26 January 2009
12 January 2009
Kas raha kaotab oma väärtust?
http://forex.delfi.ee/est/News/NewsView?id=388
Keskpankade otsus ujutada maailma majandus üle uue rahaga, väärib heakskiitu – tingimusel, et nad teavad, millal peatuda.
Olles langetanud intressimäärad 1%-lt nullini, avas FRS ukse täiesti uute võimaluste maailma, kus suurem osa traditsioonilisi reegleid lihtsalt ei kehti või omandab vastupidise mõtte, - see on omamoodi majanduslik muinasjutumaa, kus kodanikud saavad tasuta raha, valitsused aga võivad kulutada ja laenata nii palju kui hing ihaldab, kartmata laenude maksumuse tõstmist. Nüüd, mil FRS on teinud esimese sammu, ülejäänud tõenäoliselt järgnevad talle. Mida kiiremini nad seda teevad (Inglise Pank juba tegi seda oma möödunud istungil), seda suuremad on võimalused vältida depressiooni. Muuhulgas kaasnes FRS otsusega minna üle null-intressimääradele „mittestandardsete“ monetaarmeetmete vastuvõtmine. Lihtsas keeles kõneldes lubas ta trükkida ja jagada raha senikaua, kuni USA majandus surutisest välja rabeleb.
Mitte kunagi varem ei ole mitte ühegi arenenud riigi keskpank andnud nii ühemõttelisi lubadusi. Kuid mida tähendab see praktikas? Kaasaegses majanduses eksisteerib kolm viisi „raha trükkida“. Esimene ja kõige ettevaatlikum lähenemine seisneb FRS poolt ohutute aktivate ostmises, nagu näiteks riigi võlakirjad, hüpoteeklaenud ja muud garanteeritud võlakohustused, mis praegu kuuluvad erapankadele, investeerimisasutustele ja füüsilistele isikutele. FRS tasub nende eest, kandes vahendid elektroonilise ülekande teel inimeste või asutuste pangakontodele. Ühe miljoni dollari ostetud aktivate eest kannab FRS üle ühe miljoni dollarit uut raha era-pangakontodele. See „raha“ ilmub sõna otseses mõttes ei kuskilt. Selle ilmumiseks piisab FRS-il teha elektrooniline märge arvutimonitoril. Märke tulemusena täieneb USA majandus 1 miljoni dollari võrra, kuivõrd elektroonilised deposiidid kujutavad enesest seaduslikku maksevahendit. Probleem seisneb selles, et iga niiviisi trükitud miljoni eest peab erasektor FRS-ile ära andma mingisuguseid väärtusi, näiteks hüpoteeklaenusid või riigi võlakirju sama summa eest. Selle tulemusena ei tunne erasektor ennast rikkamana ning vaevalt et suurendab tarbimist või investeeringuid. Sellepärast võib FRS minna edasi.
Teine viis on osta riskantseid aktivaid: hüpoteekväärtpabereid, mis on tagatud kommertskinnisvaraga, krediitkaartide laenusid, võimalik, et isegi maju ja aktsiaid. Makstes erasektorile kõrgendatud hinda hüpoteeklaenude, aktsiate ja muude riskantsete aktivate eest, teeb FRS teda tõepoolest rikkamaks. Kuid veelgi olulisem on asjaolu, et ta saab anda uued laenud üle otseteed ettevõtetele ja eraomanikele, minnes mööda paralüseeritud erapankadest. Taolist tegevust võib peatselt oodata Inglise Pangalt ja Briti valitsuselt, kui neil on kas või tilgake tervet mõistust.
Kõige radikaalsem variant, - läkitada trükitud raha vahetult USA valitsusele, mis seejärel antakse maksusoodustuste vahendusel üle kodanikele. Taoline rahalise ekspansiooni vorm on võrreldav uue raha väljalaskmisega ja selle laialipildumisega helikopteritelt – selle äärmusliku ettepaneku eest sai FRS esimees Ben Bernanke endale hüüdnime Benny- helikopterike. Kahtluse korral selles suhtes, kas üksikud kodanikud hakkavad uut raha kulutama, võib FRS leppida valitsusega kokku otseste kulutuste programmi sisseviimisest ühiskondlikeks vajadusteks, mida rahastatakse tasuta elektroonilise rahaga, mitte aga maksusoodustuste või võlakirjade emissiooni abil. FRS võib suure tõenäosusega garanteerida, et niiviisi loodud uus raha tõstab majandusaktiivsust ja tööhõive taset. Kuid selle veendumuse eest tuli kallilt maksta.
Keskpank, kes trükib raha mastaapsete riiklike kulutuste rahastamiseks, ei erine sisuliselt millegi poolest Zimbabve ja Weimari Saksamaa pankadest. Kuid väljakujunenud tingimustes võib FRS lubada enesele minna niisugusele riskile. Pangad, ettevõtted ja tarbijad on niivõrd veendunud terendavas majade, aktsiate, tooraine, masinate, olmetehnika ja muude aktivate hinnalanguses, et püüavad säilitada kõiki oma säästusid riigi poolt garanteeritavates väärtpaberites. Selle tagajärjel keelduvad nad investeerimast tootmisaktivatesse ning see viib edasisele langusele. FRS ja teised keskpangad peavad trükkima raha piiranguteta senikaua, kuni investorid, organisatsioonid ja tarbijad saavutavad piisava enesekindluse, et hakata vahendeid kulutama. Kuid niipea, kui see juhtub, tuleb trükipressid peatada, vastasel juhul osutub provotseeritud inflatsiooniline buum halvemaks jooksvast deflatsioonilisest kriisist.
Vaatamata traditsioonilisele veendumusele on inflatsiooniga märksa keerukam toime tulla kui deflatsiooniga. Teist saab alati peatada – kõik, mis selleks on tarvis, on keskpanga soov trükkida raha, mida toetavad poliitikud, kes vähendavad maksusid, suurendavad riiklikke kulutusi ning toetavad pankasid, mitte aga ei püüa neid likvideerida. Poliitikute jaoks see ongi kõige väiksema vastupanu tee. Nimelt nende moralismi ja ebapraktilisuse tõttu, iseäranis pankade ja raamatupidamisaruandluse reguleerimise suhtes, on kriis muutunud katastroofiks. Võitlus inflatsiooniga – see on täiesti teistsugune asi. See eeldab tõepoolest tähtsaid otsuseid: karmi riiklike kulutuste vähendamist, maksude tõstmist ja kõrgeid intressimäärasid. Täna ähvardab meid deflatsioon, mitte inflatsioon. Meetmed sellega võitlemiseks on suhteliselt valutud ja ei nõua suuri kulutusi. Keskpangad ja poliitikud väärivad kiitust väiksema vastupanu teed mineku eest – tingimusel, et nad teavad, millal peatuda.
Keskpankade otsus ujutada maailma majandus üle uue rahaga, väärib heakskiitu – tingimusel, et nad teavad, millal peatuda.
Olles langetanud intressimäärad 1%-lt nullini, avas FRS ukse täiesti uute võimaluste maailma, kus suurem osa traditsioonilisi reegleid lihtsalt ei kehti või omandab vastupidise mõtte, - see on omamoodi majanduslik muinasjutumaa, kus kodanikud saavad tasuta raha, valitsused aga võivad kulutada ja laenata nii palju kui hing ihaldab, kartmata laenude maksumuse tõstmist. Nüüd, mil FRS on teinud esimese sammu, ülejäänud tõenäoliselt järgnevad talle. Mida kiiremini nad seda teevad (Inglise Pank juba tegi seda oma möödunud istungil), seda suuremad on võimalused vältida depressiooni. Muuhulgas kaasnes FRS otsusega minna üle null-intressimääradele „mittestandardsete“ monetaarmeetmete vastuvõtmine. Lihtsas keeles kõneldes lubas ta trükkida ja jagada raha senikaua, kuni USA majandus surutisest välja rabeleb.
Mitte kunagi varem ei ole mitte ühegi arenenud riigi keskpank andnud nii ühemõttelisi lubadusi. Kuid mida tähendab see praktikas? Kaasaegses majanduses eksisteerib kolm viisi „raha trükkida“. Esimene ja kõige ettevaatlikum lähenemine seisneb FRS poolt ohutute aktivate ostmises, nagu näiteks riigi võlakirjad, hüpoteeklaenud ja muud garanteeritud võlakohustused, mis praegu kuuluvad erapankadele, investeerimisasutustele ja füüsilistele isikutele. FRS tasub nende eest, kandes vahendid elektroonilise ülekande teel inimeste või asutuste pangakontodele. Ühe miljoni dollari ostetud aktivate eest kannab FRS üle ühe miljoni dollarit uut raha era-pangakontodele. See „raha“ ilmub sõna otseses mõttes ei kuskilt. Selle ilmumiseks piisab FRS-il teha elektrooniline märge arvutimonitoril. Märke tulemusena täieneb USA majandus 1 miljoni dollari võrra, kuivõrd elektroonilised deposiidid kujutavad enesest seaduslikku maksevahendit. Probleem seisneb selles, et iga niiviisi trükitud miljoni eest peab erasektor FRS-ile ära andma mingisuguseid väärtusi, näiteks hüpoteeklaenusid või riigi võlakirju sama summa eest. Selle tulemusena ei tunne erasektor ennast rikkamana ning vaevalt et suurendab tarbimist või investeeringuid. Sellepärast võib FRS minna edasi.
Teine viis on osta riskantseid aktivaid: hüpoteekväärtpabereid, mis on tagatud kommertskinnisvaraga, krediitkaartide laenusid, võimalik, et isegi maju ja aktsiaid. Makstes erasektorile kõrgendatud hinda hüpoteeklaenude, aktsiate ja muude riskantsete aktivate eest, teeb FRS teda tõepoolest rikkamaks. Kuid veelgi olulisem on asjaolu, et ta saab anda uued laenud üle otseteed ettevõtetele ja eraomanikele, minnes mööda paralüseeritud erapankadest. Taolist tegevust võib peatselt oodata Inglise Pangalt ja Briti valitsuselt, kui neil on kas või tilgake tervet mõistust.
Kõige radikaalsem variant, - läkitada trükitud raha vahetult USA valitsusele, mis seejärel antakse maksusoodustuste vahendusel üle kodanikele. Taoline rahalise ekspansiooni vorm on võrreldav uue raha väljalaskmisega ja selle laialipildumisega helikopteritelt – selle äärmusliku ettepaneku eest sai FRS esimees Ben Bernanke endale hüüdnime Benny- helikopterike. Kahtluse korral selles suhtes, kas üksikud kodanikud hakkavad uut raha kulutama, võib FRS leppida valitsusega kokku otseste kulutuste programmi sisseviimisest ühiskondlikeks vajadusteks, mida rahastatakse tasuta elektroonilise rahaga, mitte aga maksusoodustuste või võlakirjade emissiooni abil. FRS võib suure tõenäosusega garanteerida, et niiviisi loodud uus raha tõstab majandusaktiivsust ja tööhõive taset. Kuid selle veendumuse eest tuli kallilt maksta.
Keskpank, kes trükib raha mastaapsete riiklike kulutuste rahastamiseks, ei erine sisuliselt millegi poolest Zimbabve ja Weimari Saksamaa pankadest. Kuid väljakujunenud tingimustes võib FRS lubada enesele minna niisugusele riskile. Pangad, ettevõtted ja tarbijad on niivõrd veendunud terendavas majade, aktsiate, tooraine, masinate, olmetehnika ja muude aktivate hinnalanguses, et püüavad säilitada kõiki oma säästusid riigi poolt garanteeritavates väärtpaberites. Selle tagajärjel keelduvad nad investeerimast tootmisaktivatesse ning see viib edasisele langusele. FRS ja teised keskpangad peavad trükkima raha piiranguteta senikaua, kuni investorid, organisatsioonid ja tarbijad saavutavad piisava enesekindluse, et hakata vahendeid kulutama. Kuid niipea, kui see juhtub, tuleb trükipressid peatada, vastasel juhul osutub provotseeritud inflatsiooniline buum halvemaks jooksvast deflatsioonilisest kriisist.
