Eesti Päevaleht 28.12.2006 http://www.epl.ee/majandus/368060
Psühholoog Voldemar Kolga ennustab Eestile lähiaastatel tootmise kadumist, kuid majandusteadlane Urmas Varblane lubab tulevikku ka töösturitele.
Voldemar Kolga
psühholoogiadoktor, Akadeemia Nord
Tootmine on Eestis perspektiivitu ja läheb varem või hiljem kinni. Uus majandus on naudingumajandus, kus müüakse välja mõeldud ihasid, mille järgi kujundatakse tooteid ja teenuseid.
Meie ühiskond on postindustriaalne ehk siis infoühiskond. Asjade tegemine, nagu see oli paarkümmend aastat tagasi, on tõrjutud kolmandatesse maadesse nagu Hiina. Kui Eestis midagi veel toodetakse, nagu näiteks kartuleid, siis see ajapikku kaob.
Meie ühiskonda iseloomustab individuaalsuse õitseng. Püsikliendile pole enam tähtis toode või teenus ise, vaid iha, mis tootega kaasas käib. See tähendab, et uue ajastu infotooted peavad muutuma individuaalseks.
Iga inimene ajab mingit oma rida, mis teisi ei huvita, ta peab hakkama interneti abil otsima endale liitlasi üle maailma, sest naabrid temast ei huvitu.
Inimesed kaotavad üha rohkem ja rohkem otsustusvõimet, sest kaovad loogilised otsustamise alused. Võtame näiteks küsimuse sõjast Iraagis või Sakala keskuse lammutamise. Traditsiooniline ühiskond on jaotunud hea-halva skaalal ning inimene peab alati valima poole. Kuid praegu kaovad rindejooned ära.
Elu uues maailmas
Jõukus aitab otsustamatuse seisundi tekkimisele kaasa. Vaese inimesega on kergem manipuleerida, sest temal ei ole mitut valikut ja ta peab varem või hiljem pakutava ära võtma.
Kui inimese kuu sissetulek on netorahas kuni 10 000 krooni, siis raha juurde tulemine suurendab õnnetunnet. Ka noored ütlevad, et see on kuupalk, millega võib hakata elama. Kuni selle piirini oled õnnelikum, mida rohkem töötad, sest saad osta rohkem hüvesid.
Nüüd tekib nn outsourssimise teema, kus inimene loobub paljudest seni tavapärastest tegevustest, ostes need teiste käest sisse: valmistoit, autoremonditöökojad. Inimesed, kes on 10 000 piiri ületanud, elavad uues maailmas, kus ei pea enam kõike ise tegema.
Raha abil kujundavad inimesed endast väljapoole väga suurepärase pildi. Kuid tegelikult oled nii vilets, et ei oska isegi süüa teha. Muna oskad veel keeta, aga kartulit enam praadida ei oska. Inimese välised oskused ja isiksus muutuvad tühiseks.
Seega tõuseb uueks ärisuunaks hinge ja rahulolu müümine.
Saabub suur võimalus igasugustele religioonidele, kes seletavad inimestele, mis maailmas toimub. Tõekuulutajate äri hakkab õitsema, sest inimene on ise nii tühine.
Totalitaarsed mudelid asuvad võidukäigule. Sa ei pea ise mõtlema. Keegi on sinu eest ära mõelnud, nagu teevad reisi-, ostu- ja perekonsultandid.
Hea näide on toidunõustamine, kus liiguvad suured rahad. Inimene ei oska juba praegu ise süüa, ei tea, mis on temale hea. 1950-ndatel öeldi, et organism teab, mida süüa, kuid praegu ei usu keegi enam oma keha sõnumeid. Nüüd koostab keegi tasu eest individuaalse dieedi. Kui loed raamatu läbi, pead maksma 300 krooni, aga kui keegi nõustab just sind, siis juba 3000 krooni.
Noored, töö- või äriturule sisenevad inimesed, peavad tungima majandusellu teadmistega, mida inimene tahab. Kuid selle teeb raskeks asjaolu, et inimene ei tea, mida ta tahab. Nüüd hakkavad teenindajad ise uusi vajadusi looma.
Eestlasi juhib praegu ekspansioon, soov võimalikult palju haarata. Kas sellel tohutul majade ehitamisel Tallinna ümbruses on seost inimeste reaalsete vajadustega? Haakristide ja viisnurkade ära keelamine, mis on hoopis teiste riikide sümbolid, läheb sama nähtuse alla. Meil on selline superinimese tunne, et saame kõike kontrollida ja ette kirjutada. See tähendab, et ka kaupa või teenust ostes peab inimene tundma ennast kangelasena. Meie ettevõtjad saavad ennekõike panustada pakenditööstusele, kuid pakendi sees võib olla Hiina või Vietnami kaup.
Tootmine läheb Aafrikasse
Sama toimub Ameerikas. Kõik asjad, mida seal müüakse, on valmistatud Hiinas või Vietnamis.
Kui Hiina saab jõukaks, siis lükkab ta omakorda tootmise kuhugile mujale, näiteks Indiasse. Sealt edasi saab asjade tootmine nihkuda vaid Aafrikasse. Praegu ongi arenenud maailma üheks suurimaks probleemiks, kuidas tõsta Aafrika tasemele, et seal hakataks kümne aasta pärast midagi tootma. Kui aafriklased ei taha enam meile moblasid teha, siis tulevad robotid, sest seni on inimtöö odavam.
Mis saab Eestist? Kreenholm läheb kinni, Elcoteq läheb kinni. Sadamad on kadunud, sest naftat enam ei liigu, üle on mindud teistele energiatele.
Reformierakonna plaanide järgi kulub selleks 10–15 aastat, kuid Savisaare lubadus maksta 25 000 krooni kuus paneb tootmisele veelgi kiiremini põõna. Sellele palgatõusule järgnevat moraali langust ei ela ükski tööstusettevõte üle.
Tulevad turismitalud. Kilingi-Nõmmele ehitatakse konverentsikeskus paarile tuhandele inimesele. Igas külas on veekeskus, mis ühendatakse kaubanduskeskustega. Pintsaku ostad pärast seda, kui oled palju naudinguid ostnud ja lainetes möllanud.
Urmas Varblane
majandusdoktor, Tartu Ülikool
Eesti ei tohiks niipea tootmisvabaks piirkonnaks muutuda, sest meie kulutase on veel neli-viis korda madalam Lääne-Euroopa riikidest. Nendele järele jõudmiseks läheb veel paarkümmend aastat. Kuna meie majandus on väga väike, siis on ka võimalik leida maailmaturul niisuguseid nisˇsˇe, mille täitmine on meile jõukohane ja kus saame ka konkureerida. Ma ei räägi ainult peentest teadmusmahukatest kaupadest. Suur osa maailmas tarbitavatest kaupadest ja teenustest kuulub traditsiooniliste hulka ka edaspidi. Ka tulevikus on inimestel vaja süüa, elamispinda, kirjutusvahendeid ning meil on võimalusi ka nende vajaduste rahuldamisel maailmaturul edukad olla.
Lähim näide on Eesti majaehitusfirmade liikumine maailmaturule, kus selgub, et puidust kilpmaja on näiteks paljudes kohtades veel üsna tundmatu ja need turud ainult ootavad.
Eesti elanikud ei ole kaugeltki rikkad ja nad pole oma valikutes kuigivõrd vabad. Praegu valitseb eestlasi soov olla parem kui tegelikult. See mootor paneb suurt osa Eesti elanikest tarbima üle võimete, laenude arvelt ja tegema tööd hoopis hiljem.
Tooted lähevad uuele ringile
Kas on mõistlik, et inimesed loobuvad üha rohkem paljudest tavapärastest tegevustest ja ostavad need sisse teistelt? Kuid just läbi spetsialiseerumise on osutunud võimalikuks tõsta tootlikkust ja anda inimestele vaba aega ning muuta nende igapäevatöö füüsiliselt kergemaks. Tõenäoliselt läheb kogu meie igapäevaelus vajalike toodete ja teenuste innovatsioon uuele ringile, kus tarbimine seotakse infotehnoloogia ja tarkade materjalide uute võimalustega. Eriti rõhutaksin materjalide omaduste muutmist ja selle mõjul täiesti uute tarbimisvõimalustega toodete valmistamist, näiteks nn tark paber.
Optimistina loodan, et kui inimene saab rikkaks, tekib uus ring, kus ta on oma valikutes vaba. Pole välistatud, et nüüd tekib tal just huvi oma aias taimede ja lilledega askeldama hakata või oma perele vahelduseks ise leiba küpsetada. Tuntakse rõõmu käigust metsa, kus pannakse ise kokku kaseviht, mida oma kätega tehtud saunas kasutada.
Ma ei imestaks, kui paarikümne aasta pärast hakatakse pakkuma teenustena võimalusi õppida tegema asju, mida meie esivanemad iseenesest mõistetavalt oskasid ja pidevalt kasutasid.
Kõrgemal rikkuse tasandil võib toimuda uuel tasandil oskuste taassünd, mida toidab suuremast tulutasemest tulenev nõudlus nende toodete ja teenuste järgi, mis on tõepoolest suurepäraste oskuste tulemus. Näiteks on juba praegu Eestis olemas noori mehi, kes tunnevad huvi sepatöö vastu, üle kümnendite hakatakse jälle paate ehitama. Kuid praegu oleme veel nii vaesed, et ei raatsi kulutada raha tõeliselt väärtusliku meistritöö ostmiseks, vaid eelistame osta odavat ja lihtsat kaupa Made in China.
Eriti selge suund on ökoloogiliselt puhta toidu tarbimise kiire kasv, mis on ju sisuliselt tagasipöördumine vanade tarbimisharjumuste juurde, kasutades kombineerituna vanu ja kaasaegseid tootmistehnoloogiaid. Selle pöörde toimumise eeldus on kõrge tulutase, mis lubab kulutada ökotoidule palju rohkem ja teiselt poolt võimaldab see ka tootjatele suurt kasumlikkust.
Oluline küsimus seisneb toodete ja teenuste standardiseerimise ja kohandumise vahekorras. Reaalses majanduses on toodete ja teenuste täielik kohandamine iga indiviidi vajaduste järgi ülimalt kallis. Seetõttu tundub küll tõenäolisem, et pigem pakutakse piltlikult öeldes standardset võileiba, millel on peal õhuke kiht indiviidile kohandumiseks sobivat katet. Mida rikkamad on tarbijad, seda paksem on võileiva kate.
Kui tõepoolest peaks realiseeruma ülima individualiseerituse tasandil toodete ja teenuste pakkumine, siis see on suur võimalus rikaste riikide töötajatele oma igapäevase leiva teenimisel, sest nemad tunnevad oma rikaste kaaskondsete soove palju paremini kui Hiina või Bangladeshi tootjad. Seda enam, et Hiina majandus ei ole veel lähimatel kümnenditel huvitatud väikepartiilisest tootmisest ja selle nisˇi täitmine võtab neil veel hulk aega.
Eesti peamine ülesanne on arendada kooliharidust, mis arendab loovust ja kujundab väärtushinnanguid, mille kandjad on võimelised hakkama saama tulevikus, kus uue põlvkonna tulutase on kõvasti kasvanud. Näiteks nelja-viieaastane laps tahaks kangesti kõiki asju ise teha, proovida, katsetada ja avastada. Kuid mõne aja pärast hakkab tal see huvi vaibuma. Meie eesmärk on üles ehitada selline koolisüsteem, et avastuslikkus koolis säiliks ja areneks. Eestis on sadu noori tehnikahuvilisi, kelle jaoks on iga ralliauto või mootorratta jupp peensusteni tuttav ja nad on nõus sellele palju oma vaba aega kulutama.
Väga hea ja laialdane kõigile kättesaadav haridus võib meid paljuski päästa nende probleemide eest, millest kirjutab Voldemar Kolga.
03 January 2007
21 December 2006
Pajula: Rootsi juhib meie kinnisvara
Äripäev 21. detsember 2006
http://www.aripaev.ee/3441/arv_kolumn_uus_344101.html
Kõigepealt vahest paari sõnaga sellest, miks Eesti kinnisvaraturgu käsitlevas artiklis meie kinnisvaraturust eriti üldse juttu ei tule. 2005. a oli IMFi hinnangul Eesti sisemajanduse kogutoodangu väärtus ostuvõime pariteedi järgi 20 miljardit dollarit (ilma pariteedita oli see näitaja peaaegu kaks korda väiksem).
Eesti kinnisvaraturu kõrgkonjunktuur on iseseisva nähtusena sama olematu kui Antsla tehnoloogiabuum. Soome ja Rootsi - mille arvele langeb umbes 40 protsenti meie ekspordist ja kust on tulnud ligi 75 protsenti Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest - SKPde summa oli samal aastal 435 miljardit dollarit. Nende arvude võrdlus tõukab meid paratamatult järeldusele, et majanduslikus mõttes on Eesti maakond Fennoskandia kuninglikus vabariigis ning Eesti kinnisvaraturu kõrgkonjunktuur on iseseisva nähtusena umbes sama olematu kui Antsla tehnoloogiabuum (palun Antsla tehnoloogide ees vabandust).
Fennoskandia kuningliku vabariigi majandusruum on võrdlemisi komplitseeritud. Suurimas riigis on kasutusel oma valuuta, mille kurss on turujõudude meelevallas. Soome kuulub Euroopa Rahaliitu. Eesti rahaliitu küll ei kuulu, kuid on oma valuuta euroga jäigalt sidunud ning siin tegutsevad suurimad kommertspangad kirjutavad oma bilansid Rootsi kroonides.
Rahapoliitilises mõttes tekib seega huvitav kolmnurk, mille tipud paiknevad Frankfurdis, Stockholmis ja Tallinnas. Tallinn kuulub sellesse loetellu küll üsna tinglikult, sest valuutakomitee puhul ei saa ju rahapoliitikast üldse juttu olla, mistõttu Eesti Panka võiks ju sisuliselt käsitleda ka Rootsi keskpanga filiaalina (täpselt samuti nagu Eesti suurimad kommertspangad on sisuliselt Rootsi suurpankade filiaalid).
Eesti avalikkus peab lähimaks keskpangaks üldjuhul Euroopa Keskpanka. See on ka loomulik, sest rõhuv osa Eesti eraisikute eluaseme- ja ettevõtete investeerimislaene on võetud eurodes. Ent ikkagi - laenud on väljastanud pangad, kelle kasumiarvestus käib Rootsi kroonides ning kelle jaoks raha kättesaadavus sõltub eelkõige Rootsi keskpanga intressiotsustest.
Siit on aga vaid üks samm järelduseni, et Eesti rahandustingimused ja nende tuletised (sh ka kinnisvarahinnad) sõltuvad palju rohkem Brunkebergstorg 11 astutud sammudest, kui seda seni on arvatud.
Iseasi on muidugi see, et võrreldes Euroopa Liiduga, on Rootsi veel väiksem (ca kaks protsenti) kui Eesti võrreldes Rootsiga (ca kaheksa protsenti), mistõttu ka Rootsi pole omakorda sisuliselt midagi enamat kui maakond Euroopa Liidu äärealal. Kaubandussidemete tihedusest tulenevalt astub Rootsi ka majandustsükli mõttes Euroopa Liiduga ühte sammu. Mis tähendab jällegi seda, et ka keskpanga intressitsüklis kõnnivad Frankfurt ja Stockholm suuresti käsikäes.
Viimase kaheksa aasta kogemus kinnitab seda väidet. Mõlemad pangad alustasid intresside tõstmist 1999. aasta lõpupoole ning muutsid kurssi 2001. aasta keskpaiku. Langetamisfaasis oli Riksbank esialgu märksa vaoshoitum; veel 2002. aasta lõpus oli Rootsi keskpanga intress 100 baaspunkti kõrgemal.
Tsükli lõpus aga olukord muutus - 2005. aasta juunis langetas Riksbank oma intressi 1,5 protsendini (Euroopa Keskpanga madalaimaks jäi mäletatavasti kaks protsenti).
Võib-olla ei olegi see pelk juhus, et Eesti kinnisvaraturu äratõuge langes just 2005. aasta teise poolde. SEB prognoosi järgi tõstab Riksbank rahapoliitilise intressimäära 2007. aasta lõpuks nelja protsendini.
Nii kõrgel oli see viimati 2002. aasta lõpus. Ruutmeeter Tallinna kesklinna kahetoalises korteris maksis siis 15 500 krooni
http://www.aripaev.ee/3441/arv_kolumn_uus_344101.html
Kõigepealt vahest paari sõnaga sellest, miks Eesti kinnisvaraturgu käsitlevas artiklis meie kinnisvaraturust eriti üldse juttu ei tule. 2005. a oli IMFi hinnangul Eesti sisemajanduse kogutoodangu väärtus ostuvõime pariteedi järgi 20 miljardit dollarit (ilma pariteedita oli see näitaja peaaegu kaks korda väiksem).
Eesti kinnisvaraturu kõrgkonjunktuur on iseseisva nähtusena sama olematu kui Antsla tehnoloogiabuum. Soome ja Rootsi - mille arvele langeb umbes 40 protsenti meie ekspordist ja kust on tulnud ligi 75 protsenti Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest - SKPde summa oli samal aastal 435 miljardit dollarit. Nende arvude võrdlus tõukab meid paratamatult järeldusele, et majanduslikus mõttes on Eesti maakond Fennoskandia kuninglikus vabariigis ning Eesti kinnisvaraturu kõrgkonjunktuur on iseseisva nähtusena umbes sama olematu kui Antsla tehnoloogiabuum (palun Antsla tehnoloogide ees vabandust).
Fennoskandia kuningliku vabariigi majandusruum on võrdlemisi komplitseeritud. Suurimas riigis on kasutusel oma valuuta, mille kurss on turujõudude meelevallas. Soome kuulub Euroopa Rahaliitu. Eesti rahaliitu küll ei kuulu, kuid on oma valuuta euroga jäigalt sidunud ning siin tegutsevad suurimad kommertspangad kirjutavad oma bilansid Rootsi kroonides.
Rahapoliitilises mõttes tekib seega huvitav kolmnurk, mille tipud paiknevad Frankfurdis, Stockholmis ja Tallinnas. Tallinn kuulub sellesse loetellu küll üsna tinglikult, sest valuutakomitee puhul ei saa ju rahapoliitikast üldse juttu olla, mistõttu Eesti Panka võiks ju sisuliselt käsitleda ka Rootsi keskpanga filiaalina (täpselt samuti nagu Eesti suurimad kommertspangad on sisuliselt Rootsi suurpankade filiaalid).
Eesti avalikkus peab lähimaks keskpangaks üldjuhul Euroopa Keskpanka. See on ka loomulik, sest rõhuv osa Eesti eraisikute eluaseme- ja ettevõtete investeerimislaene on võetud eurodes. Ent ikkagi - laenud on väljastanud pangad, kelle kasumiarvestus käib Rootsi kroonides ning kelle jaoks raha kättesaadavus sõltub eelkõige Rootsi keskpanga intressiotsustest.
Siit on aga vaid üks samm järelduseni, et Eesti rahandustingimused ja nende tuletised (sh ka kinnisvarahinnad) sõltuvad palju rohkem Brunkebergstorg 11 astutud sammudest, kui seda seni on arvatud.
Iseasi on muidugi see, et võrreldes Euroopa Liiduga, on Rootsi veel väiksem (ca kaks protsenti) kui Eesti võrreldes Rootsiga (ca kaheksa protsenti), mistõttu ka Rootsi pole omakorda sisuliselt midagi enamat kui maakond Euroopa Liidu äärealal. Kaubandussidemete tihedusest tulenevalt astub Rootsi ka majandustsükli mõttes Euroopa Liiduga ühte sammu. Mis tähendab jällegi seda, et ka keskpanga intressitsüklis kõnnivad Frankfurt ja Stockholm suuresti käsikäes.
Viimase kaheksa aasta kogemus kinnitab seda väidet. Mõlemad pangad alustasid intresside tõstmist 1999. aasta lõpupoole ning muutsid kurssi 2001. aasta keskpaiku. Langetamisfaasis oli Riksbank esialgu märksa vaoshoitum; veel 2002. aasta lõpus oli Rootsi keskpanga intress 100 baaspunkti kõrgemal.
Tsükli lõpus aga olukord muutus - 2005. aasta juunis langetas Riksbank oma intressi 1,5 protsendini (Euroopa Keskpanga madalaimaks jäi mäletatavasti kaks protsenti).
Võib-olla ei olegi see pelk juhus, et Eesti kinnisvaraturu äratõuge langes just 2005. aasta teise poolde. SEB prognoosi järgi tõstab Riksbank rahapoliitilise intressimäära 2007. aasta lõpuks nelja protsendini.
Nii kõrgel oli see viimati 2002. aasta lõpus. Ruutmeeter Tallinna kesklinna kahetoalises korteris maksis siis 15 500 krooni
23 November 2006
Ära usu analüütikut
15.03.2001 Äripäeva kommentaar
Enne 1997. aasta börsikrahhi Eestis ennustas keemiku haridusega looduseärimees Marek Strandberg mulli peatset lõhkemist. Ta on loll ja ei tea börsist midagi, kostsid seepeale pankade analüütikud, kes jutlustasid läbi Tiina “Kapital” Joosu suu üha kerkivatest hindadest ja suurematest aktsiakasumitest.
Niisamuti hoiatas võimaliku languse eest toonane väärtpaberituru järelevalve juht Vahur Lokk, kes sidus võimaliku languse juba konkreetsemate põhjendustega: laenuvõtmise najal üles upitatud turg ja Eesti suur väliskaubanduse puudujääk. Ka teda ei võtnud analüütikud tõsiselt, tegemist olevat lihtsalt väärtpaberijärelvalvele loomuomase konservatiivsusega.
Jutt on lihtne
Analüütiku jutt on lihtne. Tallinna börsi viieaastase ajaloo jooksul pole ma veel kuulnud nende suust usutavat argumenteeritud analüüsi. Selle asemel jutlustatakse üha uutest “toetustasemetest”, mida aktsiad börsil saavutavad. Kui hind läheb alla, tähendab see, et müügisurve ületas ostusurve, ja kui hind läheb üles, siis on kaks võimalust: kas ostusurve ületas müügisurve või oli likviidsus turul väike ehk keegi polnud aktsiaid müümas, aga osta taheti. Ja nii pole see mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Hiljutise Nasdaqi suure languse mõjul meenub, kuidas tunnustatud Lääne pankade analüütikud ennustasid veel pool aastat tagasi uusi, üha suuremaid kasuminumbreid, mis pidid aktsiaturu vaatamata kergele tagasilöögile uutesse kõrgustesse lennutama. Ja seda rääkisid analüütikud ajal, mil USA keskpanga juht Alan Greenspan oli korduvalt rääkinud USA suurest väliskaubanduse puudujäägist, kiirest inflatsioonist ja sellega seonduvast majanduse jahutamise vajadusest. Veelgi enam, Greenspani soovituste alusel kergitaski keskpank intresse.
Naftahinna tõusu suhtuti leebelt
Oli näha, et USA majandus kannatab mitu korda kerkinud naftahinna tõttu. Toodi paralleele 25 aasta taguse ajaga, mil maailma majandust tabas kriis just naftahinna tõusu tõttu.
Oli siililegi selge, et aktsiaturgu ootab ees krahh. Sellele vaatamata ei teinud suured keeruliste nimedega maaklerfirmad, näiteks Goldman Sachs ja Lehman Brothers, midagi, et investoreid ohtudest teavitada. Nad justkui “ärkasid” alles siis, kui hinnad olid 25% kukkunud. Siis alandasid järgemööda Nokia, Ericssoni ja Sonera nn hinnasihte. Need, kes järjekordselt pika ninaga jäid, olid tuhanded väikeinvestorid.
Infot on piisavalt
Võib tekkida küsimus, et ehk pole analüütikutel pädevate otsuste tegemiseks piisavalt informatsiooni. Vaevalt küll, sest nii USA kui teiste riikide majanduslikku seisu iseloomustav info on olemas kõigis tavalistes päevalehtedes, kallimatest professionaalsetest uudiskanalitest rääkimata. Pangad ja maaklerfirmad on nõus maksma sadu tuhandeid kroone kuus, et endale saada Reutersi, Bloombergi või Bridge‘i reaalajas majandusinfo.
Vastupidi, võib öelda, et analüütikud on börsiinfo alal kõige informeeritumad. Nende otsustest sõltub, kas maaklerfirma või pank teenib kasumit või mitte.
Eelnevast järeldub, et tegelikult pole väikeinvestoril mingit lootust saada tuge mitte üheltki end analüütikuks nimetavalt tegelaselt, sest need analüütikud töötavad ettevõtetes, mis teenivad kehval ajal kasumit nendesamade väikeinvestorite tragöödia pealt. Analüütikuid tööl hoidvad pangad ja maaklerfirmad käituvad samamoodi nagu maailm edukaim investeerija Warren Buffett: ostavad siis, kui hinnad kukuvad, ja müüvad siis, kui hinnad tõusevad. Praegu ostavad pangad ja maaklerfirmad ise aktsiaid odavalt kokku, aga väikeaktsionäridel soovitavad hoida või müüa, mitte mingil juhul aga osta.
See on kurb. Needsamad maaklerfirmad soovitasid aktsiaid osta aasta tagasi, mil hinnad olid 2-3 korda kõrgemad kui praegu. Eesti üks tuntumaid väikeinvestoreid Neinar Seli tunnistas Päevalehes, et on kaotanud Eesti Telekomi aktsiahinna languse tõttu 1,5 mln investeeringuga vähem kui aastaga pool miljonit krooni. Ta kurdab, et Tallinna börs on nõrk. Aga ka seda, et “lisaks on Nõukogude Liidu järgsete riikide iseloomujoon, et isegi analüütikud ei oska kogenematuse tõttu õigeid hinnanguid anda.”
Tundub, et Seli ise on analüütikute asjas veel kogenematu. Analüütikud pole nõrgad, vaid nende töö on teenida oma tööandjale kasumit. Tööandja kasum tuleb Seli-suguste taskust. Ja mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma.
Kui analüütikut mitte uskuda, keda siis veel? Usu oma kainet mõistust, nii nagu on seda oma raha hindavad ärimehed teinud aastasadu.
Enne 1997. aasta börsikrahhi Eestis ennustas keemiku haridusega looduseärimees Marek Strandberg mulli peatset lõhkemist. Ta on loll ja ei tea börsist midagi, kostsid seepeale pankade analüütikud, kes jutlustasid läbi Tiina “Kapital” Joosu suu üha kerkivatest hindadest ja suurematest aktsiakasumitest.
Niisamuti hoiatas võimaliku languse eest toonane väärtpaberituru järelevalve juht Vahur Lokk, kes sidus võimaliku languse juba konkreetsemate põhjendustega: laenuvõtmise najal üles upitatud turg ja Eesti suur väliskaubanduse puudujääk. Ka teda ei võtnud analüütikud tõsiselt, tegemist olevat lihtsalt väärtpaberijärelvalvele loomuomase konservatiivsusega.
Jutt on lihtne
Analüütiku jutt on lihtne. Tallinna börsi viieaastase ajaloo jooksul pole ma veel kuulnud nende suust usutavat argumenteeritud analüüsi. Selle asemel jutlustatakse üha uutest “toetustasemetest”, mida aktsiad börsil saavutavad. Kui hind läheb alla, tähendab see, et müügisurve ületas ostusurve, ja kui hind läheb üles, siis on kaks võimalust: kas ostusurve ületas müügisurve või oli likviidsus turul väike ehk keegi polnud aktsiaid müümas, aga osta taheti. Ja nii pole see mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Hiljutise Nasdaqi suure languse mõjul meenub, kuidas tunnustatud Lääne pankade analüütikud ennustasid veel pool aastat tagasi uusi, üha suuremaid kasuminumbreid, mis pidid aktsiaturu vaatamata kergele tagasilöögile uutesse kõrgustesse lennutama. Ja seda rääkisid analüütikud ajal, mil USA keskpanga juht Alan Greenspan oli korduvalt rääkinud USA suurest väliskaubanduse puudujäägist, kiirest inflatsioonist ja sellega seonduvast majanduse jahutamise vajadusest. Veelgi enam, Greenspani soovituste alusel kergitaski keskpank intresse.
Naftahinna tõusu suhtuti leebelt
Oli näha, et USA majandus kannatab mitu korda kerkinud naftahinna tõttu. Toodi paralleele 25 aasta taguse ajaga, mil maailma majandust tabas kriis just naftahinna tõusu tõttu.
Oli siililegi selge, et aktsiaturgu ootab ees krahh. Sellele vaatamata ei teinud suured keeruliste nimedega maaklerfirmad, näiteks Goldman Sachs ja Lehman Brothers, midagi, et investoreid ohtudest teavitada. Nad justkui “ärkasid” alles siis, kui hinnad olid 25% kukkunud. Siis alandasid järgemööda Nokia, Ericssoni ja Sonera nn hinnasihte. Need, kes järjekordselt pika ninaga jäid, olid tuhanded väikeinvestorid.
Infot on piisavalt
Võib tekkida küsimus, et ehk pole analüütikutel pädevate otsuste tegemiseks piisavalt informatsiooni. Vaevalt küll, sest nii USA kui teiste riikide majanduslikku seisu iseloomustav info on olemas kõigis tavalistes päevalehtedes, kallimatest professionaalsetest uudiskanalitest rääkimata. Pangad ja maaklerfirmad on nõus maksma sadu tuhandeid kroone kuus, et endale saada Reutersi, Bloombergi või Bridge‘i reaalajas majandusinfo.
Vastupidi, võib öelda, et analüütikud on börsiinfo alal kõige informeeritumad. Nende otsustest sõltub, kas maaklerfirma või pank teenib kasumit või mitte.
Eelnevast järeldub, et tegelikult pole väikeinvestoril mingit lootust saada tuge mitte üheltki end analüütikuks nimetavalt tegelaselt, sest need analüütikud töötavad ettevõtetes, mis teenivad kehval ajal kasumit nendesamade väikeinvestorite tragöödia pealt. Analüütikuid tööl hoidvad pangad ja maaklerfirmad käituvad samamoodi nagu maailm edukaim investeerija Warren Buffett: ostavad siis, kui hinnad kukuvad, ja müüvad siis, kui hinnad tõusevad. Praegu ostavad pangad ja maaklerfirmad ise aktsiaid odavalt kokku, aga väikeaktsionäridel soovitavad hoida või müüa, mitte mingil juhul aga osta.
See on kurb. Needsamad maaklerfirmad soovitasid aktsiaid osta aasta tagasi, mil hinnad olid 2-3 korda kõrgemad kui praegu. Eesti üks tuntumaid väikeinvestoreid Neinar Seli tunnistas Päevalehes, et on kaotanud Eesti Telekomi aktsiahinna languse tõttu 1,5 mln investeeringuga vähem kui aastaga pool miljonit krooni. Ta kurdab, et Tallinna börs on nõrk. Aga ka seda, et “lisaks on Nõukogude Liidu järgsete riikide iseloomujoon, et isegi analüütikud ei oska kogenematuse tõttu õigeid hinnanguid anda.”
Tundub, et Seli ise on analüütikute asjas veel kogenematu. Analüütikud pole nõrgad, vaid nende töö on teenida oma tööandjale kasumit. Tööandja kasum tuleb Seli-suguste taskust. Ja mitte ainult Eestis, vaid üle kogu maailma.
Kui analüütikut mitte uskuda, keda siis veel? Usu oma kainet mõistust, nii nagu on seda oma raha hindavad ärimehed teinud aastasadu.
19 November 2006
Kogu tõde dollarist
Ameerika Ühendriikidel on õnnestunud korda saata uskumatu tegu –
üks riik on maksustanud maailma.
Kui rahvusriik maksustab oma kodanikke, siis impeerium maksustab teisi rahvusriike.
Impeeriumide ajalugu Kreekast Roomani näitab, et viimse kui ühe impeeriumi majanduslik baas tuleb teiste riikide maksustamisest. Impeeriumi võime teisi maksustada põhineb lihtsalt tugevamal majandusel, mille tagajärjel on neil ka tugevam sõjavägi, mis vägivaldselt või poliitiliselt maksud peale surub. Üks osa nendest maksudest läks tavaliselt impeeriumi elatustaseme parandamiseks ning teine osa läks sõjaväe tugevdamiseks, mis oli omakorda vajalik uute maksude väljanõudmiseks.
20. sajandil on esmakordselt ajaloos Ameerika Ühendriikidel õnnestunud maksustada maailma kaudselt, andes teistele riikidele kaupade vastu oma valuutat – USA dollarit. Aja jooksul dollarid aga devalveerusid. Kuidas selline asi juhtus?
Bretton Woods’iga loodi impeerium
20. sajanadi alguses algas USA majanduse domineerimine maailma majanduse üle. Sel ajal oli dollar otseselt seotud kullaga, mistõttu dollari väärtus ei tõusnud ega langenud ja oli alati konverteeritav samasse kogusesse kulda. Suur Depressioon ja sellele eelnenud inflatsioon aastatel 1921-1929 kasvatas oluliselt ringlusesse lastud paberdollarite arvu ilma, et oleks suurendatud sellele vastava kulla kogust. See muutis seni hästi toiminud USA dollari kullaga tagamise võimatuks ning selle tulemusena sidus President Franklin Delano Roosevelt 1932. aastal dollari kullast lahti. Kuni selle ajani võis USA domineerida maailma majanduse üle, kuid seda ei saanud veel nimetada impeeriumiks. Dollari- ja kullavaheline fikseeritud väärtus ei lasknud Ameerikal kullaga tagatud dollaritega teistelt riikidelt majanduslikku kasu välja võtta. Majanduslikult sündis Ameerika Impeerium 1945, Bretton Woods’i süsteemi rajamisega. Dollar muudeti ainult osaliselt kulda konverteeritavaks. Kulla konverteerimist võimaldati ainult välisriikide valitsustele, aga mitte erasektorile. Sel ajal oli USA dollarist saanud rahvusvaheline reservi valuuta. See sai võimalikuks, sest II Maailmasõja ajal varustas USA oma liitlasi toidu ja sõjamoonaga, saades vastutasuks kulda, mida hiljem ei oldud nõus tagastama dollarite vastu. Majandusimpeerium ei oleks olnud võimalik, kui dollar oleks jäänud täielikult kullaga tagatuks, dollari varud oleks hoitud limiteeritud vastavalt olemasolevatele kullavarudele ning dollareid oleks saanud kullaks vahetada eelnevalt kokkulepitud viisil. Kui 1971. aastal nõudsid välisriigid oma dollarivarude kullaksvahetamist, viivitas USA valitsus maksmisega. Selle maksmatajätmise põhjendus oli, et “dollari- ja kullavaheline side oli tugev”. Õige järeldus on aga, et USA valitsus läks pankrotti, nii nagu mõni erapank on pankroti välja kuulutanud. Seda tehes kuulutas USA ennast impeeriumiks. Ta oli võtnud ülejäänud maailmalt hiiglaslikus koguses kaupu ilma mingi soovi ega võimaluseta neid kunagi tagasi anda. Maailma oli õnnestunult maksustatud ja sinna ei saanud midagi parata: USA’d ei saanud sundida pankrotti välja kuulutama. Sisuliselt USA maksustas maailma inflatsioonimaksuga ja korjas impeeriumi senjööriõiguse!
Dollari tagatiseks astus nafta
1971. aastal sai selgeks, et USA valitsus ei ole võimeline oma dollareid kulla vastu
tagasi ostma ja valmistas ette alternatiivi – kokkuleppe, mis vägisi sundis maailmal USA paberraha hoidma. 1972-1973 sõlmiti raudne kokkulepe Saudi Araabiaga – ühelt poolt toetas USA Saudi valitsuse võimu ja teiselt poolt võisid Saudid oma nafta vastu aktsepteerida ainult dollareid. Sundides OPECi juhtivat riiki dollarit kasutama, sunniti see tegelikkuses kõigi OPECi liikmete peale. Kuna maailm pidi ostma naftat Araabia naftariikidest, oli tal vaja ka dollareid hoida ning kuna maailm vajas aina rohkem naftat ja nafta hinnad pidevalt tõusid, siis maailma vajadus dollarite järele sai ainult tõusta. Isegi kui dollareid ei saanud enam kulla vastu vahetada, olid nad nüüd nafta vastu vahetatavad. Selle kokkuleppe majanduslik sisu oli see, et dollar oli nüüd tagatud naftaga. Niikaua kuni see püsis, oli maailmal vaja aina suuremaid koguseid dollareid, sest nende dollarite eest sai osta naftat. Niikaua kuni dollar oli ainus viis nafta eest maksta, oli tema domineerimine maailmas kindlustatud ja Ameerika Impeerium sai maailma maksustamist jätkata. Kui mingil põhjusel dollar jääks naftatagatisest ilma, kaoks ka Ameerika Impeerium. Impeeriumi säilimine sõltus sellest, et naftat müüdaks ainult dollarite eest. Mees, kes 2000. aasta lõpus küsiski nafta eest eurot, oli Saddam Hussein. Alguses võeti tema nõudmist naeruväärsena, hiljem jäeti tähelepanuta, aga kui selgus, et tal on tõsi taga ja ta viis isegi oma 10miljardi dollarilise reservi UN juures eurodesse, alustati tema meele muutmiseks poliitilise surve avaldamist. Teised riigid, nt Iraan, soovisid samuti tasu teistes valuutades, põhiliselt euros ja jeenis. Dollar oli selges ohus ja tuli kasutusele võtta karistusaktsioon. Bushi sõda Iraagis ei toimunud massihävitusrelvade pärast, inimõiguste kaitsmise nimel, demokraatia levitamise ega isegi õliväljade vallutamise pärast. See oli dollari kaitsmiseks, see oli näitamaks, et see, kes nõuab tasu milleski muus kui USA dollaris, saab samamoodi karistatud. Bushi on palju süüdistatud selle pärast, et ta lavastas Iraagi sõja naftaväljade vallutamiseks. Need süüdistajad ei oska aga põhjendada miks peaks Bushil naftavälju vaja olema – ta võib lihtsalt dollareid juurde trükkida ja osta maailmast nii palju naftat kui vaja. Tal pidi olema mingi teine põhjus Iraagi vallutamiseks. Bush astus sõtta Ameerika Impeeriumi kaitseks. Kaks kuud peale Iraagi vallutamist lõpetati “Oil for food” programm, riigi kontod vahetati tagasi dollaritesse ja naftat hakati jälle müüma ainult USA dollari eest. Enam ei saanud maailm naftat Iraagilt eurode eest osta. Globaalne dollari ülemvõim oli jälle taastatud.
Iraani naftabörs hävitaks ülemvõimu
Iraani valitsus tegi mõni aeg tagasi ettepaneku avada Iraani naftabörs, mis on euro-põhise kauplemissüsteemiga. Loomulikult eeldab see ka euros nafta eest tasumist. Majanduslikult on see palju suurem oht dollari ülemvõimule kui Saddami käik, sest lubab börsil kaubelda igaühel, kel soov naftat euro eest osta või müüa, jättes seejuures USA dollari täiesti kõrvale.
Võimalik, et maailm võtab innukalt omaks euro-põhise naftasüsteemi:
• Eurooplased ei pea enam ostma ja hoidma dollareid, et maksta nafta eest, vaid kasutavad oma valuutat.
• Hiinlased ja jaapanlased võtavad uue börsi innukalt vastu. See võimaldab
neil vähendada hiigelsuuri dollarivarusid.
• Venelastel on majanduslik huvi euro omaks võtta. Suurem osa nende kaubavahetusest
toimub Euroopaga, naftat eksportivate riikidega, Hiina ja Jaapaniga.
• Araabia naftaeksportijad võtavad innukalt euro omaks, et vahetada välja oma kasvavad kogused odavnevat dollarit.
Ainult britid jäävad kahe tule vahele. Neil on kestnud strateegiline koostöö USAga terve igaviku.
Dollari hinguseleminek
Kokkuvarisev dollar kiirendab dramaatiliselt USA inflatsiooni ning pressib lühiajalised ja pikaajalised intressimäärad palju kõrgemale. Sel hetkel on Föderaalpank kahe halva valiku vahel – deflatsioon või hüperinflatsioon.
Esimene valik, deflatsioon, nõuab raha väärtuse langemise peatamist ja intressimäärade tõusu. Samm toob kaasa suure majandusliku depressiooni, kinnisvarahindade languse ning obligatsioonide, aktsiate ja derivatiivturgude kokkuvarisemise ja tõenäoliselt viib finantskrahhini.
Alternatiiv on valida lihtsam väljapääs inflatsiooni abil. Kuna dollar on maailma reservide valuuta, siis dollari hüperinflatsioon on erinev kõigist hüperinflatsioonidest, mis läbi ajaloo toimunud. Keskpangad kogu maailmas hakkavad võitlema dollari toetuse nimel, et maailma finantssüsteem ei kukuks kokku ja et nende reservid ei haihtuks. Mitmed keskpangad otsustavad tahes-tahtmata toetada dollarit, vähendades oma valuuta väärtust. Seega need kaks suurt jõudu viivad dollari erisuundadesse. Selle vältimatu häving võib olla kiire ja äkiline või veniv ja valuline. Paratamatult tõuseb sellises olukorras taas kuld oma ajaloolisele väärikale kohale.
KRASSIMIR PETROV, Austria
makro-majandusteadlane,
investeerimisstrateeg
www.tavid.ee
üks riik on maksustanud maailma.
Kui rahvusriik maksustab oma kodanikke, siis impeerium maksustab teisi rahvusriike.
Impeeriumide ajalugu Kreekast Roomani näitab, et viimse kui ühe impeeriumi majanduslik baas tuleb teiste riikide maksustamisest. Impeeriumi võime teisi maksustada põhineb lihtsalt tugevamal majandusel, mille tagajärjel on neil ka tugevam sõjavägi, mis vägivaldselt või poliitiliselt maksud peale surub. Üks osa nendest maksudest läks tavaliselt impeeriumi elatustaseme parandamiseks ning teine osa läks sõjaväe tugevdamiseks, mis oli omakorda vajalik uute maksude väljanõudmiseks.
20. sajandil on esmakordselt ajaloos Ameerika Ühendriikidel õnnestunud maksustada maailma kaudselt, andes teistele riikidele kaupade vastu oma valuutat – USA dollarit. Aja jooksul dollarid aga devalveerusid. Kuidas selline asi juhtus?
Bretton Woods’iga loodi impeerium
20. sajanadi alguses algas USA majanduse domineerimine maailma majanduse üle. Sel ajal oli dollar otseselt seotud kullaga, mistõttu dollari väärtus ei tõusnud ega langenud ja oli alati konverteeritav samasse kogusesse kulda. Suur Depressioon ja sellele eelnenud inflatsioon aastatel 1921-1929 kasvatas oluliselt ringlusesse lastud paberdollarite arvu ilma, et oleks suurendatud sellele vastava kulla kogust. See muutis seni hästi toiminud USA dollari kullaga tagamise võimatuks ning selle tulemusena sidus President Franklin Delano Roosevelt 1932. aastal dollari kullast lahti. Kuni selle ajani võis USA domineerida maailma majanduse üle, kuid seda ei saanud veel nimetada impeeriumiks. Dollari- ja kullavaheline fikseeritud väärtus ei lasknud Ameerikal kullaga tagatud dollaritega teistelt riikidelt majanduslikku kasu välja võtta. Majanduslikult sündis Ameerika Impeerium 1945, Bretton Woods’i süsteemi rajamisega. Dollar muudeti ainult osaliselt kulda konverteeritavaks. Kulla konverteerimist võimaldati ainult välisriikide valitsustele, aga mitte erasektorile. Sel ajal oli USA dollarist saanud rahvusvaheline reservi valuuta. See sai võimalikuks, sest II Maailmasõja ajal varustas USA oma liitlasi toidu ja sõjamoonaga, saades vastutasuks kulda, mida hiljem ei oldud nõus tagastama dollarite vastu. Majandusimpeerium ei oleks olnud võimalik, kui dollar oleks jäänud täielikult kullaga tagatuks, dollari varud oleks hoitud limiteeritud vastavalt olemasolevatele kullavarudele ning dollareid oleks saanud kullaks vahetada eelnevalt kokkulepitud viisil. Kui 1971. aastal nõudsid välisriigid oma dollarivarude kullaksvahetamist, viivitas USA valitsus maksmisega. Selle maksmatajätmise põhjendus oli, et “dollari- ja kullavaheline side oli tugev”. Õige järeldus on aga, et USA valitsus läks pankrotti, nii nagu mõni erapank on pankroti välja kuulutanud. Seda tehes kuulutas USA ennast impeeriumiks. Ta oli võtnud ülejäänud maailmalt hiiglaslikus koguses kaupu ilma mingi soovi ega võimaluseta neid kunagi tagasi anda. Maailma oli õnnestunult maksustatud ja sinna ei saanud midagi parata: USA’d ei saanud sundida pankrotti välja kuulutama. Sisuliselt USA maksustas maailma inflatsioonimaksuga ja korjas impeeriumi senjööriõiguse!
Dollari tagatiseks astus nafta
1971. aastal sai selgeks, et USA valitsus ei ole võimeline oma dollareid kulla vastu
tagasi ostma ja valmistas ette alternatiivi – kokkuleppe, mis vägisi sundis maailmal USA paberraha hoidma. 1972-1973 sõlmiti raudne kokkulepe Saudi Araabiaga – ühelt poolt toetas USA Saudi valitsuse võimu ja teiselt poolt võisid Saudid oma nafta vastu aktsepteerida ainult dollareid. Sundides OPECi juhtivat riiki dollarit kasutama, sunniti see tegelikkuses kõigi OPECi liikmete peale. Kuna maailm pidi ostma naftat Araabia naftariikidest, oli tal vaja ka dollareid hoida ning kuna maailm vajas aina rohkem naftat ja nafta hinnad pidevalt tõusid, siis maailma vajadus dollarite järele sai ainult tõusta. Isegi kui dollareid ei saanud enam kulla vastu vahetada, olid nad nüüd nafta vastu vahetatavad. Selle kokkuleppe majanduslik sisu oli see, et dollar oli nüüd tagatud naftaga. Niikaua kuni see püsis, oli maailmal vaja aina suuremaid koguseid dollareid, sest nende dollarite eest sai osta naftat. Niikaua kuni dollar oli ainus viis nafta eest maksta, oli tema domineerimine maailmas kindlustatud ja Ameerika Impeerium sai maailma maksustamist jätkata. Kui mingil põhjusel dollar jääks naftatagatisest ilma, kaoks ka Ameerika Impeerium. Impeeriumi säilimine sõltus sellest, et naftat müüdaks ainult dollarite eest. Mees, kes 2000. aasta lõpus küsiski nafta eest eurot, oli Saddam Hussein. Alguses võeti tema nõudmist naeruväärsena, hiljem jäeti tähelepanuta, aga kui selgus, et tal on tõsi taga ja ta viis isegi oma 10miljardi dollarilise reservi UN juures eurodesse, alustati tema meele muutmiseks poliitilise surve avaldamist. Teised riigid, nt Iraan, soovisid samuti tasu teistes valuutades, põhiliselt euros ja jeenis. Dollar oli selges ohus ja tuli kasutusele võtta karistusaktsioon. Bushi sõda Iraagis ei toimunud massihävitusrelvade pärast, inimõiguste kaitsmise nimel, demokraatia levitamise ega isegi õliväljade vallutamise pärast. See oli dollari kaitsmiseks, see oli näitamaks, et see, kes nõuab tasu milleski muus kui USA dollaris, saab samamoodi karistatud. Bushi on palju süüdistatud selle pärast, et ta lavastas Iraagi sõja naftaväljade vallutamiseks. Need süüdistajad ei oska aga põhjendada miks peaks Bushil naftavälju vaja olema – ta võib lihtsalt dollareid juurde trükkida ja osta maailmast nii palju naftat kui vaja. Tal pidi olema mingi teine põhjus Iraagi vallutamiseks. Bush astus sõtta Ameerika Impeeriumi kaitseks. Kaks kuud peale Iraagi vallutamist lõpetati “Oil for food” programm, riigi kontod vahetati tagasi dollaritesse ja naftat hakati jälle müüma ainult USA dollari eest. Enam ei saanud maailm naftat Iraagilt eurode eest osta. Globaalne dollari ülemvõim oli jälle taastatud.
Iraani naftabörs hävitaks ülemvõimu
Iraani valitsus tegi mõni aeg tagasi ettepaneku avada Iraani naftabörs, mis on euro-põhise kauplemissüsteemiga. Loomulikult eeldab see ka euros nafta eest tasumist. Majanduslikult on see palju suurem oht dollari ülemvõimule kui Saddami käik, sest lubab börsil kaubelda igaühel, kel soov naftat euro eest osta või müüa, jättes seejuures USA dollari täiesti kõrvale.
Võimalik, et maailm võtab innukalt omaks euro-põhise naftasüsteemi:
• Eurooplased ei pea enam ostma ja hoidma dollareid, et maksta nafta eest, vaid kasutavad oma valuutat.
• Hiinlased ja jaapanlased võtavad uue börsi innukalt vastu. See võimaldab
neil vähendada hiigelsuuri dollarivarusid.
• Venelastel on majanduslik huvi euro omaks võtta. Suurem osa nende kaubavahetusest
toimub Euroopaga, naftat eksportivate riikidega, Hiina ja Jaapaniga.
• Araabia naftaeksportijad võtavad innukalt euro omaks, et vahetada välja oma kasvavad kogused odavnevat dollarit.
Ainult britid jäävad kahe tule vahele. Neil on kestnud strateegiline koostöö USAga terve igaviku.
Dollari hinguseleminek
Kokkuvarisev dollar kiirendab dramaatiliselt USA inflatsiooni ning pressib lühiajalised ja pikaajalised intressimäärad palju kõrgemale. Sel hetkel on Föderaalpank kahe halva valiku vahel – deflatsioon või hüperinflatsioon.
Esimene valik, deflatsioon, nõuab raha väärtuse langemise peatamist ja intressimäärade tõusu. Samm toob kaasa suure majandusliku depressiooni, kinnisvarahindade languse ning obligatsioonide, aktsiate ja derivatiivturgude kokkuvarisemise ja tõenäoliselt viib finantskrahhini.
Alternatiiv on valida lihtsam väljapääs inflatsiooni abil. Kuna dollar on maailma reservide valuuta, siis dollari hüperinflatsioon on erinev kõigist hüperinflatsioonidest, mis läbi ajaloo toimunud. Keskpangad kogu maailmas hakkavad võitlema dollari toetuse nimel, et maailma finantssüsteem ei kukuks kokku ja et nende reservid ei haihtuks. Mitmed keskpangad otsustavad tahes-tahtmata toetada dollarit, vähendades oma valuuta väärtust. Seega need kaks suurt jõudu viivad dollari erisuundadesse. Selle vältimatu häving võib olla kiire ja äkiline või veniv ja valuline. Paratamatult tõuseb sellises olukorras taas kuld oma ajaloolisele väärikale kohale.
KRASSIMIR PETROV, Austria
makro-majandusteadlane,
investeerimisstrateeg
www.tavid.ee
Kinnisvara maksust Eestis
Päevalehe Ärilehes 25.10.2006 on Villu Zirnask ära tõlkinud Stockholm School of Economicsi professori Jeffrey Sommersi artikli, kus autor soovitab Baltimaadel kõrgemalt maksustada kinnisvara.
Kuigi enamik inimesi suhtub kõrgetesse kinnisvarahindadesse kui jõukuse märki, tasuks sellest pigem mõelda kui kulust, mis vähendab majanduse konkurentsivõimet võrreldes nende riikidega, kus eluasemekulud on väiksemad./.../
Madalad kinnisvaramaksud jätavad kinnisvaraomanikele ja -ostjaile lihtsalt suurema sissetuleku, mille vastu on hea pankadelt suuremaid laene küsida. Kõrgemad maksud kinnisvaralt ja kapitalikasult võiksid viia kinnisvarahinnad tagasi vastavusse majanduse fundamentaalnäitajatega ning vähendada kinnisvarakrahhi ohtu./.../
Kinnisvara- ja kapitalikasvu maksude tõstmisel oleks mitu tulemust. Esiteks, see vähendaks huvi kinnisvaraga spekuleerida, sest kinnisvara hoidmine edasise hinnatõusu ootuses muutuks kallimaks. /.../
Teiseks, nimetatud maksude tõstmine võimaldaks vähendada sotsiaal- ja üksikisiku tulumaksu. See tähendab – vähendada tootliku töö maksustamist võrreldes spekuleerimisega.Lisainfona mainiksin, et Lätis ja Leedus on kinnisvaramaks äripindadele kehtestatud mahus 1-1,5% kinnisvara katastrilisest või raamatupidamislikust väärtusest (mis tavaliselt oluliselt madalam turuväärtusest). Eestis on ainult üsna tühine maamaks, kinnisvaramaks puudub. Elamukinnisvara maksustamine (mida nähtavasti Sommers soovitab) on vähem levinud. Kahjuks puudub Sommersi artiklist konkreetne ettepanek, aga eeldatavasti võiks soovitatud maks olla kuskil 1% kinnisvara väärtusest. Sel juhul maksaks 2 miljoni kroonise korteri ostnud spekulant iga kuu 1 600 krooni maksu, mis võiks vähendada huvi "osta-ja-hoia" strateegia vastu.
Kokku on Eestis ehitusregistri andmetel 38 miljonit ruutmeetrit elamispinda. Arvestades tinglikult keskmiseks hinnaks 5 000 kr./m2, laekuks riigile sellisest maksust ca 1,9 miljardit krooni tulu. Tõesti märkimisväärne summa. Kuid arvestades, et Eestis on ca 85% leibkondadest oma elamispinna omanikud (mis erineb oluliselt enamikest riikides, eriti Rootsist), oleks see väga suur kulu elanikele - 3000 krooni keskmise eluruumi kohta. Arvestades, et kohaliku kinnisvarabuumi tippajal - 2003.a. algusest kuni 2006.a. I p.a. - on Eestis juurde tulnud ainult 900 000 m2 elamispinda, siis isegi juhul, kui pool sellest on läinud spekulantidele ja antud pindade keskmine väärtus on 20 000 kr./m2, maksaksid mainitud 1,9 miljardist spekulandid ainult 90 miljonit, ehk alla 5%.
Usun, et riik ei peaks rakendama meetodeid, mille mõjust ainult 5% toimib soovitud eesmärgi päraselt.Pigem tuleks tõdeda, et investeeringud elamispindadesse on mittetootvad investeeringud ja nende riiklik toetamine juhib raha kõrvale vajalikest tulevikus lisaväärtust andvatest projektidest. Seega peaks lõpetama eluasemelaenude intresside tulumaksust vabastamise.
Samuti on vale Sommersi poolt artikli lõpus välja pakutud riigi poolt ehitushinnaga korterite müümine elanikele. Sellised riiklikud abiprogrammid ei aita vaeseid (kes ei jõua ka ehitushinda tasuda) ja samas raskendavad tootvat äri, kuna konkureerivad ressursidega teistesse ettevõtmistesse. Läbi ehitusturu koormamise ja maa kasutamise toetavad mõlemad meetodid ka kaudselt kinnisvarabuumi.
Thanks, but no thanks, Jeffrey!
Kuigi enamik inimesi suhtub kõrgetesse kinnisvarahindadesse kui jõukuse märki, tasuks sellest pigem mõelda kui kulust, mis vähendab majanduse konkurentsivõimet võrreldes nende riikidega, kus eluasemekulud on väiksemad./.../
Madalad kinnisvaramaksud jätavad kinnisvaraomanikele ja -ostjaile lihtsalt suurema sissetuleku, mille vastu on hea pankadelt suuremaid laene küsida. Kõrgemad maksud kinnisvaralt ja kapitalikasult võiksid viia kinnisvarahinnad tagasi vastavusse majanduse fundamentaalnäitajatega ning vähendada kinnisvarakrahhi ohtu./.../
Kinnisvara- ja kapitalikasvu maksude tõstmisel oleks mitu tulemust. Esiteks, see vähendaks huvi kinnisvaraga spekuleerida, sest kinnisvara hoidmine edasise hinnatõusu ootuses muutuks kallimaks. /.../
Teiseks, nimetatud maksude tõstmine võimaldaks vähendada sotsiaal- ja üksikisiku tulumaksu. See tähendab – vähendada tootliku töö maksustamist võrreldes spekuleerimisega.Lisainfona mainiksin, et Lätis ja Leedus on kinnisvaramaks äripindadele kehtestatud mahus 1-1,5% kinnisvara katastrilisest või raamatupidamislikust väärtusest (mis tavaliselt oluliselt madalam turuväärtusest). Eestis on ainult üsna tühine maamaks, kinnisvaramaks puudub. Elamukinnisvara maksustamine (mida nähtavasti Sommers soovitab) on vähem levinud. Kahjuks puudub Sommersi artiklist konkreetne ettepanek, aga eeldatavasti võiks soovitatud maks olla kuskil 1% kinnisvara väärtusest. Sel juhul maksaks 2 miljoni kroonise korteri ostnud spekulant iga kuu 1 600 krooni maksu, mis võiks vähendada huvi "osta-ja-hoia" strateegia vastu.
Kokku on Eestis ehitusregistri andmetel 38 miljonit ruutmeetrit elamispinda. Arvestades tinglikult keskmiseks hinnaks 5 000 kr./m2, laekuks riigile sellisest maksust ca 1,9 miljardit krooni tulu. Tõesti märkimisväärne summa. Kuid arvestades, et Eestis on ca 85% leibkondadest oma elamispinna omanikud (mis erineb oluliselt enamikest riikides, eriti Rootsist), oleks see väga suur kulu elanikele - 3000 krooni keskmise eluruumi kohta. Arvestades, et kohaliku kinnisvarabuumi tippajal - 2003.a. algusest kuni 2006.a. I p.a. - on Eestis juurde tulnud ainult 900 000 m2 elamispinda, siis isegi juhul, kui pool sellest on läinud spekulantidele ja antud pindade keskmine väärtus on 20 000 kr./m2, maksaksid mainitud 1,9 miljardist spekulandid ainult 90 miljonit, ehk alla 5%.
Usun, et riik ei peaks rakendama meetodeid, mille mõjust ainult 5% toimib soovitud eesmärgi päraselt.Pigem tuleks tõdeda, et investeeringud elamispindadesse on mittetootvad investeeringud ja nende riiklik toetamine juhib raha kõrvale vajalikest tulevikus lisaväärtust andvatest projektidest. Seega peaks lõpetama eluasemelaenude intresside tulumaksust vabastamise.
Samuti on vale Sommersi poolt artikli lõpus välja pakutud riigi poolt ehitushinnaga korterite müümine elanikele. Sellised riiklikud abiprogrammid ei aita vaeseid (kes ei jõua ka ehitushinda tasuda) ja samas raskendavad tootvat äri, kuna konkureerivad ressursidega teistesse ettevõtmistesse. Läbi ehitusturu koormamise ja maa kasutamise toetavad mõlemad meetodid ka kaudselt kinnisvarabuumi.
Thanks, but no thanks, Jeffrey!
Kinnisvaramullist USA-s
Eelmisel nädalal ilmus veel üks kokkuvõtlik ja väga põhjalik artikkel kinnisvaramullist USA-s
http://www.safehaven.com/article-6329.htm
http://www.safehaven.com/article-6329.htm
Mõtteteri kv.ee'st
A-lüütik
Kuulasin eelmisel nädalal Hansapanga laenuosakonna inimese ettekannet teemal "Eesti elanike laenuvõime".
Tema sõnum oli lühidalt järgmine- ehhki laenuvõtmise kasvutempo on viimasel ajal järsult aeglustunud, on ka tänase laenuvõtu mahu juures 15 KUU pärast KOGU terve eesti elanikkonna laenuvõime 100% ammendunud. Eeldusel, et palgad enam ei tõuse.
Ehk, kui teha igale eesti elanikule tema laenuvõime piirini kinnilaenamine KOHUSTUSLIKUKS, oleks krahh käes 15 kuu pärast, a kuna kõiki inimesi laenama sundida demokraatlikus ühiskonna esialgu veel ei saa, tuleb järelikult krahh veel kiiremini.....
HP on elanike laenuvõime jälgimise ja arvutamisega tegelenud viimased 3 aastat, ja siiani olevat nende prognoosid täppi läinud, aasta eest olevat see näitaja olnud 23 kuud, +4 kuud tekitas selle aasta 16% palgatõus. Vaevalt nad neid numbreid eriti afisheerida tahavad, kuid mina kuulsin seda ettekannet Ehitusettevõtjate Liidu aastalõpu üritusel, kohe oli näha, kuidas kolleegidel näod tõsiseks läksid...
Somm Tallinnast
Ehk 1 kuu juurde vastab 4 protsendilist palgatõusu. Oletame et, aastatel 2007 ja 2008 tõusevad palgad samas tempos (23 kuud+9 kuud = 31 kuud ehk 2,5 aastat) . Järelikult, aastal 2009 pangades turundusosakondi enam siis ei eksisteerigi kuna laenuvõimelisi erakliente enam pole kuskilt leida.
Ei usu et hinnad langevad 50 %.
Aga, mis arvate järgmisest? http://zone.ee/restat/Scenario.gif
17 November 2006 td: Väikene matemaatiline näpuharjutus, andmed pub.stat.ee lehelt.
Kortertehingud Harjumaal 2005Q4->2006Q1->2006Q2->2006Q3
6083->5128->4793->5045
päeva kohta müüdi kortereid (/90):
68->57->53->56
kuulutuste arv kvartali keskel (november, veebruar, mai, august)
1868->3736->6036->6108
City24-s on ca 80% kordumatuid kuulutusi
1494->2989->3863->4886
mitu päeva kuluks kõikide pakutavate korterite müümiseks
22->52->72->87
Keskmine korteri tehingu hind (MEEK) Harjumaal pub.stat.ee järgi (koguväärtus/arv):
2005Q1: 2678/3751=0,714
2005Q2: 4098/5120=0,800
2005Q3: 4784/5670=0,844
2005Q4: 6158/6083=1,012
2006Q1: 5307/5128=1,035
2006Q2: 5798/4793=1,210
2006Q3: 5654/5045=1,121
Hinnalangus viimase kvartaliga 7,4%
Üle poole (55%) kinnisvaraga tehtud ostu-müügitehingutest hõlmasid tehingud korteritega, 22% hoonestamata kinnistutega ja 18% eluhoonetega, mitteeluhoonete osa oli 5%.
Värske graafik Tõnu Toomparki kodulehelt: http://www.adaur.ee/graaf/12_kvlep_04-1.gif
Graafiku roheline joon on huvitav. Näitab täiesti selget murrangut
Majandusguru Hardo Pajula tsitaat. Tänane olukord – taas piltlikult. Ma olin ühel välisreisil, kus elasin hotellis. Teatavasti saab hotellis toa arvele tellida palju asju, ja see on väga mugav. Küll oli aga nädal aega hiljem ebamugav arvet maksta. Meie ühiskonna praegune olukord. Terve artikkel siit. http://www.kuulutaja.ee/index.php?&PID=news&ID=4574
Analüütikutest loe täpsemalt siit: http://www.aripaev.ee/1884/arv_kolumn_188401.html
16 November 2006 td: Juhtimisega on nii, et:
1) vaja on ka vastutada otsuste eest (kritiseerida on alati lihtsam)
2) vaja on enesedistsipliini, et näidata alluvatele head eeskuju
3) vaja on delegeerimisoskust, et mitte jääda ajahätta
4) juht on alati kahe tule vahel, alluv saab tuld ainult ühelt poolt. Diktaatorid jätame mängust välja, eks
5) ei tohi olla luukeresid kapis, millega saaks juhti santazheerida
bonita: tunnen tõesti muret mitmete süvenevate trendide pärast:
- majandusanalüüsi asendumine turuanalüüsiga
- pikemaajalise analüüsi asendumine statistiliste näitajate avaldamise järgse "hüppamisega"
- analüütikute edukuse kriteerium on see, kui hästi nad suudavad börsi käitumist ette ennustada, mitte majandusest kui tervikust aru saada.
Tunnen muret, et iga aastaga lisandub suures koguses majandajaid ja ärijuhte, kuid ei ole tunda, et pärast kooli lõpetamist oleks neil selline "vana kooli" vaist öelda, mis viib majandust edasi, mis tagasi. Võib tunduda veidi kummaline, aga ma hindan juba siit ilmast lahkunud majandusteoreetikute arvamusi tunduvalt kõrgemalt kui elavate omasid. Sest esimesed ei muuda oma arvamust ega jookse enam iga uue trendi järgi.
Tavaline inimene võib mõelda, et rikkaks saab siis, kui on palju vara. Majandusteadlaste roll on avalikkust informeerida, et varad tuleb jagada kahte kategooriasse
- tootlikud varad (tehased, seadmed)
- kaubeldavad varad (aktsiad, võlakirjad, fondid, suur osa kinnisvarast, raha, kuld).
Kui me teeme kaubeldavate varadega tehinguid järjest kõrgematel hinnatasemetel, siis ei tähenda see rikkust, vaid näitab ainult inflatsiooni avaldumist oma kõige inetumal moel. Pikemas perspektiivis saab riik rikkamaks ja kasvavad inimeste reaalpalgad AINULT tootlike varade lisandumisest (ja ka sellisel juhul ainult siis, kui need varad kasvavad kiiremini, kui nad jõuavad amortiseeruda).
Leidsin Majandusministeeriumi saidilt kuuülevaadete lehekülje: http://www.fin.ee/?id=269 seal on oktoobrikuu ülevaate 7.ja 8. lehel päris head graafikud.
Kuulasin eelmisel nädalal Hansapanga laenuosakonna inimese ettekannet teemal "Eesti elanike laenuvõime".
Tema sõnum oli lühidalt järgmine- ehhki laenuvõtmise kasvutempo on viimasel ajal järsult aeglustunud, on ka tänase laenuvõtu mahu juures 15 KUU pärast KOGU terve eesti elanikkonna laenuvõime 100% ammendunud. Eeldusel, et palgad enam ei tõuse.
Ehk, kui teha igale eesti elanikule tema laenuvõime piirini kinnilaenamine KOHUSTUSLIKUKS, oleks krahh käes 15 kuu pärast, a kuna kõiki inimesi laenama sundida demokraatlikus ühiskonna esialgu veel ei saa, tuleb järelikult krahh veel kiiremini.....
HP on elanike laenuvõime jälgimise ja arvutamisega tegelenud viimased 3 aastat, ja siiani olevat nende prognoosid täppi läinud, aasta eest olevat see näitaja olnud 23 kuud, +4 kuud tekitas selle aasta 16% palgatõus. Vaevalt nad neid numbreid eriti afisheerida tahavad, kuid mina kuulsin seda ettekannet Ehitusettevõtjate Liidu aastalõpu üritusel, kohe oli näha, kuidas kolleegidel näod tõsiseks läksid...
Somm Tallinnast
Ehk 1 kuu juurde vastab 4 protsendilist palgatõusu. Oletame et, aastatel 2007 ja 2008 tõusevad palgad samas tempos (23 kuud+9 kuud = 31 kuud ehk 2,5 aastat) . Järelikult, aastal 2009 pangades turundusosakondi enam siis ei eksisteerigi kuna laenuvõimelisi erakliente enam pole kuskilt leida.
Ei usu et hinnad langevad 50 %.
Aga, mis arvate järgmisest? http://zone.ee/restat/Scenario.gif
17 November 2006 td: Väikene matemaatiline näpuharjutus, andmed pub.stat.ee lehelt.
Kortertehingud Harjumaal 2005Q4->2006Q1->2006Q2->2006Q3
6083->5128->4793->5045
päeva kohta müüdi kortereid (/90):
68->57->53->56
kuulutuste arv kvartali keskel (november, veebruar, mai, august)
1868->3736->6036->6108
City24-s on ca 80% kordumatuid kuulutusi
1494->2989->3863->4886
mitu päeva kuluks kõikide pakutavate korterite müümiseks
22->52->72->87
Keskmine korteri tehingu hind (MEEK) Harjumaal pub.stat.ee järgi (koguväärtus/arv):
2005Q1: 2678/3751=0,714
2005Q2: 4098/5120=0,800
2005Q3: 4784/5670=0,844
2005Q4: 6158/6083=1,012
2006Q1: 5307/5128=1,035
2006Q2: 5798/4793=1,210
2006Q3: 5654/5045=1,121
Hinnalangus viimase kvartaliga 7,4%
Üle poole (55%) kinnisvaraga tehtud ostu-müügitehingutest hõlmasid tehingud korteritega, 22% hoonestamata kinnistutega ja 18% eluhoonetega, mitteeluhoonete osa oli 5%.
Värske graafik Tõnu Toomparki kodulehelt: http://www.adaur.ee/graaf/12_kvlep_04-1.gif
Graafiku roheline joon on huvitav. Näitab täiesti selget murrangut
Majandusguru Hardo Pajula tsitaat. Tänane olukord – taas piltlikult. Ma olin ühel välisreisil, kus elasin hotellis. Teatavasti saab hotellis toa arvele tellida palju asju, ja see on väga mugav. Küll oli aga nädal aega hiljem ebamugav arvet maksta. Meie ühiskonna praegune olukord. Terve artikkel siit. http://www.kuulutaja.ee/index.php?&PID=news&ID=4574
Analüütikutest loe täpsemalt siit: http://www.aripaev.ee/1884/arv_kolumn_188401.html
16 November 2006 td: Juhtimisega on nii, et:
1) vaja on ka vastutada otsuste eest (kritiseerida on alati lihtsam)
2) vaja on enesedistsipliini, et näidata alluvatele head eeskuju
3) vaja on delegeerimisoskust, et mitte jääda ajahätta
4) juht on alati kahe tule vahel, alluv saab tuld ainult ühelt poolt. Diktaatorid jätame mängust välja, eks
5) ei tohi olla luukeresid kapis, millega saaks juhti santazheerida
bonita: tunnen tõesti muret mitmete süvenevate trendide pärast:
- majandusanalüüsi asendumine turuanalüüsiga
- pikemaajalise analüüsi asendumine statistiliste näitajate avaldamise järgse "hüppamisega"
- analüütikute edukuse kriteerium on see, kui hästi nad suudavad börsi käitumist ette ennustada, mitte majandusest kui tervikust aru saada.
Tunnen muret, et iga aastaga lisandub suures koguses majandajaid ja ärijuhte, kuid ei ole tunda, et pärast kooli lõpetamist oleks neil selline "vana kooli" vaist öelda, mis viib majandust edasi, mis tagasi. Võib tunduda veidi kummaline, aga ma hindan juba siit ilmast lahkunud majandusteoreetikute arvamusi tunduvalt kõrgemalt kui elavate omasid. Sest esimesed ei muuda oma arvamust ega jookse enam iga uue trendi järgi.
Tavaline inimene võib mõelda, et rikkaks saab siis, kui on palju vara. Majandusteadlaste roll on avalikkust informeerida, et varad tuleb jagada kahte kategooriasse
- tootlikud varad (tehased, seadmed)
- kaubeldavad varad (aktsiad, võlakirjad, fondid, suur osa kinnisvarast, raha, kuld).
Kui me teeme kaubeldavate varadega tehinguid järjest kõrgematel hinnatasemetel, siis ei tähenda see rikkust, vaid näitab ainult inflatsiooni avaldumist oma kõige inetumal moel. Pikemas perspektiivis saab riik rikkamaks ja kasvavad inimeste reaalpalgad AINULT tootlike varade lisandumisest (ja ka sellisel juhul ainult siis, kui need varad kasvavad kiiremini, kui nad jõuavad amortiseeruda).
Leidsin Majandusministeeriumi saidilt kuuülevaadete lehekülje: http://www.fin.ee/?id=269 seal on oktoobrikuu ülevaate 7.ja 8. lehel päris head graafikud.
Subscribe to:
Posts (Atom)