklaenud ja muud garanteeritud võlakohustused, mis praegu kuuluvad erapankadele, investeerimisasutustele ja füüsilistele isikutele. FRS tasub nende eest, kandes vahendid elektroonilise ülekande teel inimeste või asutuste pangakontodele. Ühe miljoni dollari ostetud aktivate eest kannab FRS üle ühe miljoni dollarit uut raha era-pangakontodele. See „raha“ ilmub sõna otseses mõttes ei kuskilt. Selle ilmumiseks piisab FRS-il teha elektrooniline märge arvutimonitoril. Märke tulemusena täieneb USA majandus 1 miljoni dollari võrra, kuivõrd elektroonilised deposiidid kujutavad enesest seaduslikku maksevahendit. Probleem seisneb selles, et iga niiviisi trükitud miljoni eest peab erasektor FRS-ile ära andma mingisuguseid väärtusi, näiteks hüpoteeklaenusid või riigi võlakirju sama summa eest. Selle tulemusena ei tunne erasektor ennast rikkamana ning vaevalt et suurendab tarbimist või investeeringuid. Sellepärast võib FRS minna edasi.

Teine viis on osta riskantseid aktivaid: hüpoteekväärtpabereid, mis on tagatud kommertskinnisvaraga, krediitkaartide laenusid, võimalik, et isegi maju ja aktsiaid. Makstes erasektorile kõrgendatud hinda hüpoteeklaenude, aktsiate ja muude riskantsete aktivate eest, teeb FRS teda tõepoolest rikkamaks. Kuid veelgi olulisem on asjaolu, et ta saab anda uued laenud üle otseteed ettevõtetele ja eraomanikele, minnes mööda paralüseeritud erapankadest. Taolist tegevust võib peatselt oodata Inglise Pangalt ja Briti valitsuselt, kui neil on kas või tilgake tervet mõistust.

Kõige radikaalsem variant, - läkitada trükitud raha vahetult USA valitsusele, mis seejärel antakse maksusoodustuste vahendusel üle kodanikele. Taoline rahalise ekspansiooni vorm on võrreldav uue raha väljalaskmisega ja selle laialipildumisega helikopteritelt – selle äärmusliku ettepaneku eest sai FRS esimees Ben Bernanke endale hüüdnime Benny- helikopterike. Kahtluse korral selles suhtes, kas üksikud kodanikud hakkavad uut raha kulutama, võib FRS leppida valitsusega kokku otseste kulutuste programmi sisseviimisest ühiskondlikeks vajadusteks, mida rahastatakse tasuta elektroonilise rahaga, mitte aga maksusoodustuste või võlakirjade emissiooni abil. FRS võib suure tõenäosusega garanteerida, et niiviisi loodud uus raha tõstab majandusaktiivsust ja tööhõive taset. Kuid selle veendumuse eest tuli kallilt maksta.

Keskpank, kes trükib raha mastaapsete riiklike kulutuste rahastamiseks, ei erine sisuliselt millegi poolest Zimbabve ja Weimari Saksamaa pankadest. Kuid väljakujunenud tingimustes võib FRS lubada enesele minna niisugusele riskile. Pangad, ettevõtted ja tarbijad on niivõrd veendunud terendavas majade, aktsiate, tooraine, masinate, olmetehnika ja muude aktivate hinnalanguses, et püüavad säilitada kõiki oma säästusid riigi poolt garanteeritavates väärtpaberites. Selle tagajärjel keelduvad nad investeerimast tootmisaktivatesse ning see viib edasisele langusele. FRS ja teised keskpangad peavad trükkima raha piiranguteta senikaua, kuni investorid, organisatsioonid ja tarbijad saavutavad piisava enesekindluse, et hakata vahendeid kulutama. Kuid niipea, kui see juhtub, tuleb trükipressid peatada, vastasel juhul osutub provotseeritud inflatsiooniline buum halvemaks jooksvast deflatsioonilisest kriisist.

Vaatamata traditsioonilisele veendumusele on inflatsiooniga märksa keerukam toime tulla kui deflatsiooniga. Teist saab alati peatada – kõik, mis selleks on tarvis, on keskpanga soov trükkida raha, mida toetavad poliitikud, kes vähendavad maksusid, suurendavad riiklikke kulutusi ning toetavad pankasid, mitte aga ei püüa neid likvideerida. Poliitikute jaoks see ongi kõige väiksema vastupanu tee. Nimelt nende moralismi ja ebapraktilisuse tõttu, iseäranis pankade ja raamatupidamisaruandluse reguleerimise suhtes, on kriis muutunud katastroofiks. Võitlus inflatsiooniga – see on täiesti teistsugune asi. See eeldab tõepoolest tähtsaid otsuseid: karmi riiklike kulutuste vähendamist, maksude tõstmist ja kõrgeid intressimäärasid. Täna ähvardab meid deflatsioon, mitte inflatsioon. Meetmed sellega võitlemiseks on suhteliselt valutud ja ei nõua suuri kulutusi. Keskpangad ja poliitikud väärivad kiitust väiksema vastupanu teed mineku eest – tingimusel, et nad teavad, millal peatuda.

Alar Tamming: psühholoogilised vead ja äri

http://forte.delfi.ee/news/varia/article.php?id=20737843

1998. aastal läks pankrotti LTCM (Long Term capital Management) fond. Tegemist oli tähelepanuväärse sündmusega, sest fondi asutajad Myron Scholes and Robert C Merton olid saanud Nobeli preemia majanduses.

Oma suurepärast tuletisväärtpaberite väärtuse määramise ideed praktikas ellu viies tabas neid ebaõnnestumine. Näiliselt ei tohiks sellel midagi olla psühholoogiaga pistmist, sest ebaõnne põhjustas Mehhiko raha devalveerimine, mis aga polnud neil üheski valemis sisse arvestatud.

Fondi juhid kasutasid keerulisi majandusvalemeid, mis oleks pidanud neile edu tooma. Ainus raha, mis nad nende valemite koostamisest said, oli Nobeli preemiaga kaasnenud 6 miljonit dollarit. Kahjum, mis tekitati investoritele oli üle nelja miljardi. Tekib küsimus, kuidas saavad sellised asjad olla võimalikud.

Usk ennustatavasse tulevikku on viga

Esimene suurem viga on üldinimlik. See on inimeste usk, et tulevikku on võimalik ette ennustada. Et inimesed on piisavalt haritud ja targad, et teada, mis homme juhtub. Üldreeglina ei ole homse ennustamine eriti keeruline. Näiteks homse ilma ennustus on täpne 95% ulatuses. Kusjuures igal ühel on ise võimalik ilma ennustamisel saavutada ka 70% täpsus. Nimelt tuleb ennustada, et homne ilm on täpselt samasugune kui täna. Ja ligi 70 % täpsusega on Teil õigus.

Sama on valuutakursside ja aktsiate hindadega. Suure tõenäosusega jätkub sama trend . Kui hinnad tõusevad, siis jätkavad nad tõusmist. Kui püsivad kuskil vahemikus, siis jätkavad seal püsimist. Kui kukuvad siis jätkavad kukkumist. Kuid pikemas perspektiivis on võimatu ette ennustada milline ilm on kümne aasta pärast või mis on nafta hind aastal 2012.

Kui vaadata minevikku, siis on aeg-ajalt leidnud aset ootamatud, etteennustamatud sündmused. Nõukogude Liidu kokkukukkumist ei osanud keegi ette näha, Maailma kaubanduskeskuse ründamine oli täielikult ootamatu ja maailma muutev. Möödunud sajandis pikemalt tuhnides leiab selliseid sündmusi lõputult: Kuuba kriis, aatomipommi leiutamine, kaks maailmasõda negatiivse poole pealt ja lennunduse areng, interneti kasutuselevõtt ja inforevolutsioon positiivse poole pealt jne.

Siinkohal jätame minemata 19. sajandisse koos hõõglampide, röntgenkiirguse avastamise, aurumootori ja esimese kinofilmiga 1895. aastal, mis kõik muutsid maailma tundmatuseni. Kuid kuna psühholoogiliselt on inimestel hirm ebaselguse ees, siis tulevikku selliseid, eriti negatiivseid ootamatusi ei planeerita. Mis muidugi ei tähenda, et need jääksid tulemata.

21. sajandi enam-vähem kindlalt toimuvad ootamatud sündmused (lubage siin natuke kriitikavabalt fantaseerida) on ookeanide veetaseme tõus ettearvatust rohkem, tuumapomm või nn räpane pomm mõnes suurlinnas ja Krakatau taolise hiidvulkaani purse. Lisaks tabab Jaapani hiigelmaavärin ja maailma enneolematu majanduskriis ning sellele järgnev hüperinflatsioon, mis ilmub ei tea kust, aga kindlasti mitte poliitikute valedest otsustest, grupimõtlemisest ega inimlikust rumalusest.

Positiivsete sündmuste hulka võivad kuuluda nanotehnoloogia ja biotehnoloogia võidukäik või mõni täiesti ootamatu ja seni teadusele võimatu sündmus (näiteks aatomi teleportatsioon).

Süüdi on teised?

Siinkohal on paras aeg välja tuua teine psühholoogiline viga. Inimesed omistavad edukad äritehingud oma tarkusele, kuid ebaõnnestumised kellelegi teisele, näiteks poliitikutele ja järelevalveorganitele, kes peaks teoreetiliselt jälgima, et kõik on korras.

Kui kinnisvarabuumi ja börsitõusu ajal teenitakse suuri kasumeid, siis on see vaieldamatult iseenda geniaalsuse ilming, aga kui kätte jõuab kinnisvarakriis ja börsikrahh on tegemist minust sõltumatu sündmusega ja ma olen ohver kes vajab riigi toetust.

Lihtsamatest psühholoogilistest vigadest on kõik kuulnud. Näiteks soovmõtlemine. Kui inimene ostab mingit aktsiat, siis tema usk antud aktsia tõusu suureneb.

Kollektiivne mõtlemine

Üks levinumaid vigu on kollektiivne mõtlemine. Nimelt on inimeste mõtlemine paljuski mitte vaba ja iseseisev, vaid tingitud ühiskonnas levinud hoiakutest ja mõttemallidest.

Kui töötad pangas, siis näed sa kõike läbi pankuri silmade, kui sa oled kirurg, siis sinu arust tegeleb kogu maailm ainult jalaluude murdmisega. Kollektiivne mõtlemine on nii domineeriv, et seda isegi ei panda enam tähele ja kui keegi esitab lapselikke naiivseid küsimusi, siis need lihtsalt naerdakse välja.

Näiteks mis on aktsia? Kas ta on väärtpaber, mida soetatakse selleks, et teda kallimalt edasi müüa või on tema olemus midagi muud? Kas raha on paber ja pankades olev elektriimpulss või ta peaks olema vahetusväärtus sinu tehtud töö produkti vahetamiseks teise samaväärse produkti vastu? Ja kui ta on vahetusväärtus, siis miks aja jooksul tema väärtus kahaneb ehk teiste sõnadega, miks tekkib inflatsioon?

Aktsia puhul on tegelikult tegemist ettevõttest ühe osa omamisega. Kui ostad endale ühe Baltika aktsia ja hiljem hind langeb kaks korda, oled sa endiselt ühe aktsia omanik. Seepärast hämmastavadki mind alati ajalehtedest loetud väljendid miljarditest, mis börsid on mõne päevaga minema lennanud. Reaalsus on see, et neid miljardeid pole kunagi olemas olnudki.

Pankrott? Ilmvõimatu!

Siinkohal tuleb mängu veel järgnev fenomen: aktsiahinna tõusu korral arvestab inimene tõusuhinna juba omaenda rahaks ja kui kursid langevad, on tal tunne, et teda on röövitud; midagi nagu oleks temalt ebaõiglaselt ära võetud. Rääkimata sellest, et aktsiate puhul tundub aktsionäridele olevat välistatud ettevõtte pankrotti minek ja seeläbi raha kaotamine.

See võib juhtuda Venemaal Jukosega, aga mujal mitte. Ning veelgi enam, kollektiivses teadvuses on arvamus, et pankades raha säilib ja nende pankroti korral kompenseerib valitsus või keegi teine inimeste pangas oleva raha. Seaduse järgi tõesti kompenseerib, osaliselt kuni 50 000 euro väärtuses. Aga seda, et pärast Ameerika Suurt Depressiooni läks Euroopas üle 3000 panga pankrotti, ei mäleta peaaegu keegi, rääkimata küsimusest, kas kellelgi on üldse seda raha, millega planeeritakse kahjud kompenseerida.

Kuidas olla edukas?

Kõige levinum kaitsemehhanism on ratsionaliseerimine. Piisab lausest — majandus ongi tsükliline. Et see on täiesti normaalne, et tõusule järgneb langus, ja kuna praegu on langus, siis varsti seisab ees tõus ning kõik noogutavad rahulolevalt, sest pinge kaob. Lisaküsimusi ei esitata. Milleks?

Teada saada, et Jaapanis on kakskümmend aastat pärast kriisi algust aktsiahindade väärtusest järgi alla 20 protsendi ja sama võib oodata kogu maailma… Või kuulda Kondratjevi majandustsüklitest, mis vältavad üle 60 aasta ja mille ajal finantskapital täielikult hävib…

Kõige lihtsam on aga kaitsemehhanismidest kasutada repressiooni — hirmutavad mõtted surutakse teadvusest välja ja nendele ei mõelda. Või ilmnevad need läbi ühe meeldivaima ja tervema kaitsemehhanismi, milleks on huumor. Visatakse nalja antud olukorra üle. Nii ilmubki analüütikute osta, hoia ja müü kõrvale tõelise investori soovitus — „hoia eemale“.

Kuidas siis olla edukas. Võibolla peaks alustama sellest, et ei tasu uskuda kõike, mis ajakirjanduses kirjutatakse. Tuleb proovida vabastada end kollektiivsetest mõttemustritest ja hakata usaldama iseenda sisemist tarkust. Mis tahes ajaloolises situatsioonis on kõige kasulikum olla teadlik sellest, mis võib juhtuda ja vastavalt valmistuda.