Vaatamata traditsioonilisele veendumusele on inflatsiooniga märksa keerukam toime tulla kui deflatsiooniga. Teist saab alati peatada – kõik, mis selleks on tarvis, on keskpanga soov trükkida raha, mida toetavad poliitikud, kes vähendavad maksusid, suurendavad riiklikke kulutusi ning toetavad pankasid, mitte aga ei püüa neid likvideerida. Poliitikute jaoks see ongi kõige väiksema vastupanu tee. Nimelt nende moralismi ja ebapraktilisuse tõttu, iseäranis pankade ja raamatupidamisaruandluse reguleerimise suhtes, on kriis muutunud katastroofiks. Võitlus inflatsiooniga – see on täiesti teistsugune asi. See eeldab tõepoolest tähtsaid otsuseid: karmi riiklike kulutuste vähendamist, maksude tõstmist ja kõrgeid intressimäärasid. Täna ähvardab meid deflatsioon, mitte inflatsioon. Meetmed sellega võitlemiseks on suhteliselt valutud ja ei nõua suuri kulutusi. Keskpangad ja poliitikud väärivad kiitust väiksema vastupanu teed mineku eest – tingimusel, et nad teavad, millal peatuda.
29 December 2008
Alar Tamming: psühholoogilised vead ja äri
http://forte.delfi.ee/news/varia/article.php?id=20737843
1998. aastal läks pankrotti LTCM (Long Term capital Management) fond. Tegemist oli tähelepanuväärse sündmusega, sest fondi asutajad Myron Scholes and Robert C Merton olid saanud Nobeli preemia majanduses.
Oma suurepärast tuletisväärtpaberite väärtuse määramise ideed praktikas ellu viies tabas neid ebaõnnestumine. Näiliselt ei tohiks sellel midagi olla psühholoogiaga pistmist, sest ebaõnne põhjustas Mehhiko raha devalveerimine, mis aga polnud neil üheski valemis sisse arvestatud.
Fondi juhid kasutasid keerulisi majandusvalemeid, mis oleks pidanud neile edu tooma. Ainus raha, mis nad nende valemite koostamisest said, oli Nobeli preemiaga kaasnenud 6 miljonit dollarit. Kahjum, mis tekitati investoritele oli üle nelja miljardi. Tekib küsimus, kuidas saavad sellised asjad olla võimalikud.
Usk ennustatavasse tulevikku on viga
Esimene suurem viga on üldinimlik. See on inimeste usk, et tulevikku on võimalik ette ennustada. Et inimesed on piisavalt haritud ja targad, et teada, mis homme juhtub. Üldreeglina ei ole homse ennustamine eriti keeruline. Näiteks homse ilma ennustus on täpne 95% ulatuses. Kusjuures igal ühel on ise võimalik ilma ennustamisel saavutada ka 70% täpsus. Nimelt tuleb ennustada, et homne ilm on täpselt samasugune kui täna. Ja ligi 70 % täpsusega on Teil õigus.
Sama on valuutakursside ja aktsiate hindadega. Suure tõenäosusega jätkub sama trend . Kui hinnad tõusevad, siis jätkavad nad tõusmist. Kui püsivad kuskil vahemikus, siis jätkavad seal püsimist. Kui kukuvad siis jätkavad kukkumist. Kuid pikemas perspektiivis on võimatu ette ennustada milline ilm on kümne aasta pärast või mis on nafta hind aastal 2012.
Kui vaadata minevikku, siis on aeg-ajalt leidnud aset ootamatud, etteennustamatud sündmused. Nõukogude Liidu kokkukukkumist ei osanud keegi ette näha, Maailma kaubanduskeskuse ründamine oli täielikult ootamatu ja maailma muutev. Möödunud sajandis pikemalt tuhnides leiab selliseid sündmusi lõputult: Kuuba kriis, aatomipommi leiutamine, kaks maailmasõda negatiivse poole pealt ja lennunduse areng, interneti kasutuselevõtt ja inforevolutsioon positiivse poole pealt jne.
Siinkohal jätame minemata 19. sajandisse koos hõõglampide, röntgenkiirguse avastamise, aurumootori ja esimese kinofilmiga 1895. aastal, mis kõik muutsid maailma tundmatuseni. Kuid kuna psühholoogiliselt on inimestel hirm ebaselguse ees, siis tulevikku selliseid, eriti negatiivseid ootamatusi ei planeerita. Mis muidugi ei tähenda, et need jääksid tulemata.
21. sajandi enam-vähem kindlalt toimuvad ootamatud sündmused (lubage siin natuke kriitikavabalt fantaseerida) on ookeanide veetaseme tõus ettearvatust rohkem, tuumapomm või nn räpane pomm mõnes suurlinnas ja Krakatau taolise hiidvulkaani purse. Lisaks tabab Jaapani hiigelmaavärin ja maailma enneolematu majanduskriis ning sellele järgnev hüperinflatsioon, mis ilmub ei tea kust, aga kindlasti mitte poliitikute valedest otsustest, grupimõtlemisest ega inimlikust rumalusest.
Positiivsete sündmuste hulka võivad kuuluda nanotehnoloogia ja biotehnoloogia võidukäik või mõni täiesti ootamatu ja seni teadusele võimatu sündmus (näiteks aatomi teleportatsioon).
Süüdi on teised?
Siinkohal on paras aeg välja tuua teine psühholoogiline viga. Inimesed omistavad edukad äritehingud oma tarkusele, kuid ebaõnnestumised kellelegi teisele, näiteks poliitikutele ja järelevalveorganitele, kes peaks teoreetiliselt jälgima, et kõik on korras.
Kui kinnisvarabuumi ja börsitõusu ajal teenitakse suuri kasumeid, siis on see vaieldamatult iseenda geniaalsuse ilming, aga kui kätte jõuab kinnisvarakriis ja börsikrahh on tegemist minust sõltumatu sündmusega ja ma olen ohver kes vajab riigi toetust.
Lihtsamatest psühholoogilistest vigadest on kõik kuulnud. Näiteks soovmõtlemine. Kui inimene ostab mingit aktsiat, siis tema usk antud aktsia tõusu suureneb.
Kollektiivne mõtlemine
Üks levinumaid vigu on kollektiivne mõtlemine. Nimelt on inimeste mõtlemine paljuski mitte vaba ja iseseisev, vaid tingitud ühiskonnas levinud hoiakutest ja mõttemallidest.
Kui töötad pangas, siis näed sa kõike läbi pankuri silmade, kui sa oled kirurg, siis sinu arust tegeleb kogu maailm ainult jalaluude murdmisega. Kollektiivne mõtlemine on nii domineeriv, et seda isegi ei panda enam tähele ja kui keegi esitab lapselikke naiivseid küsimusi, siis need lihtsalt naerdakse välja.
Näiteks mis on aktsia? Kas ta on väärtpaber, mida soetatakse selleks, et teda kallimalt edasi müüa või on tema olemus midagi muud? Kas raha on paber ja pankades olev elektriimpulss või ta peaks olema vahetusväärtus sinu tehtud töö produkti vahetamiseks teise samaväärse produkti vastu? Ja kui ta on vahetusväärtus, siis miks aja jooksul tema väärtus kahaneb ehk teiste sõnadega, miks tekkib inflatsioon?
Aktsia puhul on tegelikult tegemist ettevõttest ühe osa omamisega. Kui ostad endale ühe Baltika aktsia ja hiljem hind langeb kaks korda, oled sa endiselt ühe aktsia omanik. Seepärast hämmastavadki mind alati ajalehtedest loetud väljendid miljarditest, mis börsid on mõne päevaga minema lennanud. Reaalsus on see, et neid miljardeid pole kunagi olemas olnudki.
Pankrott? Ilmvõimatu!
Siinkohal tuleb mängu veel järgnev fenomen: aktsiahinna tõusu korral arvestab inimene tõusuhinna juba omaenda rahaks ja kui kursid langevad, on tal tunne, et teda on röövitud; midagi nagu oleks temalt ebaõiglaselt ära võetud. Rääkimata sellest, et aktsiate puhul tundub aktsionäridele olevat välistatud ettevõtte pankrotti minek ja seeläbi raha kaotamine.
See võib juhtuda Venemaal Jukosega, aga mujal mitte. Ning veelgi enam, kollektiivses teadvuses on arvamus, et pankades raha säilib ja nende pankroti korral kompenseerib valitsus või keegi teine inimeste pangas oleva raha. Seaduse järgi tõesti kompenseerib, osaliselt kuni 50 000 euro väärtuses. Aga seda, et pärast Ameerika Suurt Depressiooni läks Euroopas üle 3000 panga pankrotti, ei mäleta peaaegu keegi, rääkimata küsimusest, kas kellelgi on üldse seda raha, millega planeeritakse kahjud kompenseerida.
Kuidas olla edukas?
Kõige levinum kaitsemehhanism on ratsionaliseerimine. Piisab lausest — majandus ongi tsükliline. Et see on täiesti normaalne, et tõusule järgneb langus, ja kuna praegu on langus, siis varsti seisab ees tõus ning kõik noogutavad rahulolevalt, sest pinge kaob. Lisaküsimusi ei esitata. Milleks?
Teada saada, et Jaapanis on kakskümmend aastat pärast kriisi algust aktsiahindade väärtusest järgi alla 20 protsendi ja sama võib oodata kogu maailma… Või kuulda Kondratjevi majandustsüklitest, mis vältavad üle 60 aasta ja mille ajal finantskapital täielikult hävib…
Kõige lihtsam on aga kaitsemehhanismidest kasutada repressiooni — hirmutavad mõtted surutakse teadvusest välja ja nendele ei mõelda. Või ilmnevad need läbi ühe meeldivaima ja tervema kaitsemehhanismi, milleks on huumor. Visatakse nalja antud olukorra üle. Nii ilmubki analüütikute osta, hoia ja müü kõrvale tõelise investori soovitus — „hoia eemale“.
Kuidas siis olla edukas. Võibolla peaks alustama sellest, et ei tasu uskuda kõike, mis ajakirjanduses kirjutatakse. Tuleb proovida vabastada end kollektiivsetest mõttemustritest ja hakata usaldama iseenda sisemist tarkust. Mis tahes ajaloolises situatsioonis on kõige kasulikum olla teadlik sellest, mis võib juhtuda ja vastavalt valmistuda.
1998. aastal läks pankrotti LTCM (Long Term capital Management) fond. Tegemist oli tähelepanuväärse sündmusega, sest fondi asutajad Myron Scholes and Robert C Merton olid saanud Nobeli preemia majanduses.
Oma suurepärast tuletisväärtpaberite väärtuse määramise ideed praktikas ellu viies tabas neid ebaõnnestumine. Näiliselt ei tohiks sellel midagi olla psühholoogiaga pistmist, sest ebaõnne põhjustas Mehhiko raha devalveerimine, mis aga polnud neil üheski valemis sisse arvestatud.
Fondi juhid kasutasid keerulisi majandusvalemeid, mis oleks pidanud neile edu tooma. Ainus raha, mis nad nende valemite koostamisest said, oli Nobeli preemiaga kaasnenud 6 miljonit dollarit. Kahjum, mis tekitati investoritele oli üle nelja miljardi. Tekib küsimus, kuidas saavad sellised asjad olla võimalikud.
Usk ennustatavasse tulevikku on viga
Esimene suurem viga on üldinimlik. See on inimeste usk, et tulevikku on võimalik ette ennustada. Et inimesed on piisavalt haritud ja targad, et teada, mis homme juhtub. Üldreeglina ei ole homse ennustamine eriti keeruline. Näiteks homse ilma ennustus on täpne 95% ulatuses. Kusjuures igal ühel on ise võimalik ilma ennustamisel saavutada ka 70% täpsus. Nimelt tuleb ennustada, et homne ilm on täpselt samasugune kui täna. Ja ligi 70 % täpsusega on Teil õigus.
Sama on valuutakursside ja aktsiate hindadega. Suure tõenäosusega jätkub sama trend . Kui hinnad tõusevad, siis jätkavad nad tõusmist. Kui püsivad kuskil vahemikus, siis jätkavad seal püsimist. Kui kukuvad siis jätkavad kukkumist. Kuid pikemas perspektiivis on võimatu ette ennustada milline ilm on kümne aasta pärast või mis on nafta hind aastal 2012.
Kui vaadata minevikku, siis on aeg-ajalt leidnud aset ootamatud, etteennustamatud sündmused. Nõukogude Liidu kokkukukkumist ei osanud keegi ette näha, Maailma kaubanduskeskuse ründamine oli täielikult ootamatu ja maailma muutev. Möödunud sajandis pikemalt tuhnides leiab selliseid sündmusi lõputult: Kuuba kriis, aatomipommi leiutamine, kaks maailmasõda negatiivse poole pealt ja lennunduse areng, interneti kasutuselevõtt ja inforevolutsioon positiivse poole pealt jne.
Siinkohal jätame minemata 19. sajandisse koos hõõglampide, röntgenkiirguse avastamise, aurumootori ja esimese kinofilmiga 1895. aastal, mis kõik muutsid maailma tundmatuseni. Kuid kuna psühholoogiliselt on inimestel hirm ebaselguse ees, siis tulevikku selliseid, eriti negatiivseid ootamatusi ei planeerita. Mis muidugi ei tähenda, et need jääksid tulemata.
21. sajandi enam-vähem kindlalt toimuvad ootamatud sündmused (lubage siin natuke kriitikavabalt fantaseerida) on ookeanide veetaseme tõus ettearvatust rohkem, tuumapomm või nn räpane pomm mõnes suurlinnas ja Krakatau taolise hiidvulkaani purse. Lisaks tabab Jaapani hiigelmaavärin ja maailma enneolematu majanduskriis ning sellele järgnev hüperinflatsioon, mis ilmub ei tea kust, aga kindlasti mitte poliitikute valedest otsustest, grupimõtlemisest ega inimlikust rumalusest.
Positiivsete sündmuste hulka võivad kuuluda nanotehnoloogia ja biotehnoloogia võidukäik või mõni täiesti ootamatu ja seni teadusele võimatu sündmus (näiteks aatomi teleportatsioon).
Süüdi on teised?
Siinkohal on paras aeg välja tuua teine psühholoogiline viga. Inimesed omistavad edukad äritehingud oma tarkusele, kuid ebaõnnestumised kellelegi teisele, näiteks poliitikutele ja järelevalveorganitele, kes peaks teoreetiliselt jälgima, et kõik on korras.
Kui kinnisvarabuumi ja börsitõusu ajal teenitakse suuri kasumeid, siis on see vaieldamatult iseenda geniaalsuse ilming, aga kui kätte jõuab kinnisvarakriis ja börsikrahh on tegemist minust sõltumatu sündmusega ja ma olen ohver kes vajab riigi toetust.
Lihtsamatest psühholoogilistest vigadest on kõik kuulnud. Näiteks soovmõtlemine. Kui inimene ostab mingit aktsiat, siis tema usk antud aktsia tõusu suureneb.
Kollektiivne mõtlemine
Üks levinumaid vigu on kollektiivne mõtlemine. Nimelt on inimeste mõtlemine paljuski mitte vaba ja iseseisev, vaid tingitud ühiskonnas levinud hoiakutest ja mõttemallidest.
Kui töötad pangas, siis näed sa kõike läbi pankuri silmade, kui sa oled kirurg, siis sinu arust tegeleb kogu maailm ainult jalaluude murdmisega. Kollektiivne mõtlemine on nii domineeriv, et seda isegi ei panda enam tähele ja kui keegi esitab lapselikke naiivseid küsimusi, siis need lihtsalt naerdakse välja.
Näiteks mis on aktsia? Kas ta on väärtpaber, mida soetatakse selleks, et teda kallimalt edasi müüa või on tema olemus midagi muud? Kas raha on paber ja pankades olev elektriimpulss või ta peaks olema vahetusväärtus sinu tehtud töö produkti vahetamiseks teise samaväärse produkti vastu? Ja kui ta on vahetusväärtus, siis miks aja jooksul tema väärtus kahaneb ehk teiste sõnadega, miks tekkib inflatsioon?
Aktsia puhul on tegelikult tegemist ettevõttest ühe osa omamisega. Kui ostad endale ühe Baltika aktsia ja hiljem hind langeb kaks korda, oled sa endiselt ühe aktsia omanik. Seepärast hämmastavadki mind alati ajalehtedest loetud väljendid miljarditest, mis börsid on mõne päevaga minema lennanud. Reaalsus on see, et neid miljardeid pole kunagi olemas olnudki.
Pankrott? Ilmvõimatu!
Siinkohal tuleb mängu veel järgnev fenomen: aktsiahinna tõusu korral arvestab inimene tõusuhinna juba omaenda rahaks ja kui kursid langevad, on tal tunne, et teda on röövitud; midagi nagu oleks temalt ebaõiglaselt ära võetud. Rääkimata sellest, et aktsiate puhul tundub aktsionäridele olevat välistatud ettevõtte pankrotti minek ja seeläbi raha kaotamine.
See võib juhtuda Venemaal Jukosega, aga mujal mitte. Ning veelgi enam, kollektiivses teadvuses on arvamus, et pankades raha säilib ja nende pankroti korral kompenseerib valitsus või keegi teine inimeste pangas oleva raha. Seaduse järgi tõesti kompenseerib, osaliselt kuni 50 000 euro väärtuses. Aga seda, et pärast Ameerika Suurt Depressiooni läks Euroopas üle 3000 panga pankrotti, ei mäleta peaaegu keegi, rääkimata küsimusest, kas kellelgi on üldse seda raha, millega planeeritakse kahjud kompenseerida.
Kuidas olla edukas?
Kõige levinum kaitsemehhanism on ratsionaliseerimine. Piisab lausest — majandus ongi tsükliline. Et see on täiesti normaalne, et tõusule järgneb langus, ja kuna praegu on langus, siis varsti seisab ees tõus ning kõik noogutavad rahulolevalt, sest pinge kaob. Lisaküsimusi ei esitata. Milleks?
Teada saada, et Jaapanis on kakskümmend aastat pärast kriisi algust aktsiahindade väärtusest järgi alla 20 protsendi ja sama võib oodata kogu maailma… Või kuulda Kondratjevi majandustsüklitest, mis vältavad üle 60 aasta ja mille ajal finantskapital täielikult hävib…
Kõige lihtsam on aga kaitsemehhanismidest kasutada repressiooni — hirmutavad mõtted surutakse teadvusest välja ja nendele ei mõelda. Või ilmnevad need läbi ühe meeldivaima ja tervema kaitsemehhanismi, milleks on huumor. Visatakse nalja antud olukorra üle. Nii ilmubki analüütikute osta, hoia ja müü kõrvale tõelise investori soovitus — „hoia eemale“.
Kuidas siis olla edukas. Võibolla peaks alustama sellest, et ei tasu uskuda kõike, mis ajakirjanduses kirjutatakse. Tuleb proovida vabastada end kollektiivsetest mõttemustritest ja hakata usaldama iseenda sisemist tarkust. Mis tahes ajaloolises situatsioonis on kõige kasulikum olla teadlik sellest, mis võib juhtuda ja vastavalt valmistuda.
Alar Tamming: Majandus, kaoseteooria ja rahanduskriis I
http://forte.delfi.ee/news/varia/article.php?id=20170532
Kui käisin koolis, oli mul väikese poisina selge teadmine, et kooliõpetajad on targad. Hiljem hakkasin mõistma, et meile jäetakse ainult selline mulje.
Mulje, et füüsikaõpetaja teab, mis on gravitatsioon ja millest koosneb universum, et bioloogiaõpetaja teab, kuidas arenes elu ja mismoodi tekkis esimene DNA molekul, et psühholoogiaõpetaja teab, mis on inimese psüühika ja mis teadvus, on petlik. Tegelikult on õpetajad ja neist targemad teadlasedki nende probleemidega hädas.
Tänapäeval on meile jäetud mulje, et majandusteadlased teavad, mismoodi toimib majandus. Ennustatakse, mitu protsenti kasvab järgmiste aastate jooksul inflatsioon, millal see vastab Euroopa rahaliidu tingimustele ja kaua kestab kinnisvarakriis. Kuid millegipärast on mul sama tunne nagu pärast kooli, kui avastasin, et maailm on võib-olla keerulisem, kui arvame.
Vaadates majandust, on näha, et püütakse ennustada üksikprotsessi: inflatsiooni, majanduskasvu, töötust. Peaks vaatama suurt pilti, kogu teemat natuke laiemalt. Vaadata, mismoodi üldse toimub areng, mis on selle edasiviivad jõud, mismoodi tekivad kriisid ja kuidas kriisi edukas lahendamine viib süsteemi kõrgemale arengutasemele.
Kaose teooria
Laiemalt on võimalik kõike vaadata läbi kaose teooria. On selline teooria, mis vaatleb protsesse, mitte üksikut elementi. Kui vaatame koske, pole mõtet jälgida iga veetilga teekonda, vaja on vaadata koske kui struktuuri, mille elemendid on muutuvad. Igal hetkel läbivad koske uued veeosad, kuid kosk ise on püsiv. Ka majandust tuleks püüda vaadata samamoodi. Püüda mitte mõista, mis on konkreetne majandusnumber lähiajal, vaid keskenduda üldisele protsessile.
Kaose teooria tegelebki selliste protsessidega. Et mõista kaose ja korra omavahelist suhet, et mõista majanduslikku arengut ja praegu käimasolevat või eesolevat kriisi (vastavalt sellele, kas hindaja näeb maailma realistlikult või optimistlikult), kirjutan nüüd mõnest põhitõest ja palun lugejalt ette vabandust maailma liikumise keeruliste terminite ja nende lihtsustatud käsitlemise pärast.
Maailmas eksisteerib termodünaamika teine seadus. Selle rahvapärane variant ütleb, et maailm liigub iseenesest järjest suurema segaduse ja korratuse suunas. Et auto, mis tehasest välja sõites on uus ja korras, on millalgi roostes ja prügimäel, et tsivilisatsioonid ja kultuurid on pikemas perspektiivis kõik hävinud, et tuba kodus läheb millegipärast ikka ja jälle segamini. Ükskõik, kuhu me universumis ka ei vaata, alates tähtedest, mis peaksid kunagi ära põlema kuni molekulideni, mis universumis järjest kaootilisemalt ringi lendavad, on näha, et seadus kehtib absoluutselt igal pool.
Kogu universum käib alla ja liigub entroopia ehk segaduse kasvu suunas. Entroopia termini peab siinkohal lahti kirjutama — see on süsteemi korrapäratuse mõõt. Mida suurem entroopia, seda rohkem on süsteem segamini. Uuel autol on väike entroopia, aga prügimäele viidud autol suur. Äsja valminud ja ilusasti sisustatud eluasemel on väike entroopia, kuid mahajäetud ja lagunenud majal suur. See on natuke ebaõnnestunud mõiste, sest ta ei näita mitte arengut ja edasiminekut, vaid vastupidi — tagasiminekut.
Nii et entroopia kasv tähendab süsteemi taandarengut. Ja on selge, et vaadates universumit, liiguvad seal kõik protsessid, asjad ja süsteemid järjest suurema segaduse suunas.
Miljoni dollari küsimus
See kõik oli teada juba 19. sajandil, kui 1865. aastal soojusnähtuste uurimise käigus vastav valem formuleeriti. Seejuures vaevas teadlasi niinimetatud miljoni dollari küsimus. Kuidas on võimalik, et universumis, mis järjest liigub suurema kaose poole, näeme samaaegselt arengut ja järjest keerulisemate süsteemide tekkimist?
Näeme, et algsest suurest paugust ei ole tekkinud mitte elementaarosakeste amorfset massi, vaid need on koondunud tähtedesse ja galaktikatesse. Et aatomid on moodustanud keerukaid molekule, et molekulidest on tekkinud makromolekulid. Peale selle on molekulid ühinenud aminohapeteks, mis on elu nurgakivi, ja need omakorda lihtsamateks ainurakseteks elusorganismideks. Kogu elu areng lihtsamast keerulisemani, hulkraksetest organismidest kuni inimeseni räägib selle universaalse seaduse vastu. Kuid inimese kui bioloogilise olendiga ei ole areng peatunud. Inimestel on tekkinud eneseteadvus, on tekkinud ühiskond koos kõigi oma hüvede ja mõttetustega, on välja arenenud majandus. Kõik on järjest suurema keerukuse ja komplekssuse astmega süsteemid. Kuidas on see võimalik? Meie igapäevane vaatlus ei kinnita sugugi termodünaamika teise seaduse toimimist.
Kaosest tekkis kord
See probleem vaevas teadlasi, kuni Ilja Prigogine sai 1974. aastal Nobeli preemia avastuse eest, kus ta näitas lahendust sellele probleemile. Siiani olid teadlased uurinud suletud süsteeme.
Suletud süsteem on olukord, kus süsteem ei vaheta keskkonnaga ei energiat, informatsiooni ega mateeriat. Suletud süsteem on näiteks telliskivi või ajaleht. Mitte mingit arengut nende puhul ei toimu, nad vastavad täielikult termodünaamika teisele seadusele, nendes toimub pidev entroopia kasv kuni ühe lagunemise ja teise kõdunemiseni.
Prigogine uuris avatud süsteeme, mis on keskkonnaga interaktsioonis ehk vastasmõjus, neid, mis vahetavad keskkonnaga mateeriat, energiat, infot. Selgus, et avatud süsteemides tekib areng just läbi korratuse. Korra tekkeks oli vaja kaost. Kuid ilmnes veel üks ootamatu asi — avatud süsteemide puhul suurenes süsteemi enda sees korrastatuse aste, kuid iga avatud süsteem suurendas endast väljaspool entroopiat. Ehk teiste sõnadega: süsteemi arengul suurenes süsteemist väljaspool segadus.
Ühiskonna tasandil, kui vaatame oma järjest korrastatumat materiaalset maailma ühes mobiiltelefonide, iPodide ja pilvelõhkujatega ja kui võrrelda seda 16. sajandi Euroopa või mõne Amazonase džungli hõimuga, näeme, et tänapäeva ühiskonnaga kaasnevad meeletud prügimäed. Vaadates mõnda tehast ja selle suurt korstnat, on selge, et tehases tekib mingi produkt ja korstna kaudu väljub entroopia, mitte vastupidi.
Ühesõnaga — iga avatud süsteemi vältimatu tingimus on see, et ta peab keskkonda, endast väljapoole saatma entroopiat. Korra kasvuga süsteemi sees kaasneb segaduse kasv süsteemist väljaspool.
Murdepunktist arengu või hävingu poole
Uurides avatud süsteeme edasi, selgus, et igal süsteemil on oma piirlävi, kui palju ta suudab entroopiat keskkonda saata. Kui süsteem jõuab selle punktini, kus ta enam ei suuda kogu saabuvat energiat, infot ja mateeriat ära seedida ning jääkaineid väljutada, on kätte jõudnud tõe hetk ehk teaduslikus keeles bifurkatsioonipunkt, mis eesti keeles tähendab kaheks jagunemise punkti. See on hetk, kus kogu süsteem muutub kaootiliseks ja valida on kahe suuna vahel: kas süsteem areneb edasi ja saab hakkama selliste fluktuatsioonidega, millega ta varem hakkama ei saanud, või süsteem kukub kokku ja laguneb laiali.
Vaatame ühiskonda. Kui Rooma riik jõudis murdepunktini, oli võimalik nii edasine areng kui riigi häving. Kahjuks realiseerus viimane. See-eest feodaalset korda ei lõpetanud mitte suundumine kiviaega, vaid valgustusajastu ja kapitalismi areng. Zimbabwe segadused aga lõppesid mõni aeg tagasi revolutsiooniga, maa võtmisega valgetelt ja selge suundumusega krahhile ning diktatuurile.
Bifurkatsioonipunkt on seega hetk, kus sündmused võivad hakata arenema kas ühes või teises suunas, ja seejuures on lõpptulemused absoluutselt erinevad. Sel hetkel piisab ühest väiksest tõukest ja hakkab hargnema kas üks või teine sündmuste jada, mille lõpptulemused on üksteisest niisama kaugel kui kuu ja kuup.
Vaatame palli mis on täpselt mäe tipus. Piisab pisikesest tõukest ühes või teises suunas ja pall hakkab veerema alla kas mäe põhja- või lõunakülge mööda. Tulemus on kummalgi juhul kardinaalselt erinev, aga selle põhjustas imeväike tõuge. Ja just see tõuke hetk süsteemi ebastabiilsuse tingimustes ongi bifurkatsioonipunkt. Vaadates majanduse ja poliitiliste süsteemide arengut, on näha, mismoodi jõutakse segaduseni ja sealt edasi revolutsioonide või majanduskriiside kaudu arenguhüppeni. Tundub, et kriisi ja segaduse üle peaks rõõmustama, kuid nii lihtne see kahjuks pole.
Segaduse suurenedes ei ole kunagi ette teada, kuhu süsteem areneb. Nii Valgevene kui Eesti tulid mõlemad ühesugusest sotsialistlikust tohuvabohust, kuid tulemused on absoluutselt erinevad. Ühes riigis on diktatuur, teises demokraatia. Dominikaani Vabariik ja Haiti asuvad kõrvuti ühel ja samal saarel, kuid erinevad teineteisest nagu öö ja päev.
Et segaduse suurenedes ei ole ette teada, mis juhtub, avaldab iga süsteem oma kapitaalsele reformimisele suurt vastupanu. Põhja-Korea juhid võivad isegi aru saada, et nende süsteem on jama, kuid seni, kuni see süsteem jõuab täieliku kaoseni, ei ole seal muutust oodata. Samuti oleks olnud ebareaalne 1980. aasta olümpiamängude ajal NLKP keskkomiteel Brežnevi juhtimisel alustada sotsialismilt turumajandusele üleminekut. Süsteemis ei olnud veel piisavalt segadust.
Süsteem korrastub!?
Olen siin toonud näiteid peamiselt poliitikast. Kuid seesama põhimõte kehtib kõigil tasanditel, alates lihtsamatest molekulidest ja organismidest kuni galaktikate moodustumiseni. Muide, Prigogine Nobeli preemia tuli Zaboletski reaktsiooni uurimise eest, kus ta näitas, mismoodi neli ainet omavahel segunedes hakkaksid moodustama järjest keerulisemaid värvilisi mustreid ja seoseid.
Heaks näiteks süsteemi arengu kohta on mingi riigi, näiteks USA teedevõrk. Kui seal pidevalt suureneb autode hulk, tekivad mingil hetkel ummikud. Esialgu ummikud lahtuvad lõunaks või ööseks ja enamiku ajast toimib liiklus stabiilselt. Kuid autode lisandudes jõuab kätte hetk, kui teed ei suuda enam kogu soovitavat autode massi läbi lasta (näiteks Los Angeles praegu) ja siis on süsteemil valida, kas lõpetada liiklemine või korrastuda kõrgemale tasandile.
Kõrgemale tasandile korrastumise juures aitavad sel juhul kaasa projekteerijad ja ehitajad, kes teevad teedele lisaradu ning ehitavad juurde peale- ja mahasõite. Nüüd suudab süsteem hallata sellist autode hulka, millega varem hakkama ei saanud.
Arvan, et võrdlus Ameerikaga oli siinkohal kohasem kui võrdlus Tallinna kesklinna ja sinna viivate teedega, kus samuti on näha, et süsteem ei saa enam kogu autode vooga hakkama. Millegipärast ei teki aga Tallinnas lisaradu juurde, vaid kohati jääb neid hoopis vähemaks.
Kui käisin koolis, oli mul väikese poisina selge teadmine, et kooliõpetajad on targad. Hiljem hakkasin mõistma, et meile jäetakse ainult selline mulje.
Mulje, et füüsikaõpetaja teab, mis on gravitatsioon ja millest koosneb universum, et bioloogiaõpetaja teab, kuidas arenes elu ja mismoodi tekkis esimene DNA molekul, et psühholoogiaõpetaja teab, mis on inimese psüühika ja mis teadvus, on petlik. Tegelikult on õpetajad ja neist targemad teadlasedki nende probleemidega hädas.
Tänapäeval on meile jäetud mulje, et majandusteadlased teavad, mismoodi toimib majandus. Ennustatakse, mitu protsenti kasvab järgmiste aastate jooksul inflatsioon, millal see vastab Euroopa rahaliidu tingimustele ja kaua kestab kinnisvarakriis. Kuid millegipärast on mul sama tunne nagu pärast kooli, kui avastasin, et maailm on võib-olla keerulisem, kui arvame.
Vaadates majandust, on näha, et püütakse ennustada üksikprotsessi: inflatsiooni, majanduskasvu, töötust. Peaks vaatama suurt pilti, kogu teemat natuke laiemalt. Vaadata, mismoodi üldse toimub areng, mis on selle edasiviivad jõud, mismoodi tekivad kriisid ja kuidas kriisi edukas lahendamine viib süsteemi kõrgemale arengutasemele.
Kaose teooria
Laiemalt on võimalik kõike vaadata läbi kaose teooria. On selline teooria, mis vaatleb protsesse, mitte üksikut elementi. Kui vaatame koske, pole mõtet jälgida iga veetilga teekonda, vaja on vaadata koske kui struktuuri, mille elemendid on muutuvad. Igal hetkel läbivad koske uued veeosad, kuid kosk ise on püsiv. Ka majandust tuleks püüda vaadata samamoodi. Püüda mitte mõista, mis on konkreetne majandusnumber lähiajal, vaid keskenduda üldisele protsessile.
Kaose teooria tegelebki selliste protsessidega. Et mõista kaose ja korra omavahelist suhet, et mõista majanduslikku arengut ja praegu käimasolevat või eesolevat kriisi (vastavalt sellele, kas hindaja näeb maailma realistlikult või optimistlikult), kirjutan nüüd mõnest põhitõest ja palun lugejalt ette vabandust maailma liikumise keeruliste terminite ja nende lihtsustatud käsitlemise pärast.
Maailmas eksisteerib termodünaamika teine seadus. Selle rahvapärane variant ütleb, et maailm liigub iseenesest järjest suurema segaduse ja korratuse suunas. Et auto, mis tehasest välja sõites on uus ja korras, on millalgi roostes ja prügimäel, et tsivilisatsioonid ja kultuurid on pikemas perspektiivis kõik hävinud, et tuba kodus läheb millegipärast ikka ja jälle segamini. Ükskõik, kuhu me universumis ka ei vaata, alates tähtedest, mis peaksid kunagi ära põlema kuni molekulideni, mis universumis järjest kaootilisemalt ringi lendavad, on näha, et seadus kehtib absoluutselt igal pool.
Kogu universum käib alla ja liigub entroopia ehk segaduse kasvu suunas. Entroopia termini peab siinkohal lahti kirjutama — see on süsteemi korrapäratuse mõõt. Mida suurem entroopia, seda rohkem on süsteem segamini. Uuel autol on väike entroopia, aga prügimäele viidud autol suur. Äsja valminud ja ilusasti sisustatud eluasemel on väike entroopia, kuid mahajäetud ja lagunenud majal suur. See on natuke ebaõnnestunud mõiste, sest ta ei näita mitte arengut ja edasiminekut, vaid vastupidi — tagasiminekut.
Nii et entroopia kasv tähendab süsteemi taandarengut. Ja on selge, et vaadates universumit, liiguvad seal kõik protsessid, asjad ja süsteemid järjest suurema segaduse suunas.
Miljoni dollari küsimus
See kõik oli teada juba 19. sajandil, kui 1865. aastal soojusnähtuste uurimise käigus vastav valem formuleeriti. Seejuures vaevas teadlasi niinimetatud miljoni dollari küsimus. Kuidas on võimalik, et universumis, mis järjest liigub suurema kaose poole, näeme samaaegselt arengut ja järjest keerulisemate süsteemide tekkimist?
Näeme, et algsest suurest paugust ei ole tekkinud mitte elementaarosakeste amorfset massi, vaid need on koondunud tähtedesse ja galaktikatesse. Et aatomid on moodustanud keerukaid molekule, et molekulidest on tekkinud makromolekulid. Peale selle on molekulid ühinenud aminohapeteks, mis on elu nurgakivi, ja need omakorda lihtsamateks ainurakseteks elusorganismideks. Kogu elu areng lihtsamast keerulisemani, hulkraksetest organismidest kuni inimeseni räägib selle universaalse seaduse vastu. Kuid inimese kui bioloogilise olendiga ei ole areng peatunud. Inimestel on tekkinud eneseteadvus, on tekkinud ühiskond koos kõigi oma hüvede ja mõttetustega, on välja arenenud majandus. Kõik on järjest suurema keerukuse ja komplekssuse astmega süsteemid. Kuidas on see võimalik? Meie igapäevane vaatlus ei kinnita sugugi termodünaamika teise seaduse toimimist.
Kaosest tekkis kord
See probleem vaevas teadlasi, kuni Ilja Prigogine sai 1974. aastal Nobeli preemia avastuse eest, kus ta näitas lahendust sellele probleemile. Siiani olid teadlased uurinud suletud süsteeme.
Suletud süsteem on olukord, kus süsteem ei vaheta keskkonnaga ei energiat, informatsiooni ega mateeriat. Suletud süsteem on näiteks telliskivi või ajaleht. Mitte mingit arengut nende puhul ei toimu, nad vastavad täielikult termodünaamika teisele seadusele, nendes toimub pidev entroopia kasv kuni ühe lagunemise ja teise kõdunemiseni.
Prigogine uuris avatud süsteeme, mis on keskkonnaga interaktsioonis ehk vastasmõjus, neid, mis vahetavad keskkonnaga mateeriat, energiat, infot. Selgus, et avatud süsteemides tekib areng just läbi korratuse. Korra tekkeks oli vaja kaost. Kuid ilmnes veel üks ootamatu asi — avatud süsteemide puhul suurenes süsteemi enda sees korrastatuse aste, kuid iga avatud süsteem suurendas endast väljaspool entroopiat. Ehk teiste sõnadega: süsteemi arengul suurenes süsteemist väljaspool segadus.
Ühiskonna tasandil, kui vaatame oma järjest korrastatumat materiaalset maailma ühes mobiiltelefonide, iPodide ja pilvelõhkujatega ja kui võrrelda seda 16. sajandi Euroopa või mõne Amazonase džungli hõimuga, näeme, et tänapäeva ühiskonnaga kaasnevad meeletud prügimäed. Vaadates mõnda tehast ja selle suurt korstnat, on selge, et tehases tekib mingi produkt ja korstna kaudu väljub entroopia, mitte vastupidi.
Ühesõnaga — iga avatud süsteemi vältimatu tingimus on see, et ta peab keskkonda, endast väljapoole saatma entroopiat. Korra kasvuga süsteemi sees kaasneb segaduse kasv süsteemist väljaspool.
Murdepunktist arengu või hävingu poole
Uurides avatud süsteeme edasi, selgus, et igal süsteemil on oma piirlävi, kui palju ta suudab entroopiat keskkonda saata. Kui süsteem jõuab selle punktini, kus ta enam ei suuda kogu saabuvat energiat, infot ja mateeriat ära seedida ning jääkaineid väljutada, on kätte jõudnud tõe hetk ehk teaduslikus keeles bifurkatsioonipunkt, mis eesti keeles tähendab kaheks jagunemise punkti. See on hetk, kus kogu süsteem muutub kaootiliseks ja valida on kahe suuna vahel: kas süsteem areneb edasi ja saab hakkama selliste fluktuatsioonidega, millega ta varem hakkama ei saanud, või süsteem kukub kokku ja laguneb laiali.
Vaatame ühiskonda. Kui Rooma riik jõudis murdepunktini, oli võimalik nii edasine areng kui riigi häving. Kahjuks realiseerus viimane. See-eest feodaalset korda ei lõpetanud mitte suundumine kiviaega, vaid valgustusajastu ja kapitalismi areng. Zimbabwe segadused aga lõppesid mõni aeg tagasi revolutsiooniga, maa võtmisega valgetelt ja selge suundumusega krahhile ning diktatuurile.
Bifurkatsioonipunkt on seega hetk, kus sündmused võivad hakata arenema kas ühes või teises suunas, ja seejuures on lõpptulemused absoluutselt erinevad. Sel hetkel piisab ühest väiksest tõukest ja hakkab hargnema kas üks või teine sündmuste jada, mille lõpptulemused on üksteisest niisama kaugel kui kuu ja kuup.
Vaatame palli mis on täpselt mäe tipus. Piisab pisikesest tõukest ühes või teises suunas ja pall hakkab veerema alla kas mäe põhja- või lõunakülge mööda. Tulemus on kummalgi juhul kardinaalselt erinev, aga selle põhjustas imeväike tõuge. Ja just see tõuke hetk süsteemi ebastabiilsuse tingimustes ongi bifurkatsioonipunkt. Vaadates majanduse ja poliitiliste süsteemide arengut, on näha, mismoodi jõutakse segaduseni ja sealt edasi revolutsioonide või majanduskriiside kaudu arenguhüppeni. Tundub, et kriisi ja segaduse üle peaks rõõmustama, kuid nii lihtne see kahjuks pole.
Segaduse suurenedes ei ole kunagi ette teada, kuhu süsteem areneb. Nii Valgevene kui Eesti tulid mõlemad ühesugusest sotsialistlikust tohuvabohust, kuid tulemused on absoluutselt erinevad. Ühes riigis on diktatuur, teises demokraatia. Dominikaani Vabariik ja Haiti asuvad kõrvuti ühel ja samal saarel, kuid erinevad teineteisest nagu öö ja päev.
Et segaduse suurenedes ei ole ette teada, mis juhtub, avaldab iga süsteem oma kapitaalsele reformimisele suurt vastupanu. Põhja-Korea juhid võivad isegi aru saada, et nende süsteem on jama, kuid seni, kuni see süsteem jõuab täieliku kaoseni, ei ole seal muutust oodata. Samuti oleks olnud ebareaalne 1980. aasta olümpiamängude ajal NLKP keskkomiteel Brežnevi juhtimisel alustada sotsialismilt turumajandusele üleminekut. Süsteemis ei olnud veel piisavalt segadust.
Süsteem korrastub!?
Olen siin toonud näiteid peamiselt poliitikast. Kuid seesama põhimõte kehtib kõigil tasanditel, alates lihtsamatest molekulidest ja organismidest kuni galaktikate moodustumiseni. Muide, Prigogine Nobeli preemia tuli Zaboletski reaktsiooni uurimise eest, kus ta näitas, mismoodi neli ainet omavahel segunedes hakkaksid moodustama järjest keerulisemaid värvilisi mustreid ja seoseid.
Heaks näiteks süsteemi arengu kohta on mingi riigi, näiteks USA teedevõrk. Kui seal pidevalt suureneb autode hulk, tekivad mingil hetkel ummikud. Esialgu ummikud lahtuvad lõunaks või ööseks ja enamiku ajast toimib liiklus stabiilselt. Kuid autode lisandudes jõuab kätte hetk, kui teed ei suuda enam kogu soovitavat autode massi läbi lasta (näiteks Los Angeles praegu) ja siis on süsteemil valida, kas lõpetada liiklemine või korrastuda kõrgemale tasandile.
Kõrgemale tasandile korrastumise juures aitavad sel juhul kaasa projekteerijad ja ehitajad, kes teevad teedele lisaradu ning ehitavad juurde peale- ja mahasõite. Nüüd suudab süsteem hallata sellist autode hulka, millega varem hakkama ei saanud.
Arvan, et võrdlus Ameerikaga oli siinkohal kohasem kui võrdlus Tallinna kesklinna ja sinna viivate teedega, kus samuti on näha, et süsteem ei saa enam kogu autode vooga hakkama. Millegipärast ei teki aga Tallinnas lisaradu juurde, vaid kohati jääb neid hoopis vähemaks.
Kaose eest rahamaailmas pole pääsu (II)
http://forte.delfi.ee/archive/article.php?id=20181095
Vaadates majandust ja eriti finantsmaailma, on praegu selgelt näha, mismoodi süsteem ei suuda enam olukorraga toime tulla.
Enneolematus ulatuses tehakse tulevikutehinguid. Maa iga elaniku kohta olevat neid igal ajahetkel üleval rohkem kui miljoni krooni ulatuses. Seda nii iga imiku, paapualase kui pügmee kohta.
Tehingu kõik osalised on veendunud, et süsteem toimib häireteta ja kui tekib mingi probleem, on olemas kohus, mis temale kuuluva raha ja varanduse välja mõistab ja tagasi annab.
Praegu süsteem toimibki edukalt, aga kui meenutada ajalugu, oli 17. sajandil olukord, kus Hollandi tulbimaania ajal sõlmiti enneolematus ulatuses tulevikutehinguid tulbiseemnete ostmiseks ja müümiseks. Kui aga hinnad langesid ja müüjad tahtsid ostjalt seemne eest kokku lepitud miljonit dollarit saada, keeldusid ostjad seda maksmast. Loomulikult pöörduti kohtu poole ja kohtuvõim asus väärikalt probleemi lahendama. Küllap oleks ta üksiku juhtumi ära lahendanud, kui nende juhtumite arv poleks ületanud kohtu töövõimet.
Kõigi täitmata tehingute läbitöötamine oleks võtnud kohtul aastasadu. Seejärel suunas kohus probleemi riigi parlamendile, kes samuti midagi ei otsustanud, veeretades palli kohtutele tagasi. Nii see pall käis paar korda, kuni võeti vastu saalomonlik otsus: kõik tulevikutehingud tunnistati kehtetuks.
Sellest ajast on finantssüsteem kõvasti arenenud. Praegu suudetakse sekundis teha tuhandeid tehinguid, mis siiani kõik saavad täpselt täidetud. Loodetavasti samasugust jama ei juhtu, aga mul on väga raske uskuda, et praegune õiguskaitsesüsteem suudaks mingi tõsisema probleemi korral läbi hekseldada ja tagada kõigi finantskohustuste täitmise. Teatavasti on praegune finantssüsteem eelkõige biti- ja arvutipõhine, materiaalse väärtuse kandjata.
Meie aja ohud
Meie ühiskonnal on veel läbi käimata 21. sajandi suurim terroriakt, see on tuumapomm suurlinnas. Aga näiteks tuumapommi lõhkamisel atmosfääris tekib gammaimpulss, mis lööb välja kõik töötavad arvutikiibid. Siinjuures on turvaline mõelda, et kõik andmed on kuhugi topelt salvestatud, ja kõik läheb samamoodi edasi. Aga kas läheb? Kas kogu info taastamine on võimalik? Mina kahtlen selles natuke.
Maailma rahandussüsteem allub nii nagu kõik teisedki avatud süsteemid kaose teooriale. Ja arenguliseks hüppeks on vaja kaost, millest siis koorub välja kord. Tundub, et kaos läheneb, sest süsteemi sisendid hakkavad süsteemi viima läveni, kus ta ei suuda enam keskkonda piisavalt entroopiast eraldada.
Entroopiaks saab siin pidada kahjumeid, mis praegusel hetkel suurenevad. Liigseid tehinguid ja riske ehk ülisuuri süsteemisisendeid ei ole tasakaalustatud õigeaegsete kahjumite vastu võtmise ja maha kandmisega ning need hakkavad nüüd kuhjuma.
Teatavasti on normaalse majanduse juures tavaline, et tehakse valesid otsuseid või toodetakse praaki. Kuid erinevalt ehitusest või transpordist, kus praak on kohe näha ja vajab parandamist, on panganduses võimalik valesid otsuseid ja kahjumeid varjata bilansilistesse näitajatesse loominguliselt, et mitte öelda kuritegelikult suhtudes. Kahjumiga tegevusi kajastatakse soetusmaksumustes, hinnangulistes maksumustes või mõne valemi järgi, mille sisu ei tea keegi. Nii ongi praeguseks hetkeks pankadesse kogunenud luukeresid, mille välja tulemist ei taha keegi, ja süsteemi üritatakse nii palju kui võimalik lappida.
Kaose eest maailma rahanduses ei ole pääsu
Suure tõenäosusega pühib see kaos ära peaaegu kogu elektroonilise raha ja maailm saab võimaluse üles ehitada uus ning parem finantssüsteem. Praegune elektroonilise rahanduse katse on ju alles esimene. Kui vaadata raha ajalugu, on tehtud palju ebaõnnestunud katseid mitte millestki raha teha. Siia kuuluvad nii alkeemikud, kes kulda tegid, kui valitsused, kes käibel olevad mündid üles sulatasid, sinna poole vähem hõbedat panid ja siis uuesti käibele lasid, eeldades, et nüüd on nad poole rikkamad.
Ka kogu paberraha ilma ühegi erandita on pikemas ajaloolises perspektiivis muutunud makulatuuriks. Euro, jüaan ja kroon pole siin mingid erandid. Dollari hävingus ei kahtle varsti enam keegi.
Elektroonilise raha krahhi ei ole inimkond seni veel kogenud ja arvatavasti saab see olema oma ulatuselt mastaapsem ja hävitavam kui ükski rahanduskriis varasemas ajaloos. Praegu on ligi 96 protsenti maailma rahast pankades elektroonilisel kujul ilma tema tegeliku väärtuse kandjata.
Praegune süsteem püsib ainult usaldusel, ja kui ühel hetkel pangakontode omanikud tahaksid oma raha paberrahana kätte saada, ei ole see mitte kuidagi võimalik. Süsteem on üles ehitatud sellele, et kunagi ei tule kõik inimesed korraga oma raha nõudma. See on aga vale, masside liikuma panekuks piisab ainult 5 protsendi inimeste koordineeritud tegevusest, et ülejäänud 95 protsenti sellele järgneksid.
Kui kõrvale jätta filmidest tuntud pildid läinud sajandi 30. aastate Euroopast ja Ameerikast, kus tuhanded inimesed nõudsid pankade juures oma raha tagasi, võib praegu meenutada Northern Rocki panka Inglismaal, kus ühe päevaga tekkisid kilomeetritepikkused sabad raha kätte saamiseks. Tookordne kriis õnneks üle maailma ei laienenud, aga mis siis, kui samasugused sabad tekivad korraga kümnes pangas ja kümnes riigis? Siis tuuakse korratuste vältimiseks tänavatele politsei, pangad suletakse ühiskonna huvides, kuid ega see anna inimestele nende raha tagasi.
Viga: inimesed ei erista tegelikku rikkust virtuaalsest rikkusest
Tegelik rikkus on asjad: autod, majad, söök jne. See, mida tarbime. Siis on virtuaalrikkus: raha, pangakontodel olevad aktsiad ja väärtpaberid. Virtuaalrikkuse omadus on see, et teataval ajaperioodil, mis võib olla päris pikk, on seda võimalik vahetada päris rikkuse vastu. Lähete poodi ja raha eest saab osta nii süüa kui autosid. Virtuaalrikkusel on veel üks huvitav omadus — teda tekib nagu iseenesest kusagilt juurde. Omades aktsiaid, tundub, et nende kurss tõuseb, neid saab vahetada ümber raha vastu ja selle eest osta päris asju. See omadus meelitab inimesi pidama virtuaalrikkust isegi suuremaks rikkuseks kui päris rikkust. Ise nad ütlevad, et päris rikkus ju ei kasva, aga pangas olev raha toodab juurde. Inimesed aga ei esita küsimust, kust tuleb see raha juurde pangahoiusele ja kas selle võrra suureneb päris rikkuse osa maailmas. Vastus on muidugi „ei“.
Kui aktsia kurss tõuseb kaks korda, saab miljoni krooni hinnaga aktsiate omanik küll osta poest kahe miljoni eest, kuid tegelikkuses tuleb see ülejäänud inimeste ostujõu languse arvelt. Et see kahjum jaguneb miljonite inimeste peale, ei ole see algul märgatav.
Praegune süsteem toob eelise mõnele nn „kavalale“ tüübile, kuid on pikaajaliselt hävitav kõigi jaoks. Ka need, kes selle pealt algul suurt kasu saavad, peavad lõppkokkuvõttes elatustaseme languse all kannatama.
Esimesi kordi mõtlesin sellele seoses valuutavahetusega, kui jälgisin valuutaturul toimuvaid muutusi. Minu küsimus oli lihtne: kui kurss tõuseb ja mina saan selle pealt kasu, kes on sel hetkel kahju saaja? Ei ole ju võimalik, et mitte millestki tekib midagi, et rikkus tekib iseenesest. Ja siis sain aru, et kui euro tõuseb dollari suhtes, on võitjad kõik maailma euroomanikud ja kaotajad kõik maailma dollariomanikud, sest nemad saavad oma raha eest järjest vähem osta. Kui ma selle peale esimesi kordi mõtlesin, oli maailm tunduvalt stabiilsem kui praegu ja dollar oli kõige püsivam valuuta. Tänapäeval on käibele lastud meeletud dollarikogused, mis ongi põhjustanud selle, et dollar kaotab järjest oma väärtust. Ja seda protsessi minu arvates enam peatada ei saa. Dollar läheb paratamatult kollapsisse, tekib täielik kaos koos hoiuste ja säästude hävimisega. Heal juhul kasvab sellest kaosest välja uus kord, parem ja kõrgem kui praegune.
Kaose ja korra teooria üks omadus on see, et mitte kunagi ei tea me, milline on uue, kõrgema tasandi uus süsteem. See on tihti täielikus vastuolus eelnevaga. Juba Hegel rääkis arengu puhul varasemate staadiumide eitamisest ja seejärel spiraalsest arengust, kus eitatakse eitust.
Ükski staadium ei taha järgnevast midagi teada, samal ajal suudab järgnev staadium täiesti uuel tasandil ära lahendada eelmise staadiumi probleemid. Siis jõuab mingil hetkel süsteem jälle kriisini ja taas eitatakse eelnevat ning ollakse väliselt samasugune üle-eelmise staadiumiga, kuid nüüd juba uuel, kõrgemal tasandil.
Nii et dollari kokkukukkumisele järgneb tõenäoliselt uuem ja parem süsteem. Vastavalt Hegeli eitamise seadusele võiks sellel olla kullastandardil põhinev raha, sest kullastandardit on nüüd alates 1971. aastast juba piisavalt eitatud.
Vaadates majandust ja eriti finantsmaailma, on praegu selgelt näha, mismoodi süsteem ei suuda enam olukorraga toime tulla.
Enneolematus ulatuses tehakse tulevikutehinguid. Maa iga elaniku kohta olevat neid igal ajahetkel üleval rohkem kui miljoni krooni ulatuses. Seda nii iga imiku, paapualase kui pügmee kohta.
Tehingu kõik osalised on veendunud, et süsteem toimib häireteta ja kui tekib mingi probleem, on olemas kohus, mis temale kuuluva raha ja varanduse välja mõistab ja tagasi annab.
Praegu süsteem toimibki edukalt, aga kui meenutada ajalugu, oli 17. sajandil olukord, kus Hollandi tulbimaania ajal sõlmiti enneolematus ulatuses tulevikutehinguid tulbiseemnete ostmiseks ja müümiseks. Kui aga hinnad langesid ja müüjad tahtsid ostjalt seemne eest kokku lepitud miljonit dollarit saada, keeldusid ostjad seda maksmast. Loomulikult pöörduti kohtu poole ja kohtuvõim asus väärikalt probleemi lahendama. Küllap oleks ta üksiku juhtumi ära lahendanud, kui nende juhtumite arv poleks ületanud kohtu töövõimet.
Kõigi täitmata tehingute läbitöötamine oleks võtnud kohtul aastasadu. Seejärel suunas kohus probleemi riigi parlamendile, kes samuti midagi ei otsustanud, veeretades palli kohtutele tagasi. Nii see pall käis paar korda, kuni võeti vastu saalomonlik otsus: kõik tulevikutehingud tunnistati kehtetuks.
Sellest ajast on finantssüsteem kõvasti arenenud. Praegu suudetakse sekundis teha tuhandeid tehinguid, mis siiani kõik saavad täpselt täidetud. Loodetavasti samasugust jama ei juhtu, aga mul on väga raske uskuda, et praegune õiguskaitsesüsteem suudaks mingi tõsisema probleemi korral läbi hekseldada ja tagada kõigi finantskohustuste täitmise. Teatavasti on praegune finantssüsteem eelkõige biti- ja arvutipõhine, materiaalse väärtuse kandjata.
Meie aja ohud
Meie ühiskonnal on veel läbi käimata 21. sajandi suurim terroriakt, see on tuumapomm suurlinnas. Aga näiteks tuumapommi lõhkamisel atmosfääris tekib gammaimpulss, mis lööb välja kõik töötavad arvutikiibid. Siinjuures on turvaline mõelda, et kõik andmed on kuhugi topelt salvestatud, ja kõik läheb samamoodi edasi. Aga kas läheb? Kas kogu info taastamine on võimalik? Mina kahtlen selles natuke.
Maailma rahandussüsteem allub nii nagu kõik teisedki avatud süsteemid kaose teooriale. Ja arenguliseks hüppeks on vaja kaost, millest siis koorub välja kord. Tundub, et kaos läheneb, sest süsteemi sisendid hakkavad süsteemi viima läveni, kus ta ei suuda enam keskkonda piisavalt entroopiast eraldada.
Entroopiaks saab siin pidada kahjumeid, mis praegusel hetkel suurenevad. Liigseid tehinguid ja riske ehk ülisuuri süsteemisisendeid ei ole tasakaalustatud õigeaegsete kahjumite vastu võtmise ja maha kandmisega ning need hakkavad nüüd kuhjuma.
Teatavasti on normaalse majanduse juures tavaline, et tehakse valesid otsuseid või toodetakse praaki. Kuid erinevalt ehitusest või transpordist, kus praak on kohe näha ja vajab parandamist, on panganduses võimalik valesid otsuseid ja kahjumeid varjata bilansilistesse näitajatesse loominguliselt, et mitte öelda kuritegelikult suhtudes. Kahjumiga tegevusi kajastatakse soetusmaksumustes, hinnangulistes maksumustes või mõne valemi järgi, mille sisu ei tea keegi. Nii ongi praeguseks hetkeks pankadesse kogunenud luukeresid, mille välja tulemist ei taha keegi, ja süsteemi üritatakse nii palju kui võimalik lappida.
Kaose eest maailma rahanduses ei ole pääsu
Suure tõenäosusega pühib see kaos ära peaaegu kogu elektroonilise raha ja maailm saab võimaluse üles ehitada uus ning parem finantssüsteem. Praegune elektroonilise rahanduse katse on ju alles esimene. Kui vaadata raha ajalugu, on tehtud palju ebaõnnestunud katseid mitte millestki raha teha. Siia kuuluvad nii alkeemikud, kes kulda tegid, kui valitsused, kes käibel olevad mündid üles sulatasid, sinna poole vähem hõbedat panid ja siis uuesti käibele lasid, eeldades, et nüüd on nad poole rikkamad.
Ka kogu paberraha ilma ühegi erandita on pikemas ajaloolises perspektiivis muutunud makulatuuriks. Euro, jüaan ja kroon pole siin mingid erandid. Dollari hävingus ei kahtle varsti enam keegi.
Elektroonilise raha krahhi ei ole inimkond seni veel kogenud ja arvatavasti saab see olema oma ulatuselt mastaapsem ja hävitavam kui ükski rahanduskriis varasemas ajaloos. Praegu on ligi 96 protsenti maailma rahast pankades elektroonilisel kujul ilma tema tegeliku väärtuse kandjata.
Praegune süsteem püsib ainult usaldusel, ja kui ühel hetkel pangakontode omanikud tahaksid oma raha paberrahana kätte saada, ei ole see mitte kuidagi võimalik. Süsteem on üles ehitatud sellele, et kunagi ei tule kõik inimesed korraga oma raha nõudma. See on aga vale, masside liikuma panekuks piisab ainult 5 protsendi inimeste koordineeritud tegevusest, et ülejäänud 95 protsenti sellele järgneksid.
Kui kõrvale jätta filmidest tuntud pildid läinud sajandi 30. aastate Euroopast ja Ameerikast, kus tuhanded inimesed nõudsid pankade juures oma raha tagasi, võib praegu meenutada Northern Rocki panka Inglismaal, kus ühe päevaga tekkisid kilomeetritepikkused sabad raha kätte saamiseks. Tookordne kriis õnneks üle maailma ei laienenud, aga mis siis, kui samasugused sabad tekivad korraga kümnes pangas ja kümnes riigis? Siis tuuakse korratuste vältimiseks tänavatele politsei, pangad suletakse ühiskonna huvides, kuid ega see anna inimestele nende raha tagasi.
Viga: inimesed ei erista tegelikku rikkust virtuaalsest rikkusest
Tegelik rikkus on asjad: autod, majad, söök jne. See, mida tarbime. Siis on virtuaalrikkus: raha, pangakontodel olevad aktsiad ja väärtpaberid. Virtuaalrikkuse omadus on see, et teataval ajaperioodil, mis võib olla päris pikk, on seda võimalik vahetada päris rikkuse vastu. Lähete poodi ja raha eest saab osta nii süüa kui autosid. Virtuaalrikkusel on veel üks huvitav omadus — teda tekib nagu iseenesest kusagilt juurde. Omades aktsiaid, tundub, et nende kurss tõuseb, neid saab vahetada ümber raha vastu ja selle eest osta päris asju. See omadus meelitab inimesi pidama virtuaalrikkust isegi suuremaks rikkuseks kui päris rikkust. Ise nad ütlevad, et päris rikkus ju ei kasva, aga pangas olev raha toodab juurde. Inimesed aga ei esita küsimust, kust tuleb see raha juurde pangahoiusele ja kas selle võrra suureneb päris rikkuse osa maailmas. Vastus on muidugi „ei“.
Kui aktsia kurss tõuseb kaks korda, saab miljoni krooni hinnaga aktsiate omanik küll osta poest kahe miljoni eest, kuid tegelikkuses tuleb see ülejäänud inimeste ostujõu languse arvelt. Et see kahjum jaguneb miljonite inimeste peale, ei ole see algul märgatav.
Praegune süsteem toob eelise mõnele nn „kavalale“ tüübile, kuid on pikaajaliselt hävitav kõigi jaoks. Ka need, kes selle pealt algul suurt kasu saavad, peavad lõppkokkuvõttes elatustaseme languse all kannatama.
Esimesi kordi mõtlesin sellele seoses valuutavahetusega, kui jälgisin valuutaturul toimuvaid muutusi. Minu küsimus oli lihtne: kui kurss tõuseb ja mina saan selle pealt kasu, kes on sel hetkel kahju saaja? Ei ole ju võimalik, et mitte millestki tekib midagi, et rikkus tekib iseenesest. Ja siis sain aru, et kui euro tõuseb dollari suhtes, on võitjad kõik maailma euroomanikud ja kaotajad kõik maailma dollariomanikud, sest nemad saavad oma raha eest järjest vähem osta. Kui ma selle peale esimesi kordi mõtlesin, oli maailm tunduvalt stabiilsem kui praegu ja dollar oli kõige püsivam valuuta. Tänapäeval on käibele lastud meeletud dollarikogused, mis ongi põhjustanud selle, et dollar kaotab järjest oma väärtust. Ja seda protsessi minu arvates enam peatada ei saa. Dollar läheb paratamatult kollapsisse, tekib täielik kaos koos hoiuste ja säästude hävimisega. Heal juhul kasvab sellest kaosest välja uus kord, parem ja kõrgem kui praegune.
Kaose ja korra teooria üks omadus on see, et mitte kunagi ei tea me, milline on uue, kõrgema tasandi uus süsteem. See on tihti täielikus vastuolus eelnevaga. Juba Hegel rääkis arengu puhul varasemate staadiumide eitamisest ja seejärel spiraalsest arengust, kus eitatakse eitust.
Ükski staadium ei taha järgnevast midagi teada, samal ajal suudab järgnev staadium täiesti uuel tasandil ära lahendada eelmise staadiumi probleemid. Siis jõuab mingil hetkel süsteem jälle kriisini ja taas eitatakse eelnevat ning ollakse väliselt samasugune üle-eelmise staadiumiga, kuid nüüd juba uuel, kõrgemal tasandil.
Nii et dollari kokkukukkumisele järgneb tõenäoliselt uuem ja parem süsteem. Vastavalt Hegeli eitamise seadusele võiks sellel olla kullastandardil põhinev raha, sest kullastandardit on nüüd alates 1971. aastast juba piisavalt eitatud.
25 November 2008
Põhjuseid, miks turud (USA+maailm) peaks tuhast tõusma
MikkTalpsepp / 24 Nov 2008 15:50
2007 oktoobris alustasin foorumit „Põhjuseid, miks turud(USA) peaks kokku kukkuma“. Nüüd tunnen, et on aeg alustada uue teemaga "Põhjuseid, miks turud(USA+maailm) peaks tuhast tõusma".
Miks turud peaks tuhast tõusma:
1) Raha tuleb süsteemi juurde
Nii Fed kui ECB on suurendanud rahapakkumist, täpsed numbrid jään hetkel võlgu, kuid kirjutan sellest hiljem.
2) Turud on teinud viimase 50. aasta suurima kukkumise, 11. Oktoober 2007 oli SP500 indeksi tipp 1576.09, reedene põhi oli 741.02 ehk kukkumine tipust -52.98%(tegu peaks olema suurima kukkumisega peale 1929. aastal alanud depressiooni).
3) Turgude keskmised P/E suhted on väga madalad
Euroopas peaks keskmine PE suhe olema umbes 7, üle maailma jääb kõikide turgude PE suhe 7-9 vahemikku, mis on ajalooliselt kahtlemata ülihea ostutrigger olnud. P/E on madal isegi Hiinas, vist kusagil 9 kandis, Venemaal lausa 4(eks see ole ka rohkem põhjendatud seoses naftahinna langusega).
SP500 indeksi keskmine P/E suhe on oli reedese seisuga 13.05, Dow Jonesil 9.17 ja Nasdaq 100-l 13.03. Natuke võib USA veidi kõrgemate PE suhete üle norida, kuid USA on kõige rohkem ka ära teinud kriisi peatamiseks, seega võiks need tasemed olla ostmiseks piisavad.
4) „Buffet on kaotanud oma sära“. Just selliseid pealkirju võib leida siit-sealt, sest Buffet asus ostupoolele veidi ennatlikult, ajal, mis Dow oli 10500 punkti kandis. Justkui mõeldakse, et Buffet ei tule sellise keskkonnaga toime, et nüüd mees eksib. Tema kohta võiks tegelikult üldistades öelda, et suures plaanis kokkuvõtlikult öeldes, pole ta kunagi eksinud. Ei eksi ka nüüd.
5) Finantssüsteem ähvardas koost kukkuga. Hullemaks minna ei saa. Paljud ei ole küll minuga nõus, aga pidasin Citigroupi maailma võimsaimaks finantsintitutsiooniks. See, et Citigroup oli hädas oli päris karm. Nädalavahetusega sekkus USA tehes Citigruppi olulise ja ülisuure tähendusega rahasüsti – Citigruppi pankrotti ei lasta. See, et Citigroup ohus oli, oli kõige negatiivsem uudis, mis olla saab – maailma võimsaim erakapitalil põhinev finantsinstitusioon oli pankrotti minemas.
Tegelikult arvan, et Citipank ei olnud sugugi kõige suuremas ohus, oli ju Citigroup see, kes avalikult esimesena teatas, et valmistub kriisiks. Leian, et Citigroupi juhid on käitunud väga vastutustundlikult, tunnetades vastutust, mis kaasneb nii suure finantsinstitusiooni juhtimisega, mitte ei peida probleeme lootuses, et küll kõik laheneb. Erinevalt teistest asutustest on Citigroup tunnistanud, et kannavad kahjumeid. Mõistagi on aktsia saanud kõvasti pihta, kuid globaalne finantsstabiilsus on olulisem kui aktsia hind. Citigroupi juhid teavad seda.
Mida näen majanduses juhtuvat:
Seoses Citigroupi päästmisega(nimetaks pigem toetamiseks) hakkab finantssüsteemis stabiilsus taastuma. Kui vahepeal paistis, et laenuturg külmub täielikult, siis nüüd võib oodata stabiilsust, globaalselt oluliseim pank ei lõpeta tegevust – globaalset võimalikku täielikku usalduskadu ei esine.
Kindlasti jätkub veel pankrotte ja pankrotivarade odavaid müüke, jätkuvad reaalsete kahjude teatamised, millest seni hoidutud(näit kasvõi pangad, kes pole kahjusid teatanud).
Järk-järgult võiks nüüd hakata usaldus taastuma.
Mis puudutab Fedi tegevust viimase 12-14 kuu vältel, siis hetke seisuga saab öelda, et tegutsetud on ülihästi ja reageeritud on väga operatiivselt. Algul olin veidi kriitiline Fedi turutoetamise kohapealt, langetati intresse, päästeti ettevõtteid jne. Siis mõtlesin, et oleks pidanud lastama ettevõtetel pankrotti minna, et turumajandus saaks iseennast parandama asuda. Kuna probleemid osutusid oodatust palju tõsisemaks, siis väike sekkumine oli ainuvõimalik majandusstabiilsust säilitav lahend.
Veel põhjuseid, miks turud peaks tuhast tõusma:
6) Nafta ja maavarad on odavnenud. Üldiselt on see majandust toetamas, väljaarvatud riike, kes naftast elavad/elasid.
7) Intressimäärad langevad. Seoses Citipanga toetamisega hakkavad intressimäärad peagi uuesti allapoole liikuma. See on ainult aja küsimus, millal see toimub. Põhjus, miks uudist Citipangast nii oluliseks pidada seisneb selles, et Citipank on väga globaalne, kõik inimesed on Citipangaga vähemal või rohkemal viisil seotud, kas siis otseselt või kaudselt perekonna, ettevõtete, äripartnerite või tuttavate kaudu. Näiteks paljudel kauplejatel raha IB-s, IB rahad aga Citipangas, samamoodi on Citipangaga seotud ka LHV, nii et tegu globaalselt vägagi tähendusrikka asjaoluga, et Fed jt Citi seljatagust kaitsma asusid. Kui usaldus pankade vahel taastuma hakkab, siis langevad ka näiteks deposiitidele makstavad intressid, sest pangad ei vaja enam kapitali iga hinnaga.
Kokkuvõttes võib öelda, et põhjuseid turgude tõusmiseks jagub.
Omast käest võin öelda, et viimasel paaril nädalal, kui olen kuskil öelnud, et võib-olla ikka elu päris seisma ei jää, ja öelnud, et olen aktsiaid sellistelt hinnatasemetelt ostmas ja ainult ostmas, siis mind vaadatud nagu imelikult, nagu kedagi, kes ei saa aru, et asjad lähevad ju halvemaks – kuidas sa aru ei saa, et müüa tuleb. :D Sama tagasisidet tunnetasin ka 2007 oktoobris kui istusin suurte lühikeste positsioonide otsas ja ütlesin, et asjad lähevad pahaks.
Millal tõus algab:
Äkki see on juba alanud. Foorumis „Põhjuseid, miks turud(USA) peaks kokku kukkuma“ kirjutasin 7-ndal novembril:
„põhi 40 päeva jooksul oleks täitsa OK, siis peaks juba valgus tunneli lõpus paistma hakkama“
Täna see valgus juba paistab, toetus Citipangale oli ülioluline ja globaalse tähtsusega. Loodan, et ma 7-ndal novembril välja öeldud sõnu sööma ei pea.
Hetkel USA futuurid 1-1.5% miinuses, kuid see võiks tegelt täiesti okei olla, eile oli tugev tõusupäev ja Citipanga mõjud alles avalduvad. Juhul, kui lõplik rahu ei peaks veel saabuma, siis see saabub vast millalgi 2009. aasta jooksul, praegu on päris palju ära tehtud, et majandusel oleks võimalik kriisist välja tulla.
2007 oktoobris alustasin foorumit „Põhjuseid, miks turud(USA) peaks kokku kukkuma“. Nüüd tunnen, et on aeg alustada uue teemaga "Põhjuseid, miks turud(USA+maailm) peaks tuhast tõusma".
Miks turud peaks tuhast tõusma:
1) Raha tuleb süsteemi juurde
Nii Fed kui ECB on suurendanud rahapakkumist, täpsed numbrid jään hetkel võlgu, kuid kirjutan sellest hiljem.
2) Turud on teinud viimase 50. aasta suurima kukkumise, 11. Oktoober 2007 oli SP500 indeksi tipp 1576.09, reedene põhi oli 741.02 ehk kukkumine tipust -52.98%(tegu peaks olema suurima kukkumisega peale 1929. aastal alanud depressiooni).
3) Turgude keskmised P/E suhted on väga madalad
Euroopas peaks keskmine PE suhe olema umbes 7, üle maailma jääb kõikide turgude PE suhe 7-9 vahemikku, mis on ajalooliselt kahtlemata ülihea ostutrigger olnud. P/E on madal isegi Hiinas, vist kusagil 9 kandis, Venemaal lausa 4(eks see ole ka rohkem põhjendatud seoses naftahinna langusega).
SP500 indeksi keskmine P/E suhe on oli reedese seisuga 13.05, Dow Jonesil 9.17 ja Nasdaq 100-l 13.03. Natuke võib USA veidi kõrgemate PE suhete üle norida, kuid USA on kõige rohkem ka ära teinud kriisi peatamiseks, seega võiks need tasemed olla ostmiseks piisavad.
4) „Buffet on kaotanud oma sära“. Just selliseid pealkirju võib leida siit-sealt, sest Buffet asus ostupoolele veidi ennatlikult, ajal, mis Dow oli 10500 punkti kandis. Justkui mõeldakse, et Buffet ei tule sellise keskkonnaga toime, et nüüd mees eksib. Tema kohta võiks tegelikult üldistades öelda, et suures plaanis kokkuvõtlikult öeldes, pole ta kunagi eksinud. Ei eksi ka nüüd.
5) Finantssüsteem ähvardas koost kukkuga. Hullemaks minna ei saa. Paljud ei ole küll minuga nõus, aga pidasin Citigroupi maailma võimsaimaks finantsintitutsiooniks. See, et Citigroup oli hädas oli päris karm. Nädalavahetusega sekkus USA tehes Citigruppi olulise ja ülisuure tähendusega rahasüsti – Citigruppi pankrotti ei lasta. See, et Citigroup ohus oli, oli kõige negatiivsem uudis, mis olla saab – maailma võimsaim erakapitalil põhinev finantsinstitusioon oli pankrotti minemas.
Tegelikult arvan, et Citipank ei olnud sugugi kõige suuremas ohus, oli ju Citigroup see, kes avalikult esimesena teatas, et valmistub kriisiks. Leian, et Citigroupi juhid on käitunud väga vastutustundlikult, tunnetades vastutust, mis kaasneb nii suure finantsinstitusiooni juhtimisega, mitte ei peida probleeme lootuses, et küll kõik laheneb. Erinevalt teistest asutustest on Citigroup tunnistanud, et kannavad kahjumeid. Mõistagi on aktsia saanud kõvasti pihta, kuid globaalne finantsstabiilsus on olulisem kui aktsia hind. Citigroupi juhid teavad seda.
Mida näen majanduses juhtuvat:
Seoses Citigroupi päästmisega(nimetaks pigem toetamiseks) hakkab finantssüsteemis stabiilsus taastuma. Kui vahepeal paistis, et laenuturg külmub täielikult, siis nüüd võib oodata stabiilsust, globaalselt oluliseim pank ei lõpeta tegevust – globaalset võimalikku täielikku usalduskadu ei esine.
Kindlasti jätkub veel pankrotte ja pankrotivarade odavaid müüke, jätkuvad reaalsete kahjude teatamised, millest seni hoidutud(näit kasvõi pangad, kes pole kahjusid teatanud).
Järk-järgult võiks nüüd hakata usaldus taastuma.
Mis puudutab Fedi tegevust viimase 12-14 kuu vältel, siis hetke seisuga saab öelda, et tegutsetud on ülihästi ja reageeritud on väga operatiivselt. Algul olin veidi kriitiline Fedi turutoetamise kohapealt, langetati intresse, päästeti ettevõtteid jne. Siis mõtlesin, et oleks pidanud lastama ettevõtetel pankrotti minna, et turumajandus saaks iseennast parandama asuda. Kuna probleemid osutusid oodatust palju tõsisemaks, siis väike sekkumine oli ainuvõimalik majandusstabiilsust säilitav lahend.
Veel põhjuseid, miks turud peaks tuhast tõusma:
6) Nafta ja maavarad on odavnenud. Üldiselt on see majandust toetamas, väljaarvatud riike, kes naftast elavad/elasid.
7) Intressimäärad langevad. Seoses Citipanga toetamisega hakkavad intressimäärad peagi uuesti allapoole liikuma. See on ainult aja küsimus, millal see toimub. Põhjus, miks uudist Citipangast nii oluliseks pidada seisneb selles, et Citipank on väga globaalne, kõik inimesed on Citipangaga vähemal või rohkemal viisil seotud, kas siis otseselt või kaudselt perekonna, ettevõtete, äripartnerite või tuttavate kaudu. Näiteks paljudel kauplejatel raha IB-s, IB rahad aga Citipangas, samamoodi on Citipangaga seotud ka LHV, nii et tegu globaalselt vägagi tähendusrikka asjaoluga, et Fed jt Citi seljatagust kaitsma asusid. Kui usaldus pankade vahel taastuma hakkab, siis langevad ka näiteks deposiitidele makstavad intressid, sest pangad ei vaja enam kapitali iga hinnaga.
Kokkuvõttes võib öelda, et põhjuseid turgude tõusmiseks jagub.
Omast käest võin öelda, et viimasel paaril nädalal, kui olen kuskil öelnud, et võib-olla ikka elu päris seisma ei jää, ja öelnud, et olen aktsiaid sellistelt hinnatasemetelt ostmas ja ainult ostmas, siis mind vaadatud nagu imelikult, nagu kedagi, kes ei saa aru, et asjad lähevad ju halvemaks – kuidas sa aru ei saa, et müüa tuleb. :D Sama tagasisidet tunnetasin ka 2007 oktoobris kui istusin suurte lühikeste positsioonide otsas ja ütlesin, et asjad lähevad pahaks.
Millal tõus algab:
Äkki see on juba alanud. Foorumis „Põhjuseid, miks turud(USA) peaks kokku kukkuma“ kirjutasin 7-ndal novembril:
„põhi 40 päeva jooksul oleks täitsa OK, siis peaks juba valgus tunneli lõpus paistma hakkama“
Täna see valgus juba paistab, toetus Citipangale oli ülioluline ja globaalse tähtsusega. Loodan, et ma 7-ndal novembril välja öeldud sõnu sööma ei pea.
Hetkel USA futuurid 1-1.5% miinuses, kuid see võiks tegelt täiesti okei olla, eile oli tugev tõusupäev ja Citipanga mõjud alles avalduvad. Juhul, kui lõplik rahu ei peaks veel saabuma, siis see saabub vast millalgi 2009. aasta jooksul, praegu on päris palju ära tehtud, et majandusel oleks võimalik kriisist välja tulla.
Stefan : Iga päevaga läheneme deflatsioon->hüperinflatsioon stsenaariumile"
LHV stefan Re: Euribor'i tõus? 24/11/08 23:13
Keskpangad ja valitsused peavad iga hinna eest peatama deflatsiooni. Ja mida kauem aeg on läinud, seda jõulisemad meetmed on neil vaja, ma arvan. Hetkel visatakse raha turgudele igalt poolt. Samal ajal on riigivõlakirjade intressid raekordmadalad, ja ringluses on rekordpalju 0-intressiga sularaha. Ühesõnaga haiged positsioonid mis peavad uut kohta leidma.
Erasektor ei taha millegipärast oma raha investeerida => Tuleb riigid uue rahaga => Eraisikud saavad mõnel hetkel aru et tuleb siiski investeerida => riikide ja erasektori raha hoopis konkureerivad.
Eestit mõjutab kindlasti Rootsi tulevate nädalate meetmed, nii fiskaalpoliitilised kui ka rahapoliitilised. Rootsi keskpank ei õnnestu enam oma repod läbi viia, pangad ei võta enam raha.
ECB juhtnõukogu liige Bini-Smaghi täna kurtis, et Euroopa pangad ei kasuta ära arbitraazivõimalused, ehk ei osta riigavõlakirju odava ECB-rahaga. Ehk näite, et on vaja teha rohkem kui oodati, kui aga meetmed töötavad, siis nad töötavad jõuliselt - ehk mõnel hetkel paljud riskipreemiad kaovad ära.
SideKick Re: Euribor'i tõus? 24/11/08 23:14
maailma keskpangad on paisanud rahaturgudele tohututes kogustes raha (Börsiralli 2009 foorumis on mõned näited). hetkel värskemaid graafikuid pole, kuid pidevalt jookseb läbi pealkirju, et see nädal anti nii palju ja teine nädal naapalju. seda raha on kokku aga triljonites. rohkem, kui viimase buumi tipus. aga selle raha jõudmine ülevalt (keskpank) rohujuure tasandile (tarbija) võtab antuke aega. hästi ilmestab seda antud skeem: www.hansapank.info
Keskpangad ja valitsused peavad iga hinna eest peatama deflatsiooni. Ja mida kauem aeg on läinud, seda jõulisemad meetmed on neil vaja, ma arvan. Hetkel visatakse raha turgudele igalt poolt. Samal ajal on riigivõlakirjade intressid raekordmadalad, ja ringluses on rekordpalju 0-intressiga sularaha. Ühesõnaga haiged positsioonid mis peavad uut kohta leidma.
Erasektor ei taha millegipärast oma raha investeerida => Tuleb riigid uue rahaga => Eraisikud saavad mõnel hetkel aru et tuleb siiski investeerida => riikide ja erasektori raha hoopis konkureerivad.
Eestit mõjutab kindlasti Rootsi tulevate nädalate meetmed, nii fiskaalpoliitilised kui ka rahapoliitilised. Rootsi keskpank ei õnnestu enam oma repod läbi viia, pangad ei võta enam raha.
ECB juhtnõukogu liige Bini-Smaghi täna kurtis, et Euroopa pangad ei kasuta ära arbitraazivõimalused, ehk ei osta riigavõlakirju odava ECB-rahaga. Ehk näite, et on vaja teha rohkem kui oodati, kui aga meetmed töötavad, siis nad töötavad jõuliselt - ehk mõnel hetkel paljud riskipreemiad kaovad ära.
SideKick Re: Euribor'i tõus? 24/11/08 23:14
maailma keskpangad on paisanud rahaturgudele tohututes kogustes raha (Börsiralli 2009 foorumis on mõned näited). hetkel värskemaid graafikuid pole, kuid pidevalt jookseb läbi pealkirju, et see nädal anti nii palju ja teine nädal naapalju. seda raha on kokku aga triljonites. rohkem, kui viimase buumi tipus. aga selle raha jõudmine ülevalt (keskpank) rohujuure tasandile (tarbija) võtab antuke aega. hästi ilmestab seda antud skeem: www.hansapank.info
Subscribe to:
Posts (Atom)