http://www.hrs.com/
http://www.trivago.co.uk/barbate-31497/hotel/canos-de-meca-608231
http://barbate.costasur.com/
http://www.placerdetrafalgar.com/trafalgarplacer_english.htm
http://kitesurf.costasur.com/index.html
http://www.kamasurfer.com/
http://holiday-andaluz.de/webcam_conil.php
http://www.webcams.travel/webcam/1217707994-Weather-C%C3%A1maras-de-Tr%C3%A1fico-Rotonda-el-Pino-Sancti-Petri
Helen Eelrand +34622669548 helen.eelrand@fookusmeedia.ee
Ford Focus
EUR 259.58 for 9 days
Collision damage waiver (CDW) No Excess Included in Rate
Third party liability protection (TP) Included in Rate
Theft waiver (TW) Included in Rate
Tax Included in Rate
Airport fee Included in Rate
27 December 2009
30 November 2009
Eesti: 130 miljardit hoiuseid (era+ettevõtted) ja 281 miljardit võlga
http://www.e24.ee/?id=193295
Headel aegadel võetud võlgu on väga raske teenindada halbadel aegadel, ütles ärimees Urmas Sõõrumaa viimases Kroonikas tunnistades, et 3-4 aasta tagune majandusbuum tegi kõiki hulluks.Mida ta pidas silmas? Selleks peab minema Eesti Panga koduleheküljele ja silmitsema tabeleid.
Veel 2003.a. lõpus oli Eesti võlakoorem 87 miljardit krooni, millest valitsussektor moodustas ainult 4 miljardit krooni.
2008. aasta lõpuks oli Eesti kogu välisvõlg kasvanud 298 miljardi kroonini; tänavu esimese poolaaasta jooksul on langenud 281 miljardi kroonini.Sellest summast 97 protsenti moodustavad erasektori võlad. Erasektori tormiline võlakasv toimus perioodil 2004-2008.
Nimetatud ajal on eksport kasvanud ligi kaks korda - 132 miljardi kroonini aastas, mis on positiivne. Samas välisturistide arv püsis 2004. -2007. aastal 1,7-1,8 miljoni tasemel ja kukkus mullu tasemele 0,95 miljonit turisti.
Väga palju laenatud rahast liikus kinnisvara ja ehitusektorisse ja näiteks 2007. aastal ehitati Eestis 62 miljardi krooni eest, mis on kolm korda rohkem kui oli 2001. ja 2002.aasta tase.
Samal ajal on viimase kuue aasta jooksul langenud nii kaubavedu kui ka reisijate vedu aga tootmine on läinud veidi ülesmäge. Nii nagu on näha linnapildist läks enamus laenuraha kinnisvara sektorisse, kus see nüüd probleeme tekitab, sest ei ole turiste kellele ehitati hotellid, ei ole ostjaid kellele ehitati kaubanduskeskused ja ma ei tea millega see kõik lõpeb, sest ka õlleaktsiisi lõputu tõstmine ei aita ja peletab veelgi turiste eemale.
Swedpanga ettevõtete finantseerimise divisjoni direktor Tauno Vanaselja ütles konverentsil Kinnisvaraturu tõehetk järgmist: «Need ettevõtjad, kes tahavad koos pangaga raske aja üle elada, need ei lõpeta täieliku (selle koha ta kuidagi pobises) pankrotiga,» lisades, et odavat väljamüüki ei tule.
16 November 2009
Kasutamata toored ideed
1. et vältida jobude sattumist omavalitsustesse, tuleb kandideerijal enda kandidaadi üles seadmiseks saada min % soovitushääli omavalitsuse territooriumi elanikelt. Soovituse andjal on ainult 1 soovitus anda, ainult ID kaardiga
2. energia audit automaatsetes funktsioonides (ala bensukad, kauplused, bürood) selgitamaks välja millest on kulutuses erinevused sarnaste objektide puhul ja jälgida etteantud graafikute hälbeid
3. paberraha vaba maksevahend maapiirkondadesse vältimaks pankade monopoli ja teenustasusid
4. läänemaale tallinlastest maksumaksjate äratõmbamine, põhjenduseks keskerakonna moraal ja laristamine, samuti Haapsalu sisemine laenuühistu, millega saavad vaesemad omanikud kinnistu tagatisel remondilaenu, keskkond paraneb era ja infra tasandil
2. energia audit automaatsetes funktsioonides (ala bensukad, kauplused, bürood) selgitamaks välja millest on kulutuses erinevused sarnaste objektide puhul ja jälgida etteantud graafikute hälbeid
3. paberraha vaba maksevahend maapiirkondadesse vältimaks pankade monopoli ja teenustasusid
4. läänemaale tallinlastest maksumaksjate äratõmbamine, põhjenduseks keskerakonna moraal ja laristamine, samuti Haapsalu sisemine laenuühistu, millega saavad vaesemad omanikud kinnistu tagatisel remondilaenu, keskkond paraneb era ja infra tasandil
Ameerika võimsaim mullimasin (Erko Rebane)
Tänud Rene´le vihje eest, link on
http://lhv.delfi.ee/news/index.cfm?id=1164010
Matt Taibbi on ajakirja Rolling Stones juulikuu numbris kirjutanud ammendava analüüsi sellest, kuidas Suurest Depressioonist alates on erinevaid mulle turgudel manipuleerinud üks konkreetne finantsasutus. Tehnoloogiasektori ülekuumenemisest globaalse kliimasoojenemiseni välja viivad ikka ja jälle pumbavoolikud Goldman Sachsi ukse ette.
Taibbi hoiatab juba loo alguses, kuidas vähesed oskavad ette kujutada Goldman Sachsi pretsedenditut ulatust ja mõjuvõimu, mis on lasknud näljasel vereimejal aastakümneid kasutada Ameerika erinevate majandussektorite kallal pumpa-tühjaks-ja-viska-minema skeemi. Sama mängureegliga on suudetud tavakodanikke tüssata juba alates 1920-ndatest, kuid kõige grandioossem vaatus võib olla alles ees. Järgnevalt annan võimalikult põgusa ülevaate investeerimispanga täringumängust, kus käis majandusharude ühekaupa vallutamine ja põrmustamine.
Esimene mull – Suur Depressioon
Finantsajaloo koledaima aja ning praeguse kriisi vahel võib tõmmata mitmeid paralleele. Toona olid populaarseteks investeerimisvahenditeks investeerimisühingud, mida tänapäeval võiks kõrvutada fondidega – väiksemate ja suuremate investorite raha korjati kokku ning paigutati ühiselt ettevõtete väärtpaberitesse. Goldman jõudis mängu teistest hiljem, kuid see-eest hüpati kohe kahe jalaga sisse.
Esimeseks jõupingutuseks oli ühingu Goldman Sachs Trading Company loomine, mille 100 dollarit maksnud aktsiad pank ise kõik ära ostis ning pärast 90%-lise osaluse 104 dollarit aktsia eest näljasele publikule müüs. Teatud etapist hakkas aktsiaid tagasi ostma ühing, pressides hinda veelgi kõrgemale, kuniks aeg oli küps jälle suurema tüki müügiks. Saadud rahadega sponsoreeriti järgmise ühingu emissiooni. Tekkis lihtne laenukett, kus 1 dollari tagatisel võeti 9 dollarit laenu, seejärel 10 dollari baasil 90 dollarit jne.
Alguse sai muster, mis hakkas ennast pidevalt kordama, genereerides klassikalise näite võimendusega investeerimise hullumeelsusest ja kokkuvõttes ka ühe peamise põhjuse 1929. aasta krahhi tekkeks. Sest kui antud ketis viimase investeeringu väärtus vähenema hakkas, polnud enam ressursse investoritele võlgade tagasimaksmiseks ning valusalt said kõrvetada kõik osalised.
Teine mull – Tehnoloogiaaktsiad
Goldman Sachs mitte ainult ei elanud üle kriisi, mis tegi lõpu paljudele nende endi poolt lohku tõmmatud investoritele, vaid sirgus 65 aastaga Ameerika kõige võimsamate ja rikkamate ettevõtete üheks peamiseks börsidebüütide korraldajaks.
Suurest Depressioonist alates olid Wall Streetil kehtinud kindlad reeglid, mille kohaselt tohtis firma aktsiate esmaemissiooni (IPO) korraldada pärast viit tegevusaastat (neist kolm viimast pidid veel olema kasumlikud). Internetiajastu saabudes otsustas Goldman reeglid prügikasti visata, ent tavainvestor seda ei teadnud.
Investeerimispank küll eitab esmasemissiooni standardite reformimist, kuid statistika räägib nende vastu. Alustades 1996. aastal Yahoo!-ga, sai Goldmanist üsna kiiresti IPO-de kuningas. 1997. aastal aitasid nad börsile kokku 24 äriettevõtet – neist kolmandik opereerisid aga IPO hetkel kahjumiga. Buumi tipphetkel, 1999. aastal, tuli konveierilt 47 firmat ning aasta hiljem 18, millest 14 põletasid tegelikult raha.
Kuidas siis mäng käis? Oletama, et Bullshit.com ihkas börsile minna ja lasi ennast kopsaka tasu eest Goldmanil hinnata (harilikult 6-7% emissiooni tuludest). Investeerimispank andis seejärel oma parimatele klientidele võimaluse osta Bullshit.com aktsiaid märkimishinnast madalamalt, kuid nad pidid lubama, et teiseselt turult soetatakse hiljem juurde. Nõnda genereeriti nõudlust ja saadi siseinfot väärtpaberi edasise hinnaliikumise kohta. Sest kui aktsia alustanuks turul kauplemist näiteks 15 dollari pealt, siis Goldmanile oli täpselt teada, et klient X kavatseb Y koguse osta 20 dollari pealt, lennutades aktsiat järjest kõrgemale.
Internetimulli lõhkemisega kaotasid investorid pelgalt Nasdaq börsil 5 triljonit dollarit, kuid sellest hullem oli vaadata raha liikumist investeerimispankurite taskutesse. 1999-2002 maksis Goldman välja 28.5 miljardi dollari jagu boonuseid ehk keskmiselt 350 000 USD aastas ühele töötajale. Ja isegi kui väärtpaberijärelvalve komisjon suutis 10a hiljem määrata 110 miljoni dollari suuruse trahvi, oli see esiteks naljanumber ja teiseks rakendas mõni firma endistest tippjuhtidest oma vaateid tõenäoliselt juba rahandusministrina või osariigi kubernerina.
Kolmas mull – Kinnisvarahullus
Teema, mis ilmselt paljude jaoks enam põhjalikku lahtiseletamist ei vaja. Taaskord oli põhitrikiks standardite langetamine, kuid IPO-de asemel keskenduti hüpoteeklaenudele. Ühtäkki polnud enam laenutaotlejal vaja 10%-list sissemakset ning laitmatut krediidiajalugu, kui hüpoteeke hakati välja kirjutama salvrätikute peal kohviku ettekandjatele ning endistele vangidele.
Müüdud segaduse varjamiseks kasutas Goldman koos paljude teiste pankadega kahte meetodit. Esiteks pakiti sajad kinnisvaralaenud kokku hajutatud tagatisega võlaobligatsioonideks (Collateralized Debt Obligations) ning müüsid neid investoritele ideega, et isegi kui üksikud laenud peaksid paketis halvaks minema siis antud instrumenti tervikuna need ei mõjuta. Nõnda pöörati rämpslaenud kõrgeima krediidireitinguga investeerimistoodeteks.
Teiseks kasutati enda riskide maandamiseks ettevõtteid nagu AIG, kes pakkusid CDO-le kindlustust (Collateralized Debt Obligations).
Kokkuvõttes müüdi investoritele, sealhulgas pensionäridele, kraami mis klassifitseerus juba prügiks ning samal ajal võeti sellel turul lühikesi positsioone ehk jultunult panustati oma kauba täielikule lagunemisele. Kui ülejäänud pankade puhul võis süüdistada nende endi rumalust, mis neid lõhki ajas siis Goldman Sachsis teati täpselt, mida tehti. Paljud tõlgendasidki seda väärtpaberipettuseks ning firmale langes 60 miljoni dollari eest kohtuhagisid kaela, kuid selle summa teenis panga CDO üksus headel aegadel pooleteise päevaga tagasi.
Neljas mull – Tooraineturu kaos
2008. aasta alguseks oli skandaalidesse mässitud finantsmaailm kriisis ning inimesed ei soovinud enam kuulda ühestki IPO-st ega subprime kinnisvaralaenust. Kuhu edasi?
Paberinvesteeringute asemel hakkas avalikkuse tähelepanu liikuma vaikselt füüsilisele varale nagu nisu, kohv, kakao ning muidugi energiaressursid, mis pakkusid kaitset langeva dollari ning inflatsiooni vastu. Toorainete palaviku ehedaks näiteks oli must kuld, kihutades 2007. aasta suve 60 dollari tasemelt 2008. aasta keskpaigaks 147 dollarini. Kui USA Energia Informatsiooni Administratsiooni andmetel kasvas kuus kuud enne hinnaralli algust naftapakkumine maailmas 85.24 miljonilt barrelilt 85.72 miljoni barrelini päevas ja nõudlus kahanes samal perioodil 86.82 miljonilt barrelilt 86.07 miljonile, siis miks toimus kõik risti vastupidi majanduslikele põhitõdedele?
Süüdlasi leidus mitmeid, kuid üks põhilisi oli taaskord Goldman Sachs, kes aitas kunagi järjekindlatel alustel funktsioneerinud toormeturu pöörata spekulatiivseks kasiinoks. Toorainete turu põhiliseks eesmärgiks on aidata talupidajatel maandada riski oma kaubaartiklite hinnakõikumiste vastu. Juba kolmekümnendatel teati, et spekuleerijate juurdepääs hakkaks hindasid liigselt manipuleerima, mistõttu võttis Kongress 1936. aastal vastu seaduse, eristamaks tegelikke ostjaid/müüjaid paberil kauplejatest.
Reeglid muutusid 1991. aastal, kui Goldmani tooraineid kaubelnud tütarfirma J.Aron võimudele kirja kirjutas, põhjendades ka Wall Streeti diilerite vajadust oma riske maandada. Ametnikud jäid seda uskuma ning Goldman vabastati sisuliselt kõikidest spekuleerijatele seatud piirangutest. Hiljem said loa teisedki pangad, vahendades edaspidi kõikide soovijate panuseid toorainete turul.
Institutsioonilised investorid, alates pensionifondidest ja lõpetades kindlustajatega, võtsid valdavalt pikkasid positsioone, mis on tavaliselt heaks uudiseks aktsiaturgudel, kuid halvaks sõnumiks toorainete turul, sest sisendihinnad said liikuda vaid üles. Kuid juba valusalt tuttava mustri järgi lõhkes 2008.a suvel järgmine mull ning nafta kukkumine 147 dollarilt 33 dollarile lõi taas kõige valusamalt tavakodanikku.
Nafta on aga jälle tagasi vanal teel, sooritades viimase nelja kuuga kahekordse hüppe 70 dollarile barreli eest. Kuid sarnaselt eelmisele korrale, ei ole probleemiks tegelik nõudlus ja pakkumine.
Viies mull – Päästeplaanidega manipuleerimine
Maailmamajanduse tume tulevik ning tühjaks lastud mullid muutsid kapitalistide elu eelmisel sügisel üsna nukraks. Kuid järele oli jäänud üks kaitsmata rahahunnik, millesse kihvasid lüües finantssektor teist korda enam mõtlema ei hakanud. Silmad pani jälle särama maksumaksja raha.
Kõik algas mullu septembris, kui endine USA rahandusminister Henry Paulson (kunagine Goldman Sachsi juht) mitmeid otsuseid järjepanu vastu võttis. Olles küll päästnud Bear Stearnsi ning kinnisvaralaenude kindlustajad Fannie Mae ja Freddie Maci, jättis Paulson aga ukse taha Goldmani ühe viimase rivaali, Lehman Brothersi. Päris järgmisel päeval andis ta rohelise tule 85 miljardi dollari laenamisel AIG-le, millest viimane kohe 13 miljardit Goldmanile võlgade katteks kandis.
Pärast kindlustusfirma päästmist tegi Paulson teatavaks 700 miljardi dollari suuruse finantssektori abipaketi (TARP). Laenu saamiseks tuli Goldmanil end investeerimisfirmast ümber pangaks vormistada, garanteerides kohe 10 miljardit dollarit läbi TARP-i ning peale selle veel juurdepääsu Föderaalreservi vähem avalikumatele ressurssidele. Mitte mingisuguseks üllatuseks ei tohiks siinkohal olla info, et järelvalvet teostab Goldman Sachsi pangandustegevuse üle muidugi New York Fedi president William Dudley – endine Goldmani töötaja.
Pärast värskendavaid rahasüste jätkati vana äritegevust ja uute skeemide nuputamist. Seejuures õnnestus neil muuta oma majandusaasta aruandlust nii, et kusagile õhku kadus 2008. aasta detsember koos $1.3 mld maksueelse kahjumiga. Lisaks raporteeriti esimeses kvartalis kahtlasest 1.8 mld USD kasumist, mis jõudis Goldmani bilanssi maksumaksja taskust läbi AIG päästmise. Loomulikult ei unustatud osavate võtete eest premeerida oma töötajaid, makstes neile käesoleva aasta esimese kolme kuu jooksul 4.7 mld dollarit kompensatsioone ja boonuseid - mullusest 18% rohkem.
Olles mänginud intiimset rolli neljas ajaloolises katastroofis, aidanud põletada triljoneid dollareid investorite raha, lükanud bensiiniliitri hinna tanklates 20 krooni lähedale, põhjustanud defitsiitsemate toiduainete tõttu näljahädasid ning saanud miljardeid dollareid maksumaksja raha, tekib küsimus kui palju andis ettevõte 2008. aastal tagasi Ühendriikidele? Vastus – 14 miljonit dollarit, sest täpselt niipalju läks 1%-lise maksumäära juures firma kasumist riigi rahakotti (isegi maksude puhul hiilitakse meisterlikult kõrvale, liigutades raha nii, et kasumeid teenitakse välisriikides, kus erasektorit kooritakse vähem).
Kuues mull – Globaalne kliimasoojenemine
Kuid see pole veel kõik. On juuni ning 44. presidendina täitmas oma ametikohustusi Barack Obama, kelle kampaania suurim eradoonor oli muuseas Goldman Sachs. Rahandusminister on asendatud Timothy Geithneriga, kes pole ise küll Goldmaniga seotud, kuid tema parem käsi, Mark Patterson, teab firmat hästi. Tooraine futuuride järelvalveorgani (Commodity Futures Trading Commission) eesotsas istub aga Gary Gensler – võite ühe korra pakkuda, millises investeerimispangas tema 18 aastat töötas.
Juhtivate valitsusametnike abiga on Goldman tagasi mängus ning üritamas hammustada suuremat tükki kui kunagi varem. Järgmiseks mulliks tõotab paisuda heitgaaside kvooditurg – õitsev triljoni dollari turg, mis hetkel vaevu eksisteerib.
Kui aga energiaseadus vastu võetakse, hakatakse limiteerima kivisöetehaste, elektritootjate, maagaasi jaotajate ning paljude teiste tööstuste aastast süsinikdioksiidi emissiooni. Piirangute ületamisel võivad ettevõtted osta endale keskkonnasõbralikumatelt asutustelt kvoote juurde. Tegemist on sisuliselt tooraineturu kasiino kordamisega, selle erinevusega, et hinnatõusu teeb kohustuslikuks valitsus ise. Sest plaani kohaselt kavatsetakse aastate jooksul kvoote langetada, muutes nõnda viimaste kättesaadavuse järjest haruldasemaks.
Kvootidega kauplemine saab reaalsuseks. Kui ei, siis kindlasti leitakse alternatiivne võimalus, kuidas heitgaaside pealt raha teenida. Moraal on sama, mis peitub igas teiseski mullis, mida Goldman Sachs aastatel 1929-2009 aitas luua. Pea igas juhtumis kingitakse samale pangale, mis aastaid ühiskonnaga hoolimatult käitunud ning uutele ülemustele vaid üüratuid boonuseid väljastanud, hunnikute viisi praktiliselt tasuta raha ning valitsuse garantiisid. Segaduse peamine kannataja ehk tavaline maksumaksja on see, kes selle kõige eest tasuma peab.
http://lhv.delfi.ee/news/index.cfm?id=1164010
Matt Taibbi on ajakirja Rolling Stones juulikuu numbris kirjutanud ammendava analüüsi sellest, kuidas Suurest Depressioonist alates on erinevaid mulle turgudel manipuleerinud üks konkreetne finantsasutus. Tehnoloogiasektori ülekuumenemisest globaalse kliimasoojenemiseni välja viivad ikka ja jälle pumbavoolikud Goldman Sachsi ukse ette.
Taibbi hoiatab juba loo alguses, kuidas vähesed oskavad ette kujutada Goldman Sachsi pretsedenditut ulatust ja mõjuvõimu, mis on lasknud näljasel vereimejal aastakümneid kasutada Ameerika erinevate majandussektorite kallal pumpa-tühjaks-ja-viska-minema skeemi. Sama mängureegliga on suudetud tavakodanikke tüssata juba alates 1920-ndatest, kuid kõige grandioossem vaatus võib olla alles ees. Järgnevalt annan võimalikult põgusa ülevaate investeerimispanga täringumängust, kus käis majandusharude ühekaupa vallutamine ja põrmustamine.
Esimene mull – Suur Depressioon
Finantsajaloo koledaima aja ning praeguse kriisi vahel võib tõmmata mitmeid paralleele. Toona olid populaarseteks investeerimisvahenditeks investeerimisühingud, mida tänapäeval võiks kõrvutada fondidega – väiksemate ja suuremate investorite raha korjati kokku ning paigutati ühiselt ettevõtete väärtpaberitesse. Goldman jõudis mängu teistest hiljem, kuid see-eest hüpati kohe kahe jalaga sisse.
Esimeseks jõupingutuseks oli ühingu Goldman Sachs Trading Company loomine, mille 100 dollarit maksnud aktsiad pank ise kõik ära ostis ning pärast 90%-lise osaluse 104 dollarit aktsia eest näljasele publikule müüs. Teatud etapist hakkas aktsiaid tagasi ostma ühing, pressides hinda veelgi kõrgemale, kuniks aeg oli küps jälle suurema tüki müügiks. Saadud rahadega sponsoreeriti järgmise ühingu emissiooni. Tekkis lihtne laenukett, kus 1 dollari tagatisel võeti 9 dollarit laenu, seejärel 10 dollari baasil 90 dollarit jne.
Alguse sai muster, mis hakkas ennast pidevalt kordama, genereerides klassikalise näite võimendusega investeerimise hullumeelsusest ja kokkuvõttes ka ühe peamise põhjuse 1929. aasta krahhi tekkeks. Sest kui antud ketis viimase investeeringu väärtus vähenema hakkas, polnud enam ressursse investoritele võlgade tagasimaksmiseks ning valusalt said kõrvetada kõik osalised.
Teine mull – Tehnoloogiaaktsiad
Goldman Sachs mitte ainult ei elanud üle kriisi, mis tegi lõpu paljudele nende endi poolt lohku tõmmatud investoritele, vaid sirgus 65 aastaga Ameerika kõige võimsamate ja rikkamate ettevõtete üheks peamiseks börsidebüütide korraldajaks.
Suurest Depressioonist alates olid Wall Streetil kehtinud kindlad reeglid, mille kohaselt tohtis firma aktsiate esmaemissiooni (IPO) korraldada pärast viit tegevusaastat (neist kolm viimast pidid veel olema kasumlikud). Internetiajastu saabudes otsustas Goldman reeglid prügikasti visata, ent tavainvestor seda ei teadnud.
Investeerimispank küll eitab esmasemissiooni standardite reformimist, kuid statistika räägib nende vastu. Alustades 1996. aastal Yahoo!-ga, sai Goldmanist üsna kiiresti IPO-de kuningas. 1997. aastal aitasid nad börsile kokku 24 äriettevõtet – neist kolmandik opereerisid aga IPO hetkel kahjumiga. Buumi tipphetkel, 1999. aastal, tuli konveierilt 47 firmat ning aasta hiljem 18, millest 14 põletasid tegelikult raha.
Kuidas siis mäng käis? Oletama, et Bullshit.com ihkas börsile minna ja lasi ennast kopsaka tasu eest Goldmanil hinnata (harilikult 6-7% emissiooni tuludest). Investeerimispank andis seejärel oma parimatele klientidele võimaluse osta Bullshit.com aktsiaid märkimishinnast madalamalt, kuid nad pidid lubama, et teiseselt turult soetatakse hiljem juurde. Nõnda genereeriti nõudlust ja saadi siseinfot väärtpaberi edasise hinnaliikumise kohta. Sest kui aktsia alustanuks turul kauplemist näiteks 15 dollari pealt, siis Goldmanile oli täpselt teada, et klient X kavatseb Y koguse osta 20 dollari pealt, lennutades aktsiat järjest kõrgemale.
Internetimulli lõhkemisega kaotasid investorid pelgalt Nasdaq börsil 5 triljonit dollarit, kuid sellest hullem oli vaadata raha liikumist investeerimispankurite taskutesse. 1999-2002 maksis Goldman välja 28.5 miljardi dollari jagu boonuseid ehk keskmiselt 350 000 USD aastas ühele töötajale. Ja isegi kui väärtpaberijärelvalve komisjon suutis 10a hiljem määrata 110 miljoni dollari suuruse trahvi, oli see esiteks naljanumber ja teiseks rakendas mõni firma endistest tippjuhtidest oma vaateid tõenäoliselt juba rahandusministrina või osariigi kubernerina.
Kolmas mull – Kinnisvarahullus
Teema, mis ilmselt paljude jaoks enam põhjalikku lahtiseletamist ei vaja. Taaskord oli põhitrikiks standardite langetamine, kuid IPO-de asemel keskenduti hüpoteeklaenudele. Ühtäkki polnud enam laenutaotlejal vaja 10%-list sissemakset ning laitmatut krediidiajalugu, kui hüpoteeke hakati välja kirjutama salvrätikute peal kohviku ettekandjatele ning endistele vangidele.
Müüdud segaduse varjamiseks kasutas Goldman koos paljude teiste pankadega kahte meetodit. Esiteks pakiti sajad kinnisvaralaenud kokku hajutatud tagatisega võlaobligatsioonideks (Collateralized Debt Obligations) ning müüsid neid investoritele ideega, et isegi kui üksikud laenud peaksid paketis halvaks minema siis antud instrumenti tervikuna need ei mõjuta. Nõnda pöörati rämpslaenud kõrgeima krediidireitinguga investeerimistoodeteks.
Teiseks kasutati enda riskide maandamiseks ettevõtteid nagu AIG, kes pakkusid CDO-le kindlustust (Collateralized Debt Obligations).
Kokkuvõttes müüdi investoritele, sealhulgas pensionäridele, kraami mis klassifitseerus juba prügiks ning samal ajal võeti sellel turul lühikesi positsioone ehk jultunult panustati oma kauba täielikule lagunemisele. Kui ülejäänud pankade puhul võis süüdistada nende endi rumalust, mis neid lõhki ajas siis Goldman Sachsis teati täpselt, mida tehti. Paljud tõlgendasidki seda väärtpaberipettuseks ning firmale langes 60 miljoni dollari eest kohtuhagisid kaela, kuid selle summa teenis panga CDO üksus headel aegadel pooleteise päevaga tagasi.
Neljas mull – Tooraineturu kaos
2008. aasta alguseks oli skandaalidesse mässitud finantsmaailm kriisis ning inimesed ei soovinud enam kuulda ühestki IPO-st ega subprime kinnisvaralaenust. Kuhu edasi?
Paberinvesteeringute asemel hakkas avalikkuse tähelepanu liikuma vaikselt füüsilisele varale nagu nisu, kohv, kakao ning muidugi energiaressursid, mis pakkusid kaitset langeva dollari ning inflatsiooni vastu. Toorainete palaviku ehedaks näiteks oli must kuld, kihutades 2007. aasta suve 60 dollari tasemelt 2008. aasta keskpaigaks 147 dollarini. Kui USA Energia Informatsiooni Administratsiooni andmetel kasvas kuus kuud enne hinnaralli algust naftapakkumine maailmas 85.24 miljonilt barrelilt 85.72 miljoni barrelini päevas ja nõudlus kahanes samal perioodil 86.82 miljonilt barrelilt 86.07 miljonile, siis miks toimus kõik risti vastupidi majanduslikele põhitõdedele?
Süüdlasi leidus mitmeid, kuid üks põhilisi oli taaskord Goldman Sachs, kes aitas kunagi järjekindlatel alustel funktsioneerinud toormeturu pöörata spekulatiivseks kasiinoks. Toorainete turu põhiliseks eesmärgiks on aidata talupidajatel maandada riski oma kaubaartiklite hinnakõikumiste vastu. Juba kolmekümnendatel teati, et spekuleerijate juurdepääs hakkaks hindasid liigselt manipuleerima, mistõttu võttis Kongress 1936. aastal vastu seaduse, eristamaks tegelikke ostjaid/müüjaid paberil kauplejatest.
Reeglid muutusid 1991. aastal, kui Goldmani tooraineid kaubelnud tütarfirma J.Aron võimudele kirja kirjutas, põhjendades ka Wall Streeti diilerite vajadust oma riske maandada. Ametnikud jäid seda uskuma ning Goldman vabastati sisuliselt kõikidest spekuleerijatele seatud piirangutest. Hiljem said loa teisedki pangad, vahendades edaspidi kõikide soovijate panuseid toorainete turul.
Institutsioonilised investorid, alates pensionifondidest ja lõpetades kindlustajatega, võtsid valdavalt pikkasid positsioone, mis on tavaliselt heaks uudiseks aktsiaturgudel, kuid halvaks sõnumiks toorainete turul, sest sisendihinnad said liikuda vaid üles. Kuid juba valusalt tuttava mustri järgi lõhkes 2008.a suvel järgmine mull ning nafta kukkumine 147 dollarilt 33 dollarile lõi taas kõige valusamalt tavakodanikku.
Nafta on aga jälle tagasi vanal teel, sooritades viimase nelja kuuga kahekordse hüppe 70 dollarile barreli eest. Kuid sarnaselt eelmisele korrale, ei ole probleemiks tegelik nõudlus ja pakkumine.
Viies mull – Päästeplaanidega manipuleerimine
Maailmamajanduse tume tulevik ning tühjaks lastud mullid muutsid kapitalistide elu eelmisel sügisel üsna nukraks. Kuid järele oli jäänud üks kaitsmata rahahunnik, millesse kihvasid lüües finantssektor teist korda enam mõtlema ei hakanud. Silmad pani jälle särama maksumaksja raha.
Kõik algas mullu septembris, kui endine USA rahandusminister Henry Paulson (kunagine Goldman Sachsi juht) mitmeid otsuseid järjepanu vastu võttis. Olles küll päästnud Bear Stearnsi ning kinnisvaralaenude kindlustajad Fannie Mae ja Freddie Maci, jättis Paulson aga ukse taha Goldmani ühe viimase rivaali, Lehman Brothersi. Päris järgmisel päeval andis ta rohelise tule 85 miljardi dollari laenamisel AIG-le, millest viimane kohe 13 miljardit Goldmanile võlgade katteks kandis.
Pärast kindlustusfirma päästmist tegi Paulson teatavaks 700 miljardi dollari suuruse finantssektori abipaketi (TARP). Laenu saamiseks tuli Goldmanil end investeerimisfirmast ümber pangaks vormistada, garanteerides kohe 10 miljardit dollarit läbi TARP-i ning peale selle veel juurdepääsu Föderaalreservi vähem avalikumatele ressurssidele. Mitte mingisuguseks üllatuseks ei tohiks siinkohal olla info, et järelvalvet teostab Goldman Sachsi pangandustegevuse üle muidugi New York Fedi president William Dudley – endine Goldmani töötaja.
Pärast värskendavaid rahasüste jätkati vana äritegevust ja uute skeemide nuputamist. Seejuures õnnestus neil muuta oma majandusaasta aruandlust nii, et kusagile õhku kadus 2008. aasta detsember koos $1.3 mld maksueelse kahjumiga. Lisaks raporteeriti esimeses kvartalis kahtlasest 1.8 mld USD kasumist, mis jõudis Goldmani bilanssi maksumaksja taskust läbi AIG päästmise. Loomulikult ei unustatud osavate võtete eest premeerida oma töötajaid, makstes neile käesoleva aasta esimese kolme kuu jooksul 4.7 mld dollarit kompensatsioone ja boonuseid - mullusest 18% rohkem.
Olles mänginud intiimset rolli neljas ajaloolises katastroofis, aidanud põletada triljoneid dollareid investorite raha, lükanud bensiiniliitri hinna tanklates 20 krooni lähedale, põhjustanud defitsiitsemate toiduainete tõttu näljahädasid ning saanud miljardeid dollareid maksumaksja raha, tekib küsimus kui palju andis ettevõte 2008. aastal tagasi Ühendriikidele? Vastus – 14 miljonit dollarit, sest täpselt niipalju läks 1%-lise maksumäära juures firma kasumist riigi rahakotti (isegi maksude puhul hiilitakse meisterlikult kõrvale, liigutades raha nii, et kasumeid teenitakse välisriikides, kus erasektorit kooritakse vähem).
Kuues mull – Globaalne kliimasoojenemine
Kuid see pole veel kõik. On juuni ning 44. presidendina täitmas oma ametikohustusi Barack Obama, kelle kampaania suurim eradoonor oli muuseas Goldman Sachs. Rahandusminister on asendatud Timothy Geithneriga, kes pole ise küll Goldmaniga seotud, kuid tema parem käsi, Mark Patterson, teab firmat hästi. Tooraine futuuride järelvalveorgani (Commodity Futures Trading Commission) eesotsas istub aga Gary Gensler – võite ühe korra pakkuda, millises investeerimispangas tema 18 aastat töötas.
Juhtivate valitsusametnike abiga on Goldman tagasi mängus ning üritamas hammustada suuremat tükki kui kunagi varem. Järgmiseks mulliks tõotab paisuda heitgaaside kvooditurg – õitsev triljoni dollari turg, mis hetkel vaevu eksisteerib.
Kui aga energiaseadus vastu võetakse, hakatakse limiteerima kivisöetehaste, elektritootjate, maagaasi jaotajate ning paljude teiste tööstuste aastast süsinikdioksiidi emissiooni. Piirangute ületamisel võivad ettevõtted osta endale keskkonnasõbralikumatelt asutustelt kvoote juurde. Tegemist on sisuliselt tooraineturu kasiino kordamisega, selle erinevusega, et hinnatõusu teeb kohustuslikuks valitsus ise. Sest plaani kohaselt kavatsetakse aastate jooksul kvoote langetada, muutes nõnda viimaste kättesaadavuse järjest haruldasemaks.
Kvootidega kauplemine saab reaalsuseks. Kui ei, siis kindlasti leitakse alternatiivne võimalus, kuidas heitgaaside pealt raha teenida. Moraal on sama, mis peitub igas teiseski mullis, mida Goldman Sachs aastatel 1929-2009 aitas luua. Pea igas juhtumis kingitakse samale pangale, mis aastaid ühiskonnaga hoolimatult käitunud ning uutele ülemustele vaid üüratuid boonuseid väljastanud, hunnikute viisi praktiliselt tasuta raha ning valitsuse garantiisid. Segaduse peamine kannataja ehk tavaline maksumaksja on see, kes selle kõige eest tasuma peab.
11 November 2009
Keskpangad on suured kulla omajad
Suuremad kullareservide hoidjad tonnides (2009. aasta septembri seisuga)
•1. USA 8966
•2. Saksamaa 3757
•3. IMF 3326
•4. Itaalia 2703
•5. Prantsusmaa 2695
•6. Hiina 1162
•7. Šveits 1147
•8. Jaapan 843
•9. Holland 675
•10. Venemaa 627
•11. India 615
•12. Euroopa Keskpank 553
•...
•105. Eesti 0,2
IMFi müük Indiale on juba arvesse võetud.
Allikas: Maailma Kullanõukogu
•1. USA 8966
•2. Saksamaa 3757
•3. IMF 3326
•4. Itaalia 2703
•5. Prantsusmaa 2695
•6. Hiina 1162
•7. Šveits 1147
•8. Jaapan 843
•9. Holland 675
•10. Venemaa 627
•11. India 615
•12. Euroopa Keskpank 553
•...
•105. Eesti 0,2
IMFi müük Indiale on juba arvesse võetud.
Allikas: Maailma Kullanõukogu
16 June 2009
19 May 2009
Mida tõi peeso devalveerimine argentiinlastele?
http://ap3.ee/Default2.aspx?BlogID=aff9faee-7af9-4177-bbb4-ce2e1a015063
Advokaadibüroo Sorainen jurist Luis Felipe Mohando kirjutab aripaev.ee õigusblogis 2001-2002. aastal toimunud Argentiina finantskriisist, mis tõi kaasa peeso devalveerimise.
Viimastel ajal on palju räägitud, et praegune kriis Balti riikides on mõneti sarnane Argentiinas 2001-2002. aastal aset leidnud finantskriisiga. Elasin sel ajal Argentiinas ja olin seetõttu nende raskete aegade tunnistajaks. Eks iga lugeja saab minu mälestustest teha võrdlusi täna Eestis toimuvaga.
Sündmused, mis leidsid aset 2001. aasta detsembrist 2002. aasta märtsini, mil Argentiinas valitses kaunis suveilm, olid vaid üks osa pikast kriisidejadast. Kümme aastat varem rakendatud majanduse liberaliseerimine, erastamised ja valuuta sidumine USA dollariga tõid aastatega kaasa ennenägematult madala inflatsiooni, suure kasvutootlikkuse ning õitsengu. 2000. aastaks oli majandusstabiilsus suutnud üle elada mitmed kriisid ning loonud tuhandetele argentiinlastele võimaluse teha pikaajalisi plaane, säästa ning õppida ja reisida välismaal. Selleks ajaks oli valitsuse üle võtnud vasaktsentristlik koalitsioon, kes oli majanduse liberaliseerinud ning lubanud hoida seda stabiilsena.
2001. aasta alguses võttis olukord peale maksude tõstmist ning internetiäri mulli lõhkemist suuna halvemuse poole. Inflatsioon oli muutunud deflatsiooniks – inimesed ei tarbinud, vaid ootasid, et asjad veelgi odavamaks läheksid. Kõrged maksud ei soodustanud ettevõtlust ja tööliste tootlikkust, kriis süvendas eelarvedefitsiiti ning valitseva koalitsiooni poliitilist nõrkust, mida kahjustas lisaks asepresidendi tagasiastumine. Kõik see suurendas defitsiidi finantseerimise intressimäära ning ülisuurt välisvõlga. Argentiina riskipreemia muutus koormavaks nii riigi kui ka erarahandusele.
Kuna võla refinantseerimine oli muutunud võimatuks ning kasvav majandussurutis oli möödapääsmatu, üritas valitsus defitsiiti vähendada ning majandust stimuleerida, suurendades teatud majandusharudes makse, käivitades osades tööstusharudes stimulatsioonipakette ning vähendades riigiametnike palkasid eesmärgiga alandada intressimäärasid. Kasutuselevõetud meetmed aga ei toiminud – maksud muutsid erasektori olukorra veel hullemaks, stimuleerimisplaan kukkus läbi ning kohtud otsustasid, et riigiametnike palkade vähendamine oli nende põhiseaduslike õiguste vastane. Mõnede provintside valitsused, olles sularahast ilma jäetud, hakkasid palkade maksmiseks väljastama esitajavõlakirju. Peesode ja dollarite intresside vahe muudkui kasvas ning kongress üritas hoiustajaid maha rahustada, muutes valitsuse sekkumise panganduslepingutesse ebaseaduslikuks.
Oktoobrikuus toimunud valimiste ajaks oli valitsus veelgi nõrgenenud. Nad üritasid riigivõlga laiaulatusliku võlakirjade vahetuse abil refinantseerida ning avaldasid kohalikele pankadele ning pensionifondidele survet, et need võtaksid vastu pikaajalisi võlakirju, mille eesmärgiks oli vältida maksete katkemist või devalveerimist. Nähes, et pankade varad koosnevad nüüd liiga paljudest valitsuse võlakirjadest, otsustasid paljud hoiustajad minna üle dollariarvetele või oma säästud üldse välja võtta.
Novembris valmistusin magistritöö kirjutamiseks. Mul oli plaanis minna tööle ning koguda raha magistriõpinguteks Ameerika Ühendriikides. Kuid tööd oli võimatu leida – advokaadibüroodel ei olnud tööd, majandus oli paigalseisus ja keegi ei julgenud olukorra selginemist oodates suuri otsuseid teha.
Pangahoiuste vähenemisest ärevusse sattunud valitsus otsustas detsembri alguses pangakontod külmutada ning võtta kuni võlakirjade refinantseerimise lõpetamiseni uuesti kasutusele valuutavahetuskontroll. Iga inimene võis nädalas oma kontolt võtta vaid 250 peesot. Kuigi ülejäänut kontol olevat raha võis kasutada ülekannete tegemiseks, ei olnud sellest palju abi, sest vaid vähesed inimesed kasutasid sel ajal Argentiinas krediit- või deebetkaarte ning enamus tehinguid tehti sularahas. Paljud, eriti kõige vaesemad elanikud, sõltusid täielikult sularahast. Tänavamüüjad, lille- ja ajalehekioskite pidajad ning paljud teised kaotasid üleöö oma sissetuleku, kuna inimesed olid oma sularaha kasutamisega ettevaatlikud.
Mõne päeva möödudes hakkasid mitmed inimesed meeleheite ja oportunistide ässituste tõttu mässama ning supermarketeid rüüstama. Inimesed olid hirmul ning poliitikutest tüdinud. 19. detsembril kuulutas president välja eriolukorra, kuid ta ei täpsustanud, milline on tema plaan rahu taastamiseks ning kriisi lahendamiseks. Samal õhtul eirasid tuhanded inimesed kehtestatud liikumiskeeldu ning protesteerisid ministrite kodude ning valitsuse ametiruumide ees, paludes „lahendusi, mitte eriolukorda“ ja „kõikide poliitikute lahkumist“. Protestid kestsid terve öö ning muutusid järgmisel päeval vägivaldsemaks. Osa ministritest astus hommikul tagasi, pealelõunal astus peale edutuid läbirääkimisi opositsiooniga ka president tagasi ning valla pääses anarhia. See oli anarhia heas mõttes, sisaldades naabrite kogunemisi parkides, asjade toimimist ilma valitsuse sekkumiseta, bartertehingute keskuste moodustamist sularaha puuduse leevendamiseks – ja anarhia halvas mõttes, kus inimesed pidid ennast ise kasvava kuritegevuse eest kaitsma.
Sündmuste taustal jätkus poliitikategemine. Hoiused külmutati resoluutselt ning pangad suleti jaanuari keskpaigani. Kongress määras enne jõule ametisse uue presidendi, kes tunnistas riigivõla puudujääki ning üritas säilitada rahafondi ja kõrvaldada kindlalt poliitilised privileegid. Enne vana-aasta õhtut pidi president tagasi astuma, kuna ta kaotas valitsuse toetuse. Seejärel määras kongress ametisse uue presidendi, kes lubas hoiustajatele, et nad saavad oma raha tagasi. Kongress arutas rahafondi säilitamist uutel alustel, kuid palus siis presidendil kehtestada uus vahetussüsteem. Uks devalveerimiseks oli avatud – 10-aastane areng oli surnud, tappes säästud ning nende abil elu saanud unistused ja projektid. Selleks läks vaid veidi üle kahe nädala.
Pärast seda, kui Argentiina valitsus oli proovinud eksportijate ja importijate tarvis hoida ametlikku vahetuskurssi tasemel 1,4 peesot dollari kohta, lasti valuutakurss vabaks. Veebruaris maksis dollar juba 2 peesot ning augustis juba pea 4 peesot.
Riigivõla puudujääk ning devalveerimine olid paljude jaoks katastroofilise tähendusega. Kõik Argentiinaga seotud varad kaotasid suure osa oma väärtusest ning nende omanikud muutusid üleöö vaeseks. Palkade reaalne väärtus vähenes poole võrra. Dollari vääringus varade hinnad kerkisid kahe- või isegi kolmekordselt. Sellisteks varadeks olid muuhulgas kogu import (seda mõjutas ka puudujäägist tulenev rahvusvahelise finantseeringu puudus), enamus laenudest, kommunaalteenused (neil olid erastamiskava kohaselt devalveerimisvastased kaitsed) ning ka Argentiina peamine ekspordiartikkel – toit. Tegelikult olid enamikul lepingutest devalveerimisvastased klauslid (välja arvatud palga osas), muutes paljud automaatselt maksejõuetuteks. Seadus „kaitses“ ka pangahoiuseid ning nende dollariväärtust. Kuid neid dollareid ei tagastatud, kuna ühestki lepingust ei peetud kinni, vähemalt dollarites mitte…
Kriisi ajal laastas uus valitsus omandiõigusi ning muutis lepinguõigust, laiendades puudujäägi kõikidesse sektoritesse. Eksporti maksustati sisehindade katmise eesmärgil. Devalveerimiskaitsed kuulutati kommunaalteenuste erastamise lepingute osas kehtetuks ning kommunaalteenuste osutajaid ning energiatootjaid sunniti hoidma oma hindasid peesodes ja vanal tasemel. Valitsus pikendas väevõimuga hoiuste tähtaega ning konverteeris need peesodeks kursiga 1,4 peesot dollari kohta. Samamoodi konverteeriti peesodesse kõik kohalike pankade dollarilaenud, keelustades keskpanga nõusolekuta laenu- või dividendimaksed välismaistele osapooltele. Peesodesse konverteeriti ka kõik Argentiina seaduste kohaselt sõlmitud välisvaluutalepingud, isegi välisvaluuta riskikindlustus. Esialgu ei aidanud see midagi kompenseerida. Hiljem lubas see peesodesse konverteeritud kohustuste kohandamist inflatsiooniga ning andis pankadele ja hoiustajatel kompensatsiooniks pikaajalisi valitsuse võlakirju. Lühidalt öeldes ennetas valitsus devalveerimisest tulenevat lepingute ümbervaatamist, devalveerides sunniviisiliselt kõik ning kompenseerides selle vaid osadele väärtusetute võlakirjadega. 2002. aasta lõpuks oli SKP drastiliselt langenud ning vaesus tõusnud peaaegu 60%-ni.
Kui kohtud 2002. aasta veebruaris jälle tööle hakkasid, oli devalveerimisest, puudujäägist ning peesodesse konverteerimisest tulenev segadus tekitanud tohutu hulga kohtuvaidlusi, mis omakorda ummistasid koheselt kogu õigussüsteemi. Hoiustajad tahtsid oma sääste tagasi, hüpoteeklaenuandjad üritasid kehtestada oma dollarilaene ja taastada omandit ning kinnisvaraomanikud üritasid kehtestada vana rendiväärtust või üürnikke välja tõsta. Juristidel oli nii palju tööd, et Buenos Airese suurim advokaadibüroo rakendas tehastele sarnaselt kahe vahetusega töökorra.
Miks valitsus peeso devalveeris? Selleks et defitsiiti vähendada. Riigiametnikud, kes olid detsembris protesteerinud 13%-lise palgavähendamise vastu, seisid silmitsi reaalse 65%-lise vähendamisega. Välisvõla maksed olid peatatud, import oli suures osas vähenenud, ekspordimaksud ning ranged valuutavahetuskontrollid võimaldasid uut rahastamist. Lõpuks pakkus valitsus väärtusetute võlakirjade omanikele, kellest paljud olid Argentiina pensionifondid, võta-või-jäta vahetust, mis hõlmas 75%-list nominaalväärtuse vähenemist.
Mõne aasta pärast leidsid rahandusprobleemid lahenduse, kuigi ühiskond ning õiguslik kindlus maksid selle eest oma hinda. Kõrvalmõjuna muutus kogu majandus üleöö odavamaks, mis mõjus soodsalt turismile ja ekspordile. 1990ndatel aastatel ülesehitatud tööstuse võimsus ei kadunud ning mõne aja pärast hakati jälle tootma ja eksportima, kasutades ära odavamat tööjõudu ning tehislikult madalaid energia- ja kommunaalkulusid. Peale kuritegevuse järsku kasvu muutus raha kodus hoidmine ohtlikuks ning selle tulemusena tekkisid pankadesse jälle hoiused. Hiljem oli meil ka veidi õnne, kuna madalad intressimäärad tõstsid Argentiinas toodetud kaupade rahvusvahelisi hindu ning raha tuli jälle sisse. Peale segaduse selginemist sai majandus hoo sisse ja hakkas jälle madalaimast punktist kasvama. Tööpuudus ja vaesus vähenesid. Me jäime ellu.
Kes kasu sai? Poliitikud ja riiklikud haldusorganid, tööjõumahukad tööstusettevõtted-eksportijad ning need, kes dollari ja peesoga spekuleerisid ja kellel oli piisavalt õnne peesodesse konverteerimisest pääseda. Kes kahju kandsid? Kõik ülejäänud, eriti need, kellel olid investeeringud ja säästud.
Villu Zirnaski kommentaar
Hiiglasliku riigieelarvekärpe ettevalmistamine tähendab, et vähemalt esialgu minnakse esimest teed. Kas see on õige ja aitab meid majanduskriisist läbi?
Meie naaber Läti, kes oli samasuguse valiku ees, valis koos IMF-iga sissetulekute kärpimise tee. See otsus pälvis paljudelt skeptilisi kommentaare, näiteks mullu Nobeli majanduspreemia saanud Paul Krugmani blogisissekande pealkirjaks sai „Läti on uus Argentina”. Mäletatavasti püüdis eelmise kümnendi lõpus majanduskriisi sattunud Argentina ennast päästa kokkuhoiuga, kuid paari aasta pärast laskis ikkagi ka valuutakursi vabaks (s.t devalveeris).
Üks Lääne-Euroopas ja Ameerikas pesitsevate analüütikute skepsise põhjus on see, et nende jaoks on massiline ja küm-netesse protsentidesse küündida võiv palgalangetamine üsna kujuteldamatu asi, sest pärast 1930. aastaid pole läänemaailmas midagi sellist kogetud. Nad lihtsalt ei usu, et sissetulekuid oleks võimalik piisavalt palju ja kiiresti külmutada ja kärpida. Eestist vaadates see aga lootusetu ettevõtmisena ei tundu: eestlased on viimasel paaril aastakümnel läbitud majandusvapustuste tõttu veel üsna paindlikud. Samuti on krooni kursi säilitamine suure hulga eestlaste jaoks emotsionaalselt tähtis – see teeb palga- ja eelarvekärbeteks vajalike kokkulepete saavutamise lihtsamaks.
Teine asi, mida välisanalüütikud sageli adekvaatselt ei taju, on Eesti väiksus. Eesti-sugusele väikeriigile on fikseeritud kurss ja sellest kinni hoidmine selgelt tähtsam kui näiteks Argentinale või Aasia maadele, kus toimunule mõeldes arvatakse meidki devalveerimisküpse valuutaga riikide hulka.
Devalveerimist palgakärbetest mõistlikumaks pidavate majandusteadlaste hinnangul lük-kaks devalveerimine majanduse kiiremini käima kui palgakärped. Näiteks Argentinas, mis devalveeris peeso 2002. aasta alguses, kukkus majandus tol aastal 11 protsenti, aga 2003. aastal juba tõusis 8 protsenti. USA dollarites väljendatuna oli Argentina 2003. aasta SKT paraku küll üle kahe korra väiksem kui devalveerimis-eelsel 2001. aastal ja jõudis taas kriisieelsele tasemele alles möödunud aastal. Nii et ülikiirelt mõjuv imerohi ei ole devalveerimine kindlasti, eriti praegusel ajal, kus kõigil eksporditurgudel on samuti kriis.
Väikeriigi eripära
Skeptikute järgmine etteheide palgakärbete variandile on see, et palgakärped vallandavad sisemajanduse allakäiguspiraali. Kui keegi hakkab saama näiteks 20 protsenti vähem palka, peab ta vähendama tarbimist, vähenenud tarbimine omakorda tähendab, et ettevõtetel õnnestub vähem müüa ja nad peavad tootmist vähendama, mis tähendab järgmisi vallandamisi ja palgakärpeid jne. Sellele võib vastata, et olukorras, kus märkimisväärne osa tarbitavast kaubast (või nende valmistamiseks kasutatavast toorainest) imporditakse, avaldaks devalveerimine eestlaste ostujõule umbes samasugust mõju kui sissetuleku vähenemine.
Kui vaadata valikut palgakärped versus devalveerimine pankade ja laenuvõtjate seisukohast, tunduvad palgakärped olevat selgelt parem valik. Palgakärped vähendavad samuti laenude tasumise võimet, kuid valikuliselt, mitte korraga absoluutselt kõigil, nagu teeks devalveerimine. Kui devalveerimisele eelneks kõigi eurolaenude kohustuslik pööramine kroonidesse, pääseksid laenuvõtjad küll kergemalt, kuid kannatada saaksid pangad. Võib küll öelda, et paras neile, aga majanduskriisist välja pääsemiseks läheb siiski vaja ka elujõulisi panku. Lisaks on veel see oht, et nii radikaalne samm nagu eurolaenude kroonilaenudeks muutmine ei lähe läbi ilma samasuguse sammuta hoiuste poolel, misläbi kaotuse osaliseks saaks hulk hoiustajaid.
Garantiid, et sissetulekute kärpimise teed minek aitab Eesti ja Läti lõpuks pankrotiohust ja majanduskriisist välja, keegi anda ei saa. Nagu praegu kõikjal maailmas majanduse kohta armastatakse öelda: me seilame tundmatutes vetes. Aga seda võib küll öelda, et šansid on piisavalt head, et proovida.
Kui läheb hästi, on meil kahe-kolme aasta pärast võimalik esitleda uut edulugu: kuidas taastada majanduse konkurentsivõime palku ja eelarvet kärpides ning valuutat devalveerimata. See võib pakkuda laialdast huvi, sest on ju kõik euroraha kasutusele võtnud riigid mässinud ennast veelgi karmimasse „hullusärki” kui Eesti. Piirkondlikku ühisrahaala kavandavad ka Pärsia lahe äärsed maad (kuigi seni räägitud 2010. aastaks see veel arvatavasti teoks ei saa). Teadmist, kuidas hakkama saada, kui devalveerida pole võimalik, napib praegu neil kõigil.
© Project Syndicate kommentaar
Argentina suurenev eelarvedefitsiit on peamiselt 1999. aastal majanduse kokkuvarisemise tagajärg, mitte selle põhjus. Kuni 1999. a, kui algas majanduslangus, oli defitsiit väike. Esines küll eelarvelist raiskamist, kuid see ei olnud äärmusliku makroökonoomilise kriisi tagajärg. Langus ei olnud põhjustatud eelarvekulutustest, vaid pigem Brasiilia valuuta järsust devalveerimisest 1999. a veebruaris. See samm muutis Argentina peeso konkurentsivõimetuks ja pani investorid eeldama samasugust devalveerimist Argentinas. Kuna investorid põgenesid devalveerimise hirmus riigist, siis intressimäärad tõusid ja pangahoiused vähenesid. See süvendas langust 2000. ja 2001. aastal ning viis vähenevate maksutulude tõttu suureneva eelarvedefitsiidini. Argentina tolleaegne valitsus ja IMF proovisid haigust ravida eelarvekärbetega, kuid kasinus ei saanud mingil juhul takistada maksutulude vähenemist. Eelarvedefitsiit suurenes jätkuvalt, kuni majandus kokku varises.
Õige lähenemine Argentina probleemide lahendamisele oleks olnud spekulatsioonide lõpetamine devalveerimise ümber. Toetasin “dollariseerimist” või peeso asendamist USA dollariga ja seeläbi hirmu kaotamist tulevaste kursimuudatuste ees. Selle asemel lõpetas valitsus pangandussüsteemi tegevuse, nii et hoiustajad ei saanud enam oma peesosid dollariteks vahetada! Pangandussüsteemi sulgemine viis usalduse täieliku kokkuvarisemiseni. Nüüd emigreeruvad paljud argentiinlased Euroopasse ja USAsse, püüdes peesosid iga hinna eest dollariteks vahetada. Peeso väärtus on tohutult langenud ja pangandussüsteem ikka veel külmutatud.
Rahvusvaluuta asemel dollar
Praegu oleks õige taastada usaldus pangandussüsteemi ja valuuta vastu. Seda saab kõige paremini teha majandust dollarisee-rides. Lisaks sellele peaks rahvusvaheline üldsus pakkuma erakorralist finantsabi, et aidata pangandussüsteemil pakkuda hoiusekindlustust ja seeläbi taastada natuke usaldust finantsinstitutsioonide vastu.
Advokaadibüroo Sorainen jurist Luis Felipe Mohando kirjutab aripaev.ee õigusblogis 2001-2002. aastal toimunud Argentiina finantskriisist, mis tõi kaasa peeso devalveerimise.
Viimastel ajal on palju räägitud, et praegune kriis Balti riikides on mõneti sarnane Argentiinas 2001-2002. aastal aset leidnud finantskriisiga. Elasin sel ajal Argentiinas ja olin seetõttu nende raskete aegade tunnistajaks. Eks iga lugeja saab minu mälestustest teha võrdlusi täna Eestis toimuvaga.
Sündmused, mis leidsid aset 2001. aasta detsembrist 2002. aasta märtsini, mil Argentiinas valitses kaunis suveilm, olid vaid üks osa pikast kriisidejadast. Kümme aastat varem rakendatud majanduse liberaliseerimine, erastamised ja valuuta sidumine USA dollariga tõid aastatega kaasa ennenägematult madala inflatsiooni, suure kasvutootlikkuse ning õitsengu. 2000. aastaks oli majandusstabiilsus suutnud üle elada mitmed kriisid ning loonud tuhandetele argentiinlastele võimaluse teha pikaajalisi plaane, säästa ning õppida ja reisida välismaal. Selleks ajaks oli valitsuse üle võtnud vasaktsentristlik koalitsioon, kes oli majanduse liberaliseerinud ning lubanud hoida seda stabiilsena.
2001. aasta alguses võttis olukord peale maksude tõstmist ning internetiäri mulli lõhkemist suuna halvemuse poole. Inflatsioon oli muutunud deflatsiooniks – inimesed ei tarbinud, vaid ootasid, et asjad veelgi odavamaks läheksid. Kõrged maksud ei soodustanud ettevõtlust ja tööliste tootlikkust, kriis süvendas eelarvedefitsiiti ning valitseva koalitsiooni poliitilist nõrkust, mida kahjustas lisaks asepresidendi tagasiastumine. Kõik see suurendas defitsiidi finantseerimise intressimäära ning ülisuurt välisvõlga. Argentiina riskipreemia muutus koormavaks nii riigi kui ka erarahandusele.
Kuna võla refinantseerimine oli muutunud võimatuks ning kasvav majandussurutis oli möödapääsmatu, üritas valitsus defitsiiti vähendada ning majandust stimuleerida, suurendades teatud majandusharudes makse, käivitades osades tööstusharudes stimulatsioonipakette ning vähendades riigiametnike palkasid eesmärgiga alandada intressimäärasid. Kasutuselevõetud meetmed aga ei toiminud – maksud muutsid erasektori olukorra veel hullemaks, stimuleerimisplaan kukkus läbi ning kohtud otsustasid, et riigiametnike palkade vähendamine oli nende põhiseaduslike õiguste vastane. Mõnede provintside valitsused, olles sularahast ilma jäetud, hakkasid palkade maksmiseks väljastama esitajavõlakirju. Peesode ja dollarite intresside vahe muudkui kasvas ning kongress üritas hoiustajaid maha rahustada, muutes valitsuse sekkumise panganduslepingutesse ebaseaduslikuks.
Oktoobrikuus toimunud valimiste ajaks oli valitsus veelgi nõrgenenud. Nad üritasid riigivõlga laiaulatusliku võlakirjade vahetuse abil refinantseerida ning avaldasid kohalikele pankadele ning pensionifondidele survet, et need võtaksid vastu pikaajalisi võlakirju, mille eesmärgiks oli vältida maksete katkemist või devalveerimist. Nähes, et pankade varad koosnevad nüüd liiga paljudest valitsuse võlakirjadest, otsustasid paljud hoiustajad minna üle dollariarvetele või oma säästud üldse välja võtta.
Novembris valmistusin magistritöö kirjutamiseks. Mul oli plaanis minna tööle ning koguda raha magistriõpinguteks Ameerika Ühendriikides. Kuid tööd oli võimatu leida – advokaadibüroodel ei olnud tööd, majandus oli paigalseisus ja keegi ei julgenud olukorra selginemist oodates suuri otsuseid teha.
Pangahoiuste vähenemisest ärevusse sattunud valitsus otsustas detsembri alguses pangakontod külmutada ning võtta kuni võlakirjade refinantseerimise lõpetamiseni uuesti kasutusele valuutavahetuskontroll. Iga inimene võis nädalas oma kontolt võtta vaid 250 peesot. Kuigi ülejäänut kontol olevat raha võis kasutada ülekannete tegemiseks, ei olnud sellest palju abi, sest vaid vähesed inimesed kasutasid sel ajal Argentiinas krediit- või deebetkaarte ning enamus tehinguid tehti sularahas. Paljud, eriti kõige vaesemad elanikud, sõltusid täielikult sularahast. Tänavamüüjad, lille- ja ajalehekioskite pidajad ning paljud teised kaotasid üleöö oma sissetuleku, kuna inimesed olid oma sularaha kasutamisega ettevaatlikud.
Mõne päeva möödudes hakkasid mitmed inimesed meeleheite ja oportunistide ässituste tõttu mässama ning supermarketeid rüüstama. Inimesed olid hirmul ning poliitikutest tüdinud. 19. detsembril kuulutas president välja eriolukorra, kuid ta ei täpsustanud, milline on tema plaan rahu taastamiseks ning kriisi lahendamiseks. Samal õhtul eirasid tuhanded inimesed kehtestatud liikumiskeeldu ning protesteerisid ministrite kodude ning valitsuse ametiruumide ees, paludes „lahendusi, mitte eriolukorda“ ja „kõikide poliitikute lahkumist“. Protestid kestsid terve öö ning muutusid järgmisel päeval vägivaldsemaks. Osa ministritest astus hommikul tagasi, pealelõunal astus peale edutuid läbirääkimisi opositsiooniga ka president tagasi ning valla pääses anarhia. See oli anarhia heas mõttes, sisaldades naabrite kogunemisi parkides, asjade toimimist ilma valitsuse sekkumiseta, bartertehingute keskuste moodustamist sularaha puuduse leevendamiseks – ja anarhia halvas mõttes, kus inimesed pidid ennast ise kasvava kuritegevuse eest kaitsma.
Sündmuste taustal jätkus poliitikategemine. Hoiused külmutati resoluutselt ning pangad suleti jaanuari keskpaigani. Kongress määras enne jõule ametisse uue presidendi, kes tunnistas riigivõla puudujääki ning üritas säilitada rahafondi ja kõrvaldada kindlalt poliitilised privileegid. Enne vana-aasta õhtut pidi president tagasi astuma, kuna ta kaotas valitsuse toetuse. Seejärel määras kongress ametisse uue presidendi, kes lubas hoiustajatele, et nad saavad oma raha tagasi. Kongress arutas rahafondi säilitamist uutel alustel, kuid palus siis presidendil kehtestada uus vahetussüsteem. Uks devalveerimiseks oli avatud – 10-aastane areng oli surnud, tappes säästud ning nende abil elu saanud unistused ja projektid. Selleks läks vaid veidi üle kahe nädala.
Pärast seda, kui Argentiina valitsus oli proovinud eksportijate ja importijate tarvis hoida ametlikku vahetuskurssi tasemel 1,4 peesot dollari kohta, lasti valuutakurss vabaks. Veebruaris maksis dollar juba 2 peesot ning augustis juba pea 4 peesot.
Riigivõla puudujääk ning devalveerimine olid paljude jaoks katastroofilise tähendusega. Kõik Argentiinaga seotud varad kaotasid suure osa oma väärtusest ning nende omanikud muutusid üleöö vaeseks. Palkade reaalne väärtus vähenes poole võrra. Dollari vääringus varade hinnad kerkisid kahe- või isegi kolmekordselt. Sellisteks varadeks olid muuhulgas kogu import (seda mõjutas ka puudujäägist tulenev rahvusvahelise finantseeringu puudus), enamus laenudest, kommunaalteenused (neil olid erastamiskava kohaselt devalveerimisvastased kaitsed) ning ka Argentiina peamine ekspordiartikkel – toit. Tegelikult olid enamikul lepingutest devalveerimisvastased klauslid (välja arvatud palga osas), muutes paljud automaatselt maksejõuetuteks. Seadus „kaitses“ ka pangahoiuseid ning nende dollariväärtust. Kuid neid dollareid ei tagastatud, kuna ühestki lepingust ei peetud kinni, vähemalt dollarites mitte…
Kriisi ajal laastas uus valitsus omandiõigusi ning muutis lepinguõigust, laiendades puudujäägi kõikidesse sektoritesse. Eksporti maksustati sisehindade katmise eesmärgil. Devalveerimiskaitsed kuulutati kommunaalteenuste erastamise lepingute osas kehtetuks ning kommunaalteenuste osutajaid ning energiatootjaid sunniti hoidma oma hindasid peesodes ja vanal tasemel. Valitsus pikendas väevõimuga hoiuste tähtaega ning konverteeris need peesodeks kursiga 1,4 peesot dollari kohta. Samamoodi konverteeriti peesodesse kõik kohalike pankade dollarilaenud, keelustades keskpanga nõusolekuta laenu- või dividendimaksed välismaistele osapooltele. Peesodesse konverteeriti ka kõik Argentiina seaduste kohaselt sõlmitud välisvaluutalepingud, isegi välisvaluuta riskikindlustus. Esialgu ei aidanud see midagi kompenseerida. Hiljem lubas see peesodesse konverteeritud kohustuste kohandamist inflatsiooniga ning andis pankadele ja hoiustajatel kompensatsiooniks pikaajalisi valitsuse võlakirju. Lühidalt öeldes ennetas valitsus devalveerimisest tulenevat lepingute ümbervaatamist, devalveerides sunniviisiliselt kõik ning kompenseerides selle vaid osadele väärtusetute võlakirjadega. 2002. aasta lõpuks oli SKP drastiliselt langenud ning vaesus tõusnud peaaegu 60%-ni.
Kui kohtud 2002. aasta veebruaris jälle tööle hakkasid, oli devalveerimisest, puudujäägist ning peesodesse konverteerimisest tulenev segadus tekitanud tohutu hulga kohtuvaidlusi, mis omakorda ummistasid koheselt kogu õigussüsteemi. Hoiustajad tahtsid oma sääste tagasi, hüpoteeklaenuandjad üritasid kehtestada oma dollarilaene ja taastada omandit ning kinnisvaraomanikud üritasid kehtestada vana rendiväärtust või üürnikke välja tõsta. Juristidel oli nii palju tööd, et Buenos Airese suurim advokaadibüroo rakendas tehastele sarnaselt kahe vahetusega töökorra.
Miks valitsus peeso devalveeris? Selleks et defitsiiti vähendada. Riigiametnikud, kes olid detsembris protesteerinud 13%-lise palgavähendamise vastu, seisid silmitsi reaalse 65%-lise vähendamisega. Välisvõla maksed olid peatatud, import oli suures osas vähenenud, ekspordimaksud ning ranged valuutavahetuskontrollid võimaldasid uut rahastamist. Lõpuks pakkus valitsus väärtusetute võlakirjade omanikele, kellest paljud olid Argentiina pensionifondid, võta-või-jäta vahetust, mis hõlmas 75%-list nominaalväärtuse vähenemist.
Mõne aasta pärast leidsid rahandusprobleemid lahenduse, kuigi ühiskond ning õiguslik kindlus maksid selle eest oma hinda. Kõrvalmõjuna muutus kogu majandus üleöö odavamaks, mis mõjus soodsalt turismile ja ekspordile. 1990ndatel aastatel ülesehitatud tööstuse võimsus ei kadunud ning mõne aja pärast hakati jälle tootma ja eksportima, kasutades ära odavamat tööjõudu ning tehislikult madalaid energia- ja kommunaalkulusid. Peale kuritegevuse järsku kasvu muutus raha kodus hoidmine ohtlikuks ning selle tulemusena tekkisid pankadesse jälle hoiused. Hiljem oli meil ka veidi õnne, kuna madalad intressimäärad tõstsid Argentiinas toodetud kaupade rahvusvahelisi hindu ning raha tuli jälle sisse. Peale segaduse selginemist sai majandus hoo sisse ja hakkas jälle madalaimast punktist kasvama. Tööpuudus ja vaesus vähenesid. Me jäime ellu.
Kes kasu sai? Poliitikud ja riiklikud haldusorganid, tööjõumahukad tööstusettevõtted-eksportijad ning need, kes dollari ja peesoga spekuleerisid ja kellel oli piisavalt õnne peesodesse konverteerimisest pääseda. Kes kahju kandsid? Kõik ülejäänud, eriti need, kellel olid investeeringud ja säästud.
Villu Zirnaski kommentaar
Hiiglasliku riigieelarvekärpe ettevalmistamine tähendab, et vähemalt esialgu minnakse esimest teed. Kas see on õige ja aitab meid majanduskriisist läbi?
Meie naaber Läti, kes oli samasuguse valiku ees, valis koos IMF-iga sissetulekute kärpimise tee. See otsus pälvis paljudelt skeptilisi kommentaare, näiteks mullu Nobeli majanduspreemia saanud Paul Krugmani blogisissekande pealkirjaks sai „Läti on uus Argentina”. Mäletatavasti püüdis eelmise kümnendi lõpus majanduskriisi sattunud Argentina ennast päästa kokkuhoiuga, kuid paari aasta pärast laskis ikkagi ka valuutakursi vabaks (s.t devalveeris).
Üks Lääne-Euroopas ja Ameerikas pesitsevate analüütikute skepsise põhjus on see, et nende jaoks on massiline ja küm-netesse protsentidesse küündida võiv palgalangetamine üsna kujuteldamatu asi, sest pärast 1930. aastaid pole läänemaailmas midagi sellist kogetud. Nad lihtsalt ei usu, et sissetulekuid oleks võimalik piisavalt palju ja kiiresti külmutada ja kärpida. Eestist vaadates see aga lootusetu ettevõtmisena ei tundu: eestlased on viimasel paaril aastakümnel läbitud majandusvapustuste tõttu veel üsna paindlikud. Samuti on krooni kursi säilitamine suure hulga eestlaste jaoks emotsionaalselt tähtis – see teeb palga- ja eelarvekärbeteks vajalike kokkulepete saavutamise lihtsamaks.
Teine asi, mida välisanalüütikud sageli adekvaatselt ei taju, on Eesti väiksus. Eesti-sugusele väikeriigile on fikseeritud kurss ja sellest kinni hoidmine selgelt tähtsam kui näiteks Argentinale või Aasia maadele, kus toimunule mõeldes arvatakse meidki devalveerimisküpse valuutaga riikide hulka.
Devalveerimist palgakärbetest mõistlikumaks pidavate majandusteadlaste hinnangul lük-kaks devalveerimine majanduse kiiremini käima kui palgakärped. Näiteks Argentinas, mis devalveeris peeso 2002. aasta alguses, kukkus majandus tol aastal 11 protsenti, aga 2003. aastal juba tõusis 8 protsenti. USA dollarites väljendatuna oli Argentina 2003. aasta SKT paraku küll üle kahe korra väiksem kui devalveerimis-eelsel 2001. aastal ja jõudis taas kriisieelsele tasemele alles möödunud aastal. Nii et ülikiirelt mõjuv imerohi ei ole devalveerimine kindlasti, eriti praegusel ajal, kus kõigil eksporditurgudel on samuti kriis.
Väikeriigi eripära
Skeptikute järgmine etteheide palgakärbete variandile on see, et palgakärped vallandavad sisemajanduse allakäiguspiraali. Kui keegi hakkab saama näiteks 20 protsenti vähem palka, peab ta vähendama tarbimist, vähenenud tarbimine omakorda tähendab, et ettevõtetel õnnestub vähem müüa ja nad peavad tootmist vähendama, mis tähendab järgmisi vallandamisi ja palgakärpeid jne. Sellele võib vastata, et olukorras, kus märkimisväärne osa tarbitavast kaubast (või nende valmistamiseks kasutatavast toorainest) imporditakse, avaldaks devalveerimine eestlaste ostujõule umbes samasugust mõju kui sissetuleku vähenemine.
Kui vaadata valikut palgakärped versus devalveerimine pankade ja laenuvõtjate seisukohast, tunduvad palgakärped olevat selgelt parem valik. Palgakärped vähendavad samuti laenude tasumise võimet, kuid valikuliselt, mitte korraga absoluutselt kõigil, nagu teeks devalveerimine. Kui devalveerimisele eelneks kõigi eurolaenude kohustuslik pööramine kroonidesse, pääseksid laenuvõtjad küll kergemalt, kuid kannatada saaksid pangad. Võib küll öelda, et paras neile, aga majanduskriisist välja pääsemiseks läheb siiski vaja ka elujõulisi panku. Lisaks on veel see oht, et nii radikaalne samm nagu eurolaenude kroonilaenudeks muutmine ei lähe läbi ilma samasuguse sammuta hoiuste poolel, misläbi kaotuse osaliseks saaks hulk hoiustajaid.
Garantiid, et sissetulekute kärpimise teed minek aitab Eesti ja Läti lõpuks pankrotiohust ja majanduskriisist välja, keegi anda ei saa. Nagu praegu kõikjal maailmas majanduse kohta armastatakse öelda: me seilame tundmatutes vetes. Aga seda võib küll öelda, et šansid on piisavalt head, et proovida.
Kui läheb hästi, on meil kahe-kolme aasta pärast võimalik esitleda uut edulugu: kuidas taastada majanduse konkurentsivõime palku ja eelarvet kärpides ning valuutat devalveerimata. See võib pakkuda laialdast huvi, sest on ju kõik euroraha kasutusele võtnud riigid mässinud ennast veelgi karmimasse „hullusärki” kui Eesti. Piirkondlikku ühisrahaala kavandavad ka Pärsia lahe äärsed maad (kuigi seni räägitud 2010. aastaks see veel arvatavasti teoks ei saa). Teadmist, kuidas hakkama saada, kui devalveerida pole võimalik, napib praegu neil kõigil.
© Project Syndicate kommentaar
Argentina suurenev eelarvedefitsiit on peamiselt 1999. aastal majanduse kokkuvarisemise tagajärg, mitte selle põhjus. Kuni 1999. a, kui algas majanduslangus, oli defitsiit väike. Esines küll eelarvelist raiskamist, kuid see ei olnud äärmusliku makroökonoomilise kriisi tagajärg. Langus ei olnud põhjustatud eelarvekulutustest, vaid pigem Brasiilia valuuta järsust devalveerimisest 1999. a veebruaris. See samm muutis Argentina peeso konkurentsivõimetuks ja pani investorid eeldama samasugust devalveerimist Argentinas. Kuna investorid põgenesid devalveerimise hirmus riigist, siis intressimäärad tõusid ja pangahoiused vähenesid. See süvendas langust 2000. ja 2001. aastal ning viis vähenevate maksutulude tõttu suureneva eelarvedefitsiidini. Argentina tolleaegne valitsus ja IMF proovisid haigust ravida eelarvekärbetega, kuid kasinus ei saanud mingil juhul takistada maksutulude vähenemist. Eelarvedefitsiit suurenes jätkuvalt, kuni majandus kokku varises.
Õige lähenemine Argentina probleemide lahendamisele oleks olnud spekulatsioonide lõpetamine devalveerimise ümber. Toetasin “dollariseerimist” või peeso asendamist USA dollariga ja seeläbi hirmu kaotamist tulevaste kursimuudatuste ees. Selle asemel lõpetas valitsus pangandussüsteemi tegevuse, nii et hoiustajad ei saanud enam oma peesosid dollariteks vahetada! Pangandussüsteemi sulgemine viis usalduse täieliku kokkuvarisemiseni. Nüüd emigreeruvad paljud argentiinlased Euroopasse ja USAsse, püüdes peesosid iga hinna eest dollariteks vahetada. Peeso väärtus on tohutult langenud ja pangandussüsteem ikka veel külmutatud.
Rahvusvaluuta asemel dollar
Praegu oleks õige taastada usaldus pangandussüsteemi ja valuuta vastu. Seda saab kõige paremini teha majandust dollarisee-rides. Lisaks sellele peaks rahvusvaheline üldsus pakkuma erakorralist finantsabi, et aidata pangandussüsteemil pakkuda hoiusekindlustust ja seeläbi taastada natuke usaldust finantsinstitutsioonide vastu.
Subscribe to:
Posts (Atom